Geograafia: Kõige väiksem manner, suuruselt kuues riik maailmas, pindala 7,6 miljonit km². Elanikke: 20,4 miljonit, 94% Euroopa päritolu, 4% Aasia päritolu, 1,5% aborigeenid, rahvastiku tihedus 2/ km². Põhjast lõunasse on mandri ulatus 3200 km, läänest itta 4100 km.
Pealinn Canberra. 6 osariiki ja 2 territooriumit. Suurim linn Sydney (4,2 miljonit)
Rahaühik Austraalia dollar (umbes 1$=10 EEK).
Austraalias on kolm erinevat ajavööndit, mis on 7 - 9 tundi Eesti ajast ees.
Ajalugu: Kuigi esimesed inimesed saabusid Indoneesia saartelt siia juba 60 000 aasta eest, oli see kant Vanale Maailmale kuni 17. sajandini tundmatu.
Eurooplastest avastasid mandri hollandlased, kuid esimese asunduse rajasid 1788. aastal Botany Baysse, praeguse Sydney lähedale, inglased.
Pikka aega kasutati Austraaliat Briti saartelt väljasaadetud vangide ja sunnitööliste asupaigana kuni 1901. aastal moodustati omaette föderatsioon.
Rahvaarv hakkas kiirelt kasvama 19. sajandi keskel kui paljudest kohtadest leiti kulda ja vääriskive.
Kaheks nädalaks Austraaliasse! Hullumeelsus – miinimum kuu, pool aastat, parem aasta! Kuid tegime südame kõvaks ja otsustasime lennata, sest kõike ei jõua kunagi näha ja vaadata. Viisad saime interneti teel 12 tunniga ja valime marsruudi Frankfurt-Singapur-Sydney. Vaatamata viperustele (pagas jäi Frankfurti ja tuli Singapuris ööbida) jõuame 4. jaanauri varahommikul Sydneysse. Kui rongiga keskvaksalisse sõidame, peame küll tuulepluusid selga tõmbama, 18 kraadi tundub päris jahe. Kuhu siis on kadunud nädal tagasi valitsenud 46-kraadine kuumalaine? Bussiga Bond Beachi poole sõites imetleme Vaikse ookeani kalda ilusaid eeslinnu. Sõprade juures selgub, et asukaid on veelgi. Kohe lendavad rõdule erksavärvilised viker-nestepapagoid, kes hommikusööki nõuavad. Siis saabuvad suure eukalüpti okstele kuukabarrad, kes kõike söögiks kõlbulikku materdama peavad, samas naeru lagistades. Kassiga koos maitseb purgitoitu imevärvi roomaja iguaan. Õhtuhämaruses tuleb possum oma ringkäigule ega pelga meie näppude vahelt toitu haarata.
Loomulikult tõttame ookeani ujuma. Iga maju täistipitud mäekalda taga on liivarand ja nii kümneid kilomeetreid. Siin on „Kodus ja võõrsil“ võttekohad, siin Hollywoodi tähtede meelispuhkepaigad, siin elab Thomas Keneally. Sydneyle avaneb võluvaim vaade merelt. Sõidame praamiga Manly rannast üle lahe linna. Ooperimaja ja legendaarne sild „Vana riidepuu“ paeluvad pilku. Reelingul on raske vaba momenti tabada, kõik reisijad tahavad end linna panaoraamiga jäädvustada. Austraalias on suvine koolivaheaeg. Kohe ooperimaja kõrval laiub Sydney botaanikaaed, kus imetleme eksootilisi puid ja õisi (kannad, oleandrid, bugenvillead, leekpuud, ronivad ipomead). Vanad fiikused, harali okstega araukaariad, pudelpuud, mille tüvepaksendisse talletatud vesi võimaldab taimel üle elada põuaperioode. Puuokstel ripuvad lendrebased. Need on tõeliselt lendavad imetajad. Kaaludes kuni 1kg (tiibade siruulatus kuni 1 m) toituvad nad vaid õietolmust, nektarist ja puuviljadest. Magamiseks mähivad nad end tihedalt nahksetesse tiibadesse otsekui mantlisse. Kui palavus liiga tegema hakkab, õhustavad nad end tiiva kui lehvikuga.
Austraalia eraldus varakult, 15 miljoni aasta eest, lõunapoolkera hiidmandrist Gondwanast ja siinne loodus on saanud segamatult areneda. Miljonite aastatega on väljakujunenud taime- ja loomaliigid, mida ei kohta üheski teises maailma paigas. Nagu palmlehikulaadsed, mis ilmusid permi ajastu algusel ja nende õitseaeg oli vahemikul juura ajastust kuni alamkriidi ajastuni, praeguseks on elus 11 perekonda umbes 145 liigiga. Triiase ajastu jäänuseid on leitud Antarktikast, juura ja alamkriidi ajastust Rootsis. Tänapäeval elus olevatest paljaseemnetaimedest on palmlehikulaadsed kõige ürgsemad ja primitiivsemad ja neid võib leida nii põhja kui ka lõunapoolkeral vaid aastaringselt sarnase ilmastikuga soojadel aladel. Palmlehiku perekonna esindajad on kahekojalised taimed, isaskäbid ja emaspaljunemisorganid on erinevatel isenditel. Vaatamata väga aeglasele kasvukiirusele võivad mõned neist sirguda kuni 15 meetriseks. Tormidele ja tugevatele tuultele peab vastu sügavale tungiv sammasjuurestik. Lehed on neil suured, nahkjad ja tugevad ning ühe silmapaistva keskrooga, kuid ilma külgroodudeta. Lehekesed on servast sissepoole rullunud ja rahhise (liitlehe peatelje) aluse suunas aina lühemad. Lehed kinnituvad varrele männaseliselt ja arenevad tavaliselt kord kahe aasta jooksul. Vanadel puudel on korraga kuni 60 lehte tüve tipuosas. Idulehti on neil kaks. Tolmlemine toimub kas tuule või putukate abil. Putukaid meelitavad ligi isaskäbialgmest eralduvad suhkrud ja amiinohapped.
Volleemia (Wollemia nobilis) avastati alles 1994. a. Austraalias Wollemi rahvuspargis, mis asub Sydney lähedal. 1994 kasvas kahes metsatukas kokku 39 täiskasvanud ja 130 noort taime. Praeguseks on liiki paljundatud nii kogutud seemnetest kui ka pistikutest ning samuti mikropaljundusega (meristeempaljundusega). Et vältida haiguste levikut isoleeritud alale ja samuti pahatahtlike taimekogujate sattumist sinna, on täpne kasvukoht salastatud.
Sydney okeanaarium eksponeerib peaaegu kõike, mis Austraalia vetes vaatamist väärt. Nokklooma akvaariumi ees vaatajatest puudust pole, liigselt suur haruldus. Loom on 45-60 cm pikkune ja kaalub kuni 2,7 kg. Isasloomal on tagajalgade siseküljel mürgiastel, et reviiri kaitsta. Emasloom muneb kevadel 1-3 muna ja 10-12 päeva pärast kooruvad pojad. Nagu sipelgasiilil puuduvad nokkloomalgi nisad ja piima saavad pojad ema kõhukarvu imedes. Kuue nädala pärast on pojad karvaga kaetud ja viie kuuga valmis iseseisvat elu alustama. Toiduks on peamiselt putukate ja krevettide vastesed ja molluskid.
Austraalia loomariik on väga mitmekesine ja rikkalik. Alates kummalistest imetajatest, lõpetades troopilistes vetes ujuvate sadade värviliste kalaliikidega, igaüks leiab enda jaoks midagi huvitavat. Üle 500 erineva liigi esindajaga Austraalia linnuriik on maailma rikkamaid. Mitmesuguseid kahepaikseid nagu sisalikud, maod, varaanid, võib kohata looduses. Austraalias arvatakse elavat kaheksa maailma kümnest mürgisemast maost.
Otsustame jätkata reisi autobussiga Melbourne'i poole Victoria osariiki. 800 km ja 11 tundi, aga iga miil on seda väärt. Maastik rullub meie ees avali nagu vaip. Nii kaugele kui silm ulatub, laiuvad kuldsed niidud, põllud ja karjamaad, vahelduseks künkad ja metsasalud. Kollase varjundid segunevad pruunide ja punaste toonidega. Päikeses säravad hõbepajud ja sinakad tugevalõhnalised eukalüptid palistavad tohutusuuri karjaaedu. Eukalüptidele on iseloomulik erilehisus – heterofüllia, lehtede välimus noores eas erineb täielikult vanade taimede lehtedest. Nende omapäraks on seegi, et pidevalt võib tüve ja okste ümber näha rippumas lahtikooruvaid kooreribasid – igal aastal toimub koorevahetus.
Vari on ringikujuliselt ümber puutüve, nii kõrgel lõõmab päike. Kohati on võsastik põlenud ja kõrgete eukalüptide alustaimestik hävinud. Üksikud talumajad upuvad lillede ja põõsaste õitemerre. Ärkame nõiduslikust lummusest kui Melbourne'i pilvelõhkujad silmapiirile kerkivad.
Victoria on üks väiksemaid, kuid tihedamini asustatud osariike Austraalias. Hõlmab vaid 3% kogu territooriumist ehk 227720 km², kuhu aga vabalt mahub kogu Suurbritannia. Kogu Victoria osariiki nimetatakse aedade osariigiks, kus kasvatatakse 1/7 riigi nisusaagist, enamus puu-ja köögiviljadest ning viinamarjadest. Siin valmib riigi 1/4 loomaliha ja ½ piima-, või- ning juustutoodangust. Austraalia suuruselt teine linn, Melbourne, on kaunis ja rikas parkidest, mis haaravad 3160 ha linna territooriumist. Läbi linna voolab majesteetlik Yarra jõgi, mis on suurepäraseks treeningpaigaks kohalike ülikoolide sõudemeeskondadele.
Sõidame osariigi sisemaaale Ballarati linna. Sobiv nimi aborigeenidelt – „puhkepaik“ sellele armsale vaiksele linnale. Külastame siin ka alles avatud aborigeenide kultuurikeskust. Igal aastal märtsis toimuv begooniafestival kutsub külastajaid kokku kogu maailmast.
1851.a puhkes siinmail kullapalavik ja Austraalia elanikkond kasvas 10 aastaga miljoni võrra. Nende aegade mälestuseks on asutatud suur vabaõhumuuseum Sovereign Hill, kus võib praegugi kullaliiva pesta, maa-alustesse ðahtidesse laskuda ja leitud kulla pangas sularahaks vahetada. Külastajate silme all valmivad vask- ja tinaesemed, keraamika, seep, naiste näputöö. Teater pakub tolleaegset repertuaari, fotograaf teeb sajanditetagustes kostüümides foto, tõllassepp valmistab vankrirattaid, saeveskis saetakse lauad kirstugi tarvis.
Ballarati teine vaatamisväärsus on looduspark, kus kohtad kõiki Austraalia (ka Tasmaania) erilisi loomi. Maailma suurim kukkurloom on esimene sümbol, mis enamikele Austraalia loomariigiga seostub ja ka riigivappi ehib. Tavaliselt teatakse ainult kängurut, kuid hüppavaid kukkurloomi on veel teisigi - vallabid, vallarood, potorood, pademelonid. Suurim känguruist, punane känguru, võib kasvada kuni 2 meetriseks. Tugevate tagajalgadega 3-4 meetriseid hüppeid tehes võib ta saavutada kiiruse 40-50 km/h. Känguru poeg kaalub sündides kõigest mõne grammi. Ema kukrust väljub poeg alles mitme kuu möödudes, püsivalt õnnestub emal poega kukrusse pugemisest võõrutada alles aastaselt. Känguru omapärane paljunemismehhanism võimaldab uue poja "ootele panna" seniks kuni eelmine poeg on piisavalt vana, et ilma kukrusse pugemata toime tulla. See võimaldab kängurul uue järglase ilmaletoomist niipea, kui kukkur "vabaneb". Selline omapära tagab kängurute suure arvukuse. Vaatama sellele, et igal aastal antakse luba miljonite kängurute küttimiseks, ületab nende arv Austraalias inimeste arvu enam kui kahekordselt (ca 40 miljonit kängurut).
Kuna loomad liiguvad ka inimasustuse lähedal ja satuvad toiduotsinguil teede lähedusse, siis võib sageli maanteede ääres kohata kängurute surnukehi. Tavalisteks liiklusmärkideks on känguru, koaala või emu pilt.
Paljude meelest Austraalia loomadest armsaim, ei ole koaala mitte alati pehme kaisukaru. Kergesti ärritudes võib ta oma teravate küüntega palju kahju teha. Enamuse ajast on koaala siiski rahulik, nautides kõrgel puuoksal magusat und. Koaala magab kuni 20 tundi ööpäevas, ülejäänud aja kulutab ta söömisele ja toidu otsingule. Aborigeenide keeles tähendab koaala "looma, kes ei joo" - kogu oma vedelikuvajaduse saab ta eukalüptilehtedest. Kuigi Austraalias on üle 500 eukalüptiliigi, sööb koaala vaid mõne liigi lehti - vedelikuvajaduse rahuldamiseks peavad need olema mõistagi värsked. Koaalad on osavad ronijad, vaikust ja rahu armastades ronivad nad kõrgetele eukalüptiokstele und nautima. Oma järglasi kannavad nad ronimise ajal seljas. Ööseks poevad pojad peitu kukrusse, mis erinevalt teistest kukkurloomadest avaneb allapoole, et mitte ronimist segada.
Meie sugulased ja tuttavad on meie loodushuvist teadlikud, seega on meile igaks päevaks üllatus varuks. Sõites Nhilli linna, mis tähendab aborigeenide keeles „Udu vee kohal“, külastame Väikese kõrbe rahvusparki. Kõrbest on asi kaugel, kuna territooriumil leidub 600 erinevat õistaime, huvitavaid loomi ja enam kui 200 liiki linde. Raymond „Whimpey“ Reichelti eestvõttel on loodud reservaat haruldase linnu, kõnnu-rihukana kaitseks. Umbes 15 kg kaaluv ja 60 cm suurused linnud on kohanenud eluks kuivas alustaimestikus. Joogivett nad ei vaja, toitudes akaatsiaseemnetest, taimedest, õitest ja putukatest. Isalind kaevab kuni 1 m sügavuse ja 4-5 m diameetriga augu maasse, kuhu kogub lehti ja oksi, ehitades kuhiku, mis on 1-1,5 m kõrgune. Kuhilasse kaevab isalind nn munakambri. Vihm niisutab kõdumaterjali ja see annab soojust munade väljahaudumiseks. Pärast vihma katab isalind kuhila liivaga. Septembrist aprillini muneb emalind kambrisse 5-11 päevaste vaheaegadega ühe muna (keskmiselt 15-20, maksimaalselt 35 muna). Isalind peab inkubatsiooniajal (umbes 49 päeva) hoidma pesa temperatuuri 33-34 kraadi juures, lisades või eemaldades pinnast, mida kokku on umbes tonni jagu. Soojust mõõdab lind noka abil, pistes selle silmini pessa. Koorunud linnupoeg poeb iseseisvalt pesakuhjast välja ja on lennuvõimeline 24 tunni möödudes.
Põhjapool, Uus-Lõuna Walesi piiri ääres asuvates Austraalia Alpides leiab hulgaliselt suusakuurorte (Mt. Bullet jt.), mis jäävad Melbourne'ist vaid mõnetunnise austosõidu kaugusele. Ida pool kulgeb mandri üks sirgemaid ja pikemaid randu, Ninety Mile Beach. Melbourne'i lähedal asub looduslikult kaunis Phillip Island, kus kohtab palju hülgeid, pingviine ja koaalasid. Siin peetakse ka igaastane mootorrataste GP Austraalia etapp. Melbourne'ist läände jääb maa üks maalilisimaid maanteid - 350 km ulatuses ookeani ääres kulgev Suur Ookeanitee (Great Ocean Road), mis on rajatud I maailmasõja veteranide mälestuseks. Mägede ja vihmametsadega vaheldudes jõuab tee tasandikulisele rannikule, mis on läbi aegade paljudele laevadele saatuslikuks saanud. Shipwreck Coasti juures kohtab meres hulgaliselt kauneid liivakivimoodustisi, nagu Londoni sild, 12 apostlit jne. Suurest Ookeaniteest sadakond kilomeetrit sisemaale jääb Grampiansi rahvuspark, mis on tuntud oma kaunite mägede ja vabalt ringi hüppavate vallabide poolest.
Õnneks ei tulnud meil tulekahjuga silmitsi seista, kuigi põlengu jälgi oli mitmel pool. Veel hiljuti lõõmas 90000 ha tules. Osa taimi on metsatulekahjudega nii kohanenud, et nad ei saagi uueneda tulest läbi käimata. Tõelised tuletaimed ehk pürofüüdid on banksiad, kelle puitunud ja kõva vili avaneb alles pärast põlemist.
Paljudel banksia liikidel on tulekindel tüvi, mis peale tulekahjusid on võimeline uuesti võrseid ajama (põhjalik pügamine kutsub esile sama reageeringu). Nende puude koore paksuseks on 1 cm. Ülejäänud liikide koor on õhuke ning tules taimed hukkuvad, taastudes uuesti seemnetest. Banksiate lehed on tavaliselt sitked ja kitsad, vaid vähestel õhukesed ja pehmed. Kui uued lehed ilmuvad, on need sageli velvetjad ja säravad, harilikult roostepruunid. Õied on koondunud omapärastesse koonusekujulistesse õisikutesse, milles õite arv ulatub tuhandetesse. Puitunud kukkurviljad moodustuvad pärast tolmlemist, seemneid toodavad vaid vähesed paljudest õitest. Viljad avanevad peale tulekahjusid, mõnedel liikidel pärast vihma. Banksia õhukest liblet meenutav seeme on tühiselt väike võrreldes massiivse vilikonnaga, mille ülesandeks on hoida seemet turvaliselt tulekahjuni.
Austraalia endeemsete taimede hulka kuuluvad ka heinpuud ehk “mustad poisid“. Neid on kokku 28 liiki, mõned maasisese tüvega, mõned ligikaudu inimesekõrgused, mõned kõrgemad ja harulised. Tüvele lisab jämedust seda tihedalt kattev lehekontsukiht, mis kaitseb tüve võsapõlengute ajal. Põlemine kutsub esile taimede õitsemise, väikesed kreemikasvalged õied paiknevad pikas, mitmemeetrises tõlvikus. Heinpuude tüvi eritab kollast vaiku, mida pärismaalased mitmeks otstarbeks kasutavad (liim, näts), lehed täidavad katuseõlgede ülesandeid, samuti on kasutusel süütematerjalina.
Okaspuudest on olulisemad araukaariad. Need on peamiselt kahekojaliste igihaljaste kõrgete okaspuude reliktne perekond, Austraalias leidub 16 liiki. Arengulooliselt on tegemist väga vanade taimedega, maakeral olid nad olemas juba 150-240 milj. aastat tagasi. Puude eluiga on tähelepanuväärne – see küünib 2000 aastani. Puude kõrgus ulatub 60-75 m. Emaskäbid on ümarad, 7-20 cm läbimõõduga, vahel kuni 35 cm, seemned enamasti söödavad. Viljakandvasse ikka jõuavad araukaariad küllaltki hilja, alles 40-50 a. vanuses.
Üsna ebatavalised puud oma välimuselt on ka kasuariinid, mis pealiskaudsel vaatlemisel sarnanevad okaspuudega. Kasuariinid pärinevad enamuses Austraaliast, neid on kokku üle 20 liigi. Nende lehed on muutunud 1-3 mm pikkusteks okkataolisteks moodustisteks, fotosüntees toimub hoopis nende peenikestes ning kaunilt rippuvates rohelistes võrsetes. Väikesed kerajad õisikud koosnevad tillukestest õitest, meenutades väikeseid käbikesi. Taim saanud endale nime sarnasuse tõttu suurte lennuvõimetute lindude – kaasuaridega. Tuntud on ta ka “kängurupõõsa” nime all. Kasuariini puit on kõva ja tihke nn. raudpuit, seda kasutatakse mööbli valmistamiseks ning see sobib hästi kütuseks. Laialdaselt kasutatakse kasuariine erosioonitõrjes kaitsemetsaribade koosseisus. Võrsetest valmistatakse paberit ja pakkematerjali.
Päevad lendasid linnulennul ja kahjuks tuli hüvasti jätta selle võrratu maa, naljaka inglise keele, sõbralike inimeste, ennenägematu looduse ning sugulaste-sõpradega. Kohates kodus paljude inimestega, kes on Austraaliat külastanud, kordus ikka sama palve: „Räägi, räägi veel! Kõik tuleb meelde nagu oleksin nädala tagasi seal olnud!“ Sestap otsustasingi taas ühe loo paberile panna – tulevastele matkasellidele ergutuseks ja endistele virgutuseks.
Artikkel ilmus ajakirjas "Elukiri" 2006.a. mais.
