Lõuna-Kõrvemaa oli populaarne 10-20 aastat tagasi. Võib-olla isegi rohkem. Sest Põhja-Kõrvemaa oli Nõukogude Armee käes. Lõunas aga asusid tähistatud matkarajad, telkimisplatsid, sildid-kaardid plekktahvlitel ja presentseljakottidega matkajad vedasid end sinna elektrirongi pealt koos hiigelraskete present-telkidega. Soojendasid malm-matkapottides suppi ja püüdsid kala. Nüüd pole nende matkaradade kuulsusest järel muud kui mõned roostes infotahvlid metsas ja rohtunud teed Jänijõe kandis.
Nüüd aga pöördub Lõuna-Kõrvemaa taas populaarseks matkasihiks. Põhiliselt küll Kakerdaja rabas avatud korraliku laudtee tõttu, aga ka selle kandi kuulsus saab juurde ka Valgehobusemäele rajatud suusakeskuse kaudu.Meie alustasime Mustjõe raudteejaamast, liikusime Jänijõe kandis ja tagasi Aegviitu. Mustjõe-Jägala-Jänijõe ühinemiskohas on alati kevaditi ka väike üleujutus nagu Soomaal.
Jänijõgi on ka ühe tuntuima Eesti loodusemehe - fred Jüssi lemmikkohti.
Pildid sellest matkast, 30.04.06
Google Map - träkk ja huvipunktid.
Huvipunktid:
- MUSTRDTJ (N59°17,8830' E025°27,9170') Mustjoe Railway Station, start there.
- MUSTJSIL (N59°16,8670' E025°27,5000') Mustjoe River Bridge.
- PIKAVESK (N59°16,3330' E025°25,7330') Pikaveski, abandoned Watermill and bridge over Jagala River.
korvemaa-l-300406.gpx - GPSile.
korvemaa-l-300406.kml - Google Earthile.
Järgneb matkakirjeldus matkapäevikust.
Käisime Fred Jüssi radadel, mis on üks Jüri lemmik-kohti. Jüri sõnul käib Jüssi põhiliselt Liivoja kandis ja Jänijõel, nende kokkusaamiskohal on huvitav luht ja kahe sillaga tee orust alla ja üles, metsavahikoht ning vana küün. Jõudsime sinna peale väikest ringi Mustjõe raudteejaamast Jägala jõeni.
Pikaveskil oli kummaline suvilarajoon, mille aia taga passisid vene kaagid ja jõe ääres oli venekeelne seltskond uhaale paksu püüdmas. Keset seda idülli otse jõe kaldal seisis veel mahapõletatud veskimaja, allesjäänud majad (muuhulgas ka saja aasta vanune veski kuivati) olid müügis. Veskimees, kellel veskit veel pole, võiks osta. Aga arvestada tuleb kirju seltskonna suvilaomanikega jõe vastaskaldalt, kes peremeheta kuivati ukse taha kohe varmalt oma prügikotid olid ladustanud. Suvilarahvas oli ka jõeäärse luha põlema pannud, napilt oli puust sild nende enda suvilateni pääsenud tuleroaks langemisest.
Leidsime üles ka nelja jõe kokkusaamiskoha - see on Kõrvemaal umbes sama kant nagu Soomaal, kus samamoodi neli jõge kokku saavad ja mõlemas kohas on kevadel suured ujutused. Kohtuvad Jägala, Jänijõgi, Tarvasjõgi ja Mustjõgi. Suurvee ajad olid aga juba möödas. Nüüd on kõik roheluse ootuses, kuid mets on praegu veel täiesti hall. Ei mingit rohelust, kuiv ja tolmune ainult.
Mööda Jänijõe kallast jõudsime Liivoja kanti, kus meid tabasid Kakerdaja rappa minevad jalgratturid. Olid sealsetes teederägastikes teist korda ja ilma kaardita.
Järgmisena oli meil plaanis üles otsida Jänijõe dzungel, kus liaanid ja keerdudega puud kasvavad, aga see salapärane koht jäi ka seekord avastamata, kuigi mööda jõeorgu edasi rühkides saime ikka võsas ragistada küll.
Ületasime lõpuks jõe seal, kus Liivoja ja Jänijõe vahel on kolmnurkne maariba, kus see saladuslik dzungel pidigi asuma. Sattusime täitsa õige teeotsa peale, kuid dzungel jäi vist avastamata. Kiirkõnd Aegviitu enam midagi muud põnevat peale looma- ja linnuvaatluste ei toonud - kits järas rohtu ja meist välja ei teinud, sookurg seevastu tegi välja küll ja lasi jalga, kui kaameraga valmis sai. Kitsesid nägime üldse päris tihti, kullilisi ja teisi loomi-linde ka.
