(avaldatud teisendatult Luubis 1998)
Internetis:
Raha:
- Ecuadori sucre, USA dollar
- [Valuutakonverter: ECS kurss täna]
Hinnad:
- [Lennupiletid Galapagosele ja Ecuadori]
- Lennupilet Ecuador-Galapagos 400 USD
- Looduspargi ja kohaliku omavalitsuse maks sissesõitjatele 100 USD
- 4-päevane mootorpaadisõidu reisipakett 350 USD
Raivo Raam
Kôik on kindlasti vähemalt midagigi kuulnud vôi filme näinud paikadest, kus loomad elavad omaette täielikus inimtühjuses ja ei oska homo sapiensi kartagi. Tänapäeval on enamik selliseid piirkondi looduskaitsealadeks kuulutatud.
Sellise loodusparadiisi hulka vôib ka Galapagose saared arvata. Tôsi, siin ei jaluta ringi Aafrika rahvusparkidest tuntud elevandid, sebrad, lôvid ja kaelkirjakud. Kuid unikaalseid loomi leidub ka nendel ekvatoriaalsetel saartel.
Pikk teekond saarteni
Haruldased ja omapärase nimega Galapagose saared asuvad kaugel Vaikses ookeanis. Nendeni jôuab praktiliselt ainult üht teed pidi - läbi Ecuadori suurlinnade Quito vôi Guayaquili. Seega tuleb ette vôtta kôigepealt pikk lennureis üle Atlandi Lôuna-Ameerikasse. Ecuadori pealinnas Quitos tasuks läbi teha adapteerumiskursus, sest ajavahe Eestiga on 7 tundi, kôrguste vahe +2800 meetrit ja päevane temperatuur talvel ônneks ainult ca 18-23 C. Quitos tasub vaadata kaunist koloniaalarhitektuuri ja uurida reisibüroodest soodsamaid reisipakette, mida pakutakse Galapagosele. Isepäi saarte külastamise vôite ära unustada, sest need unikaalsed vulkaanilise päritoluga moodustised on looduskaitse all ja igasugune metsiku turismi vorm sinna keelatud. Ainuke, mida te individuaalselt teha saate, on osta lennukipileti kas Baltra saarele (lennukompanii TAME) vôi siis San Cristobali saarele (Lennukompanii SAN Saeta). Hinnavahet eri kompaniidel pole - edasi-tagasipilet kisub 400 USD alla. Samuti ei pääse ükski gringost (gringoks kutsutakse kôiki kohalikest heledamanahalisi välismaalasi) lihtsurelik looduspargi ja kohaliku omavalitsuse maksust, mis kokku küünivad 100 USD-ni. Nii et ainuüksi kohale lendamine ja saartele astumine on kôike muud kui odav.
Kallis ja ebamugav
Ja siis lisandub reisipakett ise - sôltumata sellest, kas ostate paketi mandrilt vôi saarte suurimast asulast Puerto Ayorast. Odavaim, ca 350 dollariline pakett on môeldud 4-päevaseks mootorpaadisôiduks. Mingitest mugavustest ei maksa sellise hinna korral unistadagi, sest taoline pakett on koostatud 10 turisti pardale vôtva küllaltki vana paadi jaoks, kus ôhukonditsioneerist pole haisugi ja kajuti keskmiseks suuruseks tuleb pidada pool eestlaste kodus üldlevinust sektsioonkapi môôtmetest. Märkimata ei saa jätta, et selline kajut on môeldud kahele inimesele. Ca 200 dollarit kallimat ôhukonditsioneeridega alust julgeks soovitada neile, kel üle +30 C öösiti vastunäidustatud on. Just sellist linadesse kleepuvat leitsakut vôib ekvaatoril jaanuarist märtsini kohata, eriti loodusnähtuse El Nino vôimutsemisaastail.
Kuna juba suuremaid saari on üheksa ja need asuvad umbes Eesti suurusel akvatooriumil, siis jääb neljast päevast Galapagose saartel väheks - targem on vôtta nädalane reis, mille hind algab tavaliselt 530 dollarist. Siis vôib olla kindel ka selles, et kôik tähtsamad loomad-linnud ära nähakse, mille pärast nii kauge ja eksootiline reis ette saab vôetud. Kuid isegi sellise paketi puhul ei külastata suurimat saart Isabelat ja selle läänenaabrit Fernandinat. Kumbki pole eriliselt ka turistide vastuvôtuks ette valmistatud. Tüüpilise marsruudi käigus külastatakse Santiago, Santa Cruzi, Santa Maria, Espanola ja veel mônda väiksemat saart.
Arvuliselt külastab Galapagose saari aastas ligi 60 000 turisti. See arv on ühe looduskaitseala kohta kartustäratavalt suur, eriti kui môelda, et need inimesed viibivad ürgse loodusega alal mitu ööpäeva. Vôrdluseks ehk niipalju, et ka Eestit tervikuna külastab aastas umbes sama arv "päristuriste" - môtlen mittesoomlastest välismaalasi, kes jäävad siia kauemaks kui üheks ööks.
Väljavôtteid autori reisipäevikust
Esmaspäev, 07.01.98. Algatuseks kilpkonnade seks!
...Lennukompanii TAME Boeing 727 maandub südapäeva paiku inimtühja Baltra saare lennuväljale - turistid vôtavad järjekorda, läbimaks passikontrolli. Meid ootab asiaatlike näojoontega giid-grupijuht, kes nagu hiljem selgub, on shuae-indiaanlane ja pärineb Orientest, Amazonase vihmametsade servaalalt. Palub ennast Championiks kutsuda...
...Buss viskab meid nn sadamasse (sisuliselt üks kai) abaja kaldal, kus reisijaid ootab ligi 10 ankrusse heitnud alust, mida on vist palju laevukeseks nimetada. Meie grupp viiakse romantilise nimega künale "New Flamingo". Peale majutumist imepisikestesse kahestesse kajutitesse pakutakse lôunat - riisi praekalaga, mis saab meie igapäevaseks roaks. Laeva meeskonna moodustavad lisaks viiele mehele ka loendamatud prussakad, kes kohe silma torkavad. Isu väheneb...
...Sôidame Santa Cruzi pôhjaossa, kus istume ümber slepis veetavale pisipaadile ja suundume mangroovvôssa uppuva ranniku vetesse. Kôigepealt köidavad tähelepanu kalu püüdvad pelikanid. Peagi märkame esimesi kilpkonni, kes valdavalt viibivad vee all ja tulevad vaid korraks pinnale hingama. Ainult paarituvad kilpkonnad on pildistatavad, sest isane istub emase seljas ja paistab niiviisi osaliselt veest välja. Esimene pool filmi saab linnulennult täis plôksitud...
...Püüan oma kajutis uinuda, kuid see ei ônnestu, sest on liialt palav ja niiske. Ronin laevalaele - kuu paistab lagipähe ning tundub oluliselt eredam kui Eestis...
Neljapäev, 08.01.98. Ninapidi merilôviga koos, pingviinidest rääkimata
...Hommikune vaatepilt - järelveetavas paadis on koha hôivanud kolm pelikani ja üks merilôvi, kes ei lase ennast karvavôrdki uudistavatest turistidest häirida. Asume umbes 600 km2-se Santiago ja paari km2-se Bartolome saare vahel. 1/5 Santiagost on kaetud saja-aastase, musta tardunud laavamassiga. Siin ei kasva ühtegi taime. Madalat taimestikku leidub ainult sellel saare osal, mille vanust hinnatakse kahele miljonile aastale...
...Maabume väikese paadi abiga rannale, kus meid vôtavad vastu julged sisalikud ja meeletu arv krabisid. Ranna liivariba oleks nagu traktorijälgedest üles küntud - pimeduses on merekiplkonnad salaja pesa kraapimas ja munemas käinud...
...Ekvatoriaalne päike paistab nüüd lagipähe. Turistidele antakse aega suplemiseks ja sukeldumiseks tulisoolases ookeanivees. El Nin~o on vee tavalise 23-24 kraadi asemel ca 28-kraadiseks kütnud. Pelikan lendab otse üle supleja pea ning merilôvi sööstab sukeldujale vastu, pöörates vahetult enne kokkupôrget inimesest kôrvale. Ehmatus on suur, kui see voolujooneliselt torpeedokujuline loom oma nina peaaegu vastu sinu oma paneb. Giid-grupijuht rahustab, et see pole mitte rünnak, vaid kutse mängule...
... Bartolome tipust avaneb kauneim vaade kogu saarestikus - Sullivan Bay`le ja Santiagole. Turistid ummistavad saarekese ainukest rada ja kahte vaateplatvormi nii, et isegi pildistamiseks ja filmimiseks jääb vähe ruumi...
...Hiivame ankru ja sôidame lähedalasuva naljaka nimega Sombrero Chino (tôlkes hiina kübar) saare külje alla. See meenutab oma kujult tôepoolest filmides hiinlaste ja vietnamlaste peas nähtuid kübaraid. Äkki märkan ôhtuses hämaruses kaljunukil kentsakaid olevusi, kelle kontuur meenutab veidi inimese oma. Pingviinid ekvaatoril! Uskumatu, kuid tôsi...
Reede, 09.01.98. "Hiina kübaralt" flamingode sekka.
...Sombrero Chinole maabudes peame olema ettevaatlikud, sest rannariba on pisikesi merilôvipoegi täis. Nemad vôi nende vanemad tôidki siis öösiti esile koeramoodi haugatusi ja seamoodi röhitsusi. Grupijuht Champion ei luba poegadele eriti lähedale minna - peale inimese puudutust pidavat ema ta hülgama, kuna pojal olevat vôôras lôhn juures ...
...Siin haiseb ôudsalt - pôôsa all on merilôvi korjus. Rannakaljudel märkame mereiguaanide kolooniat. Läheneme neile eelajalooliste minisauruste välimusega loomadele paari meetri kaugusele. Nad ei tee meist väljagi, püsivad liikumatuna nagu krokodillid loomaaias...
... Rabida saare külje alla jôudes lôunatame ja peame tund aega siestat. Esimest korda elus tajun, et ka looduslik kuumus vôib liiga teha - Sahara ja India olid selle kôrval nagu sauna eesruumid ja Armeenia augustikuiselt kuiv +37 C lausa paitavalt mahe...
... "Hülged paadist vasakul!" hôikab grupijuht. "Kus?" küsib 9 turisti kooris. Need on ju merilôvid? Mitte ei saa aru, et need loomad teistsugused oleksid. Hüljes sarnaneb küll merilôvile, on aga temast tunduvalt väiksem ja ka peakuju erineb. Champion püüab meile selgeks teha seda, mis omal ajal ôpitud, kuid nüüd ammu ununenud. Muide pingviinide ja flamingode kôrval pididki just hülged kôige haruldasemad ja vähearvukamad loomad Galapagose saartel olema...
...Tund aega hiljem Rabida lôunarannikul jalutades näeme ära ka môned üksikud sügavroosad graatsiad - flamingod, kes pea kaldamudas mööda laguuniserva ringi kondavad...
Laupäev, 10.01.98. Kilpkonnad mäletavad eestlast Juani [huan] , kuid ei räägi
...Saarestiku suurim keskus Puerto Ayora Santa Cruzil môjub tôelise suurlinnana. 8000 elanikuga linnake on ka ainuke püsiasustusega punkt, mida reisil külastame. Inimeste näojooned pärineksid nagu kôikidelt maailmas esindatud rassidelt...
...Grupp grupi järel siseneb Darwini keskusesse, et näha saarestikule nime andnud elukaid - Galapagose kilpkonni, keda olevat 14 liigist 11 veel säilinud. Igal suuremal saarel leiduvat oma liik pôhimôttel, et üks liik asustab ühe vulkaani nôlvu. Isabela on aga nii suur, et sinna mahub ära viis vulkaani, seetôttu leidub seal erinevalt teistest rohkem kui üks kilpkonnaliik.
...Kohe Darwini keskuse lähedal asub üks kahest saare surnuaiast. Lähen kolan omapäi, lootes leida eestlase hauda, kellest olin hiljuti kuskil ajakirjanduses lugenud. Paljud hauad on rohtunud ja nimed kividelt kustunud. Surnuaia värava lähedal peab hotelli üks vanem, ilmsete germaani näojoontega proua, kelle käest uurin asja. "Jah, kuskil 30-ndatel tuli vist küll üks eestlane vôi lätlane Juan koos norrakatega siia. Elas sellist eraku elu saare keskosas, sugulasi ega lähedasi sôpru tal ei tekkinud siin. Küll tunti teda kui samaka valmistajat, millega ta elatist teenis. Minu mäletamist mööda suri ta 1974. aastal, kuid kuhu ta maetud on, seda ma ei tea," vôtab eakas daam teadaoleva info kokku. Kindlasti mäletaks môni kilpkonn seda eestlast, olgu ta siis Juhan vôi Jaan, kuid kahjuks nemad ei räägi inimkeeli...
Pühapäev, 11.01.98. Floreanal pole inimesi, kuid on postkontor
...Hommikul avastame ennast Floreana saare külje all. Maale jôudes märkame tünni, millesse on väike ukseke tehtud. Champion teeb selle muiates lahti ja vôtab sealt pataka kirju. Igaüks peab vôtma vähemalt ühe, tema kodule kôige lähemale adresseeritud kirja vôi kaardi ning selle kohale toimetama. Asemele vôib jätta mône enda kirjutatud kirja. Selline komme küünib sajandite taha, mil kodust kaugel seilavad laevad siia posti maha jätsid ning ühtlasi need kirjad kaasa vôtsid, mis laeva reisisihiga ühtisid. Valdavalt olevat seda teenust kasutanud tolleaegsed kantpead, ehk siis mereröövlid, kes eelkôige saart külastasid...
...Floreanal kohtame veelkord imekauneid flamingosid ja palume giid Championil veidi endast rääkida. Algul tundub, et noormees valetab, kui räägib oma koduküla traditsioonidest. Kuid hiljem selgub, et jutt inimsööjatest ei kaldugi leelotava ulmefantaasia valdkonda. Ta olevat tôepoolest viimati ca 12-13 aastat tagasi vanemate pakutud inimliha söönud - indiaani kombe kohaselt tabatud vaenlase suguharu liige kôigepealt skalpeeritakse, et pahad vaimud temast välja lasta, seejärel aga süüakse tema liha, et vaenlase vôim ja vägi endale saada...
...Meie ôhtusöök koosneb riisist ja praetud singilôigust - vaatame viimast kahtlustava pilguga. Olukorda leevendab ühe juudi noormehe poolt pakutav kakaoliköör. Joomisega on mul ekvaatoril halvad kogemused, sest isegi imeväike kogus tekitab peavalu...
Esmaspäev, 12.01.98. Keha kattub villidega
...Ööd mööduvad laevalael, sest kajutis ei kannata mootorimüra ja palavuse tôttu üle kolme minuti olla. Käin seal ainult pesemas. Üleval, värske ôhu käes on veidi kergem, kuid mitte oluliselt. Kui päeval vôtad veel 32-34 kraadi celsiust môistusega, siis see, et ööselgi ei lange alla 30-ne, tundub juba seletamatu. Proovin küll kuivade, küll märgade linade vahel uinuda, kuid magamatus hakkab tunda andma ja tüütuks muutuma...
...Appi! Mis muga juhtunud on?! Ôlgade peal ja käsivartel hakkab sügelema ja nahk kattub (ôigemini asendub) tuhandete pisikeste villidega. Äkki on mingi nakkusepuhang? Grupi ainus naisliige, sakslanna Anne rahustab, et tegemist on kôige tavalisemate päikesepôletusest tingitud villidega. Kamba peale otsitakse välja mingi imesalv, mida mul siis 2-3 korda päevas villidele tuleb määrida. Päike on selleks korraks vôetud ja ujumaskäimised käidud...
... Miks me siia Espanolale üldse tulime? Enamik loomi on ju nähtud. Ainult neid kentsakaid linde, suulasid, keda inglise keeles boobie`deks (küll on tobe nimi!) kutsutakse oleme seni vähem kohanud. Päike, raipehais ja villid on need, mis käesoleva emotsionaalse seisundi tegelikult vist esile kutsuvad. Samas vaatan grupikaaslasi, kes samuti hakkavad ära vajuma. Küll on jabur päev. Galapagosest hakkab vaikselt kôrini saama...
Teisipäev, 13.01.98. Tasuta tsirkuseetendus merilôvidega
...Santa Fe saar on kena, kuigi öisest sajust poriseks muutunud rajad pole kulgemiseks kôige mugavamad. Näeme esmakordselt maismaaiguaane, kes on mereiguaanidest suuremad ja värvilisemad. Champion soovitab jälgida "sauruselise" suunurki. Kui need on allapoole nagu näitlejal tragöödias, on tegemist mereiguaaniga, kui aga naeratavalt ülespoole nagu komöödias, siis maismaaiguaaniga...
...Heidame ankrusse kahe saarekese vahele, nimedega Plaza Sur ja Plaza Norte. Ja siis see algab! Tohutu suur isane merilôvi (üle 300 kg) kaasab oma 15-20 emasest koosneva haaremi ja alustab kaasakiskuvat vaatemängu otse meie laeva ümber. Isane kihutab nagu üks tôeline torpeedo laeva alt läbi, 5-6 emast järgneb talle. Seejärel vôtab isane nôuks sukelduda. Vesi paistab kuni 10-15 meetri sügavuseni läbi, kuid isane laskub veelgi sügavamale. Osad emased muutuvad nôutuks ning jäävad oma partnerit ja sukeldunud kaaskonda veepinnale ootama. Ligi minuti pärast tormab "torpeedo" pinnale hingama. Kogu meie seltskond on tsirkusesarnasest atmosfäärist lummatud - metsikud loomad korraldavad ilma igasuguse dressuurita ja pealegi vabatahtlikult vaatemängu, mis ei unune kunagi. Isegi laeva meeskond unustab oma tegemised-toimetused ja vôtab laevaninas koha sisse. Ju siis polegi see päris igapäevane vaatepilt...
...On viimane ôhtu Galapagose saartel, valitsevad segased tunded. Ühest küljest kohutav palavus ja sellest tulenev tüdimus ja teisalt jälle fakt, et iga päev on toonud midagi uut ja pônevat. Viimane ôhtusöök on pidulik - kokk on kôvasti pingutanud. Esimest korda elus maitsen sellist delikatessi nagu küüslauguga maitsestatud grillitud homaari saba. Ja ega laevas vist värske puuviljakoogi küpsetaminegi lihtne ole. Joome viskide-rummide pudelipôhju - naljakas, et 14 meest ja 1 naine ei suutnud nädalaga kolme pudelit alkoholi ära juua...
Kolmapäev, 14.01.98. Viimase hommiku lummuses
...Galapagos üllatab kuni viimase hetkeni enne sealt lahkumist. Kell kuus hommikul aetakse meid unistena maale tillukesel Seymouri saarel. Vintsutused tasuvad kuni lôpuni ennast ära, sest erkpunase paunaga pesadel istuvad isased fregatilinnud on kindlasti vaatamist väärt. Nii nagu mônd emast ôhus tiirlemas näevad, algab kohe peibutustants - tiivad aetakse rütmiliselt raputades laiali, rind lükatakse ette ja kuuldavale tuuakse eriline häälitsus. Jah, loomariigis on küll isased ilusamad ja ka edevamad...
...Baltra lennuväli on täitunud ca 300 turistiga, kes ootavad, et peagi saabuvad Boeingud nad siit Andide jaheduse rüppe toimetaks. Kergendustundega märkan, et minu villikesi ei saa üldse vôrrelda mône daami säärte seisundiga - valgeks kreemitatud nahal aimdub olevat korralik pôletus. Tundub, et enamus siinviibijaist on 1000 vôi enama dollari eest saanud seda, mida nad igatsesid...
