Kaido Einama
Eesti Ekspress, 06.07.2006
(Nipernaadide tuur organiseeriti Euroopa Liiduga liitunud uute liikmesriikide elu-oluga tutvumise nimel)
Pargime oma auto Karli silla lähedal mäe otsas. Mootor pole veel välja lülitatud, kui juurde kargab mees ja asetab kiire liigutusega kojamehe alla paberi. Mida-mida?
Nii algabki meie esimene kontakt Tðehhis. Hüppame reipalt autost välja ja loodame alustada reisi ühe kafkaliku seiklusega Praha ametnike juures. Kafka muuseum on ju ka sealsamas, ainult mõnisada meetrit. Paraku pole pikka juttu oodata, meile näidatakse rahanumbrit, mis vaja paberi eest maksta, ja seejärel ametniku huvi välismaalaste vastu raugeb.
Ega siis midagi – läheme ise neid kontakte otsima. Järgmisena satub meie teele saemees. Siin pole imestada midagi, et Praha ja vanalinn ja turistitänav – saemees on oma instrumendiga kohal ja mängib sellega klassikalisi lugusid.
Saemees vanalinnas
Saemees ütleb pillimängu vahele, et oskab vene keelt küll. Aga Tšehhi mehe vene keel on selline, mida meie paraku ei mõista. Vaid üksikud sõnad tulevad tuttavad ette – ilmselt need, mis on tšehhi ja vene keeles ühised. Saame aru, et saemees on 74 aastat vana ja tema taks on pool eurot pilliloo eest. Sae jaoks on ta valmistanud kolmnurkse vutlari, millesse on pandud mõned mündid. Kui kuuleb, et oleme Eestist, siis meenub talle nii mõndagi ja mida siis eestlastele ikka mängida kui “õhtuid Moskva lähistel”. Pikemalt Euroopa Liidu teemadel rääkimine paraku ei õnnestu, sest saemees hakkab ägedalt poognaga vehkima paari jaapanlasest turisti poole, kes pildistavad, aga mündikasti midagi ei pane. Kui me mitte just väga innustunult Moskva õhtutest saemängu kuulame, surutakse mulle kätte kleeplinti mässitud lusikas. Koputame sael maha ühe korraliku “Santa Lucia” ja lahkume.
Vanalinnas uputab turistidest. Praha kesklinnast on põgenenud enamik tšehhe. Isegi pulmarongis silmame Aasiast pärit värsket abielupaari, jõele kutsub laevaga seilama aga kamp mustanahalisi. Meist möödub akendeta tramm, millel mõned õhutusluugid lahti ja sisemus samuti turiste täis. See on diskotramm, saab kohe selgeks, sest istmeid sees pole ja tagaotsas istub diskor oma puldi taga. Vanurid jätavad diskotrammi vahele ja ootavad järgmist, kuid ega nooremadki reisijad ei näi selles vagunis keksivat – hoiavad vaid laetorudest kinni ja üritavad püsti jääda, kui tramm kurvi võtab.
Saab ka eesti keeles
Võtame telefonikõne eesti keelt rääkivale tšehhile. Jonathan Tomeš, kellega veidi hiljem õhtul Karli sillal turistidetulvas kohtume, kutsub meid kohtuma teisegi eesti keelt rääkiva tšehhiga. Ronimegi tema juhatusel mäkke, kus kõrvaltänaval asub ajaloohõnguline villa. Milan Horak peab seal koguduse õpetaja ametit ja avab trellitatud värava, juhatades meid kunsti täis ruumidesse.
Eesti keele juurde sattus 1990. aastal ühel konverentsil ühe naistudengi abil. Nüüd on see tüdruk tema abikaasa. Alguses olnud nende kodune elu keeruline, sest üks lause võttis välja öeldes kuni pool tundi aega, meenutab Milan. Aga eestlased on kannatlik rahvas nagu tšehhidki, nendime koos.
Kuuleme, et Prahas tehti ka jaanituld. Kas peale kahe eesti keelt rääkiva tšehhi ja nende 22 sõbra ka keegi teine kuskil Tšehhis jaanituld põletas, seda Milan ja Jonathan ei tea. Tšehhidele meeldib lõket teha pigem volbriööl.
Jonathan tegeleb tõlkimisega ja teab, et Tammsaaret, Karevat ja Viidingut on tšehhi keeles juba võimalik lugeda. Gailiti “Nipernaadi” lubab ta varsti ka ette võtta. Peale Eesti kirjandusklassikute tõlgib Jonathan veel sünnitunnistusi, abielutunnistusi, karistusregistri väljavõtteid ja lepinguid. Mida parajasti vaja.
Läheme pildistamise ajaks koguduse maja terrassile, mis puhtjuhuslikult asub otse Iisraeli saatkonna vastas. Sealt avaneb ka vaade müüridega piiratud saatkonna aeda. Saatkonna poolel valitseb vaikus ja selle seina ääres olev kokakoolavitriin on tühi ning mahajäetud. Kui kõhkleme, kas saatkonna poole ikka tohib pildistada, rahustab meid Milan: “Eks ikka võib, kes siis nii avalikult spioonipilte tegema hakkab.”
Lahkume Prahast juba õhtupimeduses, sest valgeid öid siin ei tunta. Ööst kostab kiirabisireene – ligi 40kraadine kuumus on nii mõnegi ligimese maha niitnud.
Skandaal infopunkti ees
Hommikul aga oleme juba Ida-Tšehhis, mis peaks olema tööstuslikum kant, kuid mitte nii hullult nagu meie Ida-Virumaa. Peatume väikeses linnakeses nimega Polička ja saame kena vanalinnakese keskel asuvast turismiinfost teada, et selle linna suurimad tööstusettevõtted on pruulikoda ja tuletõrjeautode tehas.
Kui astume infopunktist välja ja üritame juttu teha 80aastase Gustava Vieraga, põhjustame väikeses linnakeses skandaali – näe, tulevad inimesed infopunktist ja abi ei saa. Kuigi Gustava Viera väidab end vene keelt oskavat, tabame ta jutust vaid üksikuid tuttavaid sõnu, mille järgi saame aru, et tema võtab infopunkti raske töö enda peale ja teeb meile ekskursiooni linnas.
Proovime vastu puigelda, aga see ei aita. Käime vanatädi juhtimisel läbi mõned vanad majad raekoja lähedal ning peatume kiriku ees, mille kellatornis elas kohalik kuulus muusik. Meid tõugatakse sisse interjööri nautima, samal ajal kurdab krapsakas tädi möödujatele, kui laisad ikka infopunktis ollakse ja et turistidega ikka üldse ei tegelda.
Õlu 200 km raadiusse
Õlletehase väravas kohatud transporttööline juhatab meid sundimatult otse direktori juurde – just nagu käiks neil iga päev värava taga ajakirjanikke, kes tahavad käigu pealt intervjuud teha. Õllevabriku direktor Karel Witz räägib korralikku inglise keelt ja viib n-ö vihma käest räästa alla ehk ligi 40kraadisest kuumusest kääritamiskambrisse, kus kraadiklaas näitab peaaegu 65 pügalat. Kraanidest voolab magus vedelik – õlle tooraine – ning meil voolab higi ojadena. “See on ainult esimene etapp, ega ta siis magusaks jäägi,” selgitab Karel Witz, annab juua siirupitaolist vedelikku ja näitab 70aastast mahutit, kus kohalik õlu alguse saab. 160 hektoliitrit, öeldakse meile, kui pea mahuti luugist korraks sisse pistame.
Kohalik õlu on Poličkas oluline, saame teada. Koguni nii oluline, et kaugemale kui 200 kilomeetrit seda ei jõuagi. Tarvitatakse ümbruses ära ja jääb veel puudugi. Enamik vaate sõidavad elusa õllega otse restoranidesse.
Karel Witz tutvustab oma pisikese õlletehase motot: normaalne õlu normaalse hinnaga normaalsele inimesele. Normaalne moto.
Küsimusele, mis on nende õlle suurim saladus, vastab Witz meie üllatuseks puhtsüdamlikult ja keerutamata: “Ei tohi segada erinevat vett. Võtame oma vee ühest kohast, 200 meetri sügavusest puurkaevust.”
Selle teadmisega astume tagasi kuuma päikese kätte. Ja sealt kohe edasi jahedasse õllekasse, mis meenutab Eesti 80ndate õllebaare nii interjööri kui ka tegelaste poolest. Vanemaealised mehed manustavad tõsiste nägudega ja vaikides kohalikku märjukest. Proovime alustada juttu, aga jutt ei edene. Lõpuks siiski kohtame üht veidi jutukamat tüüpi, kellega saab iseäralikke monolooge arendada – meie vene keeles, tema tšehhi keeles vastu. 50-aastane Zdenek remondib vanalinnas maja. Euroopa Liidu vastu pole tal ka midagi. Linnas on küll palju pensionäre, kuid saab hakkama. On õlletehas, lihakombinaat ja tuletõrjeautode tootmine, tööd tema sõnul jätkub. Noorem mees, kes samas brigaadis, pahteldab vaikides aknaauku.
Jääb mulje, et Zdenek on eluga rahul. Teised ehitajad noogutavad takka.
Eesti Ekspressi ja Kuku raadio Nipernaadi projekti toetavad Czech Airlines, Kaleva Travel ja Hertz.
