Jane Saks saatis Reisijutud.com-ile oma reisikirja Kongost, kus ta elas Rwanda piiri lähedal Gomas.
USU; SÖÖ JA ARMASTA
See oli minu teine pühapäev Gomas, kui käisime Wolframiga hommikul jälle ujumas ja pärast hommikusööki kell 9 tuli Christian triiksärgis, kingades, teksades ja piibel ning pastakas näpu vahel, sest minu ja tema tee viis meid täna kirikusse. Wolfram oli nii lahke ja viis meid autoga sinna. Ise ta kirikusse ei tulnud.
Ma ei ole kirikus käija. Ma pole ka usklik. Ega ristitud mitte. Kuid seekord tahtsin väga minna, kuna teadsin, et mind ootab ees täiesti uus kogemus. Olin põnevi ja kui riideid valisin, siis tahtsin olla ka veidi pidulikum, kuid viisakas. Panin selga seeliku, pikad mustad retuusid, kingad, pluusi ja kaasa võtsin ka salli. Piiblit mul polnud.
Kiriku parkla oli autosid täis, kui kell 9:20 (Christian jäi 10 minutit hiljaks) kohale jõudes missa juba käis.
Kirik ise ei jätnud väljast sugugi kiriku muljet. Puudus klassikaline kõrge torn, puudus ka rist kuskil katuse tipus. Aknad olid kaarjad, kuid ilma vitraažideta ja ilma ristita. Kuid hoone oli suur. Chtistian tervitas õues inimesi ja tutvustas mind. Mind õnnistati ja oldi väga rõõmsad, et ma tulin. Siis saadeti minu juurde mees, kes valdas väga head inglise keelt, kes siis tõlkis natuke mu vastuseid küsimustele, et kaua ma olen Gomas olnud ja nii edasi. Sain ka möödaminnes mainida, et otsin endale prantsuse keele õpetajat.
Siis öeldi mulle, et see mees, kes inglise keelt räägib, tuleb mulle tõlgiks. Ma küll väitsin, et see pole vajalik, kuid nad jäid enda juurde kindlaks, sest jumala sõna peab olema arusaadav kõigile. Tänasin ja olin ka veidi kohmetu. Ootasime õues oma 15 minutit ja siis saadeti meid kolmekesi - mina, Christian ja minu tõlk - kirikusse sisse.
See oli rahvast täis ja pidime ootama, kuni meile pandi lisatoole. Läksime pilgud maas sisse ja istusime oma kohtadele, mis olid väga head ja küllaltki altari ees.
Tõlk tõlkis mulle iga sõna ja tal oli ka ingliskeelne piibel, kust luges mulle seda, mida pastor parasjagu luges.
Pastor rääkis mikrofoni. Ta oli riietatud ülikonda ja kandis lipsu. Ta rääkis kohalikus suahiili keeles. Tema kõrval seisis noormees, kes kandis valget särki, kuid ilma kuue ja lipsuta. Tema tõlkis jutu prantsuse keelde ja matkis isegi pastori kehakeelt.
Kirik oli seest väga lihtne. Altari taga oli üks puust rist. Altari ees rippus suur lühter. Ja siis mujal seintel olid väiksemad lambid. Altari taga oli ka veel must tahvel. Selline, kuhu kriidiga peale kirjutatakse. Seinad olid valged. Pastori kohal oli üks plaat laes, mis oli kollane, muidu oli lagi hall. Pastorist vasakul olid pillimehed (elektrikitarrid, trummid, tamburiinid, kõristid) ja neist omakorda vasakul oli kirikukoor.
Koorist vasakul istusid naised ja tüdrukud, pastorist paremal mehed ja poisid. Nad kohtusid keskel, pastori ees, kuid nende vahele jäi vahekäik, kuhu (siiski veidi meeste poolele) olidki paigutatud meie 3 tooli. Toolid või pingid olid kas puust pikad pingid ilma seljatoeta või tavalised plastmassist aiatoolid seljatoega (mis olid märksa mugavamad).
Inimestel olid seljas ilusad riided. Naistel enamikul aafrika stiilis kleidid või kostüümid ja peakatted, meestel triiksärgid, mõnel ka lipsud, kingad ja viigipüksid.
Oli ka teksapükstes inimsi. Ja oli ka t-särkides poisse. Neid vaadates võis näha, et kirikus oli erinevast klassist inimesi, kes kirikus said kõik üheks ja istusid läbisegi. Kuid paremast klassist inimestel olid uhked kellad käe peal või naistel viimase moe käekotid. Meestel oli raskem vahet teha.
Ruumis oli umbne ja õhku vähe. Ringi käisid ka härrasmehed, kes vaatasid, et keegi ei tukastaks. Kui see aga juhtus, siis nad koputasid magajale õlale ja kõndisid edasi, kui unimüts end üles ajas.
Teised härrad aga korjasid õigel ajal punutud korvidega raha, kuhu nii mõnigi tegi lihtsalt käega liigutuse, et pani midagi, kuid tegelikult olid peod tühjad.
Kui me istuma saime, oli käsil just see koht, kus nimeliselt lasti püsti tõusta nendel isikutel, kes sel aastal ülikooli lõpetasid. See on Gomas suur asi ja peaks olema eeskujuks kõigile. Siis paluti tulla ette emadel ja isadel oma vastsündinutega, kelle jaoks oli see esimene käik kirikusse.
See oli väga liigutav.
Emad tulid ühelt poolt lapsed süles. Isad aga teiselt poolt. Nad kohtusid ja peatusid altari ees, emad ühes rivis lastega ja isad näoga nende poole. Siis andsid emad lapsed isa kätte ja pastor luges neile sõnad peale. Seda kõike saatsid ka pillimehed ja koor laulis. Kui koor laulis, siis mõndadel lauljatel olid käes mikrofonid ja nad laulsid sinna. Ju nad olid siis teistest veidi paremad.
Siis läksid vanemad ja lapsed tagasi oma kohtadele. Me kõik hüüdsime neile halleluja!
Siis ütles pastor, et meie hulgas on neiu, kes räägib inglise keelt ja temal on tõlk, ning see neiu on meie kirikus esimest korda, las ta, palun, koos oma tõlgiga, tõuseb püsti.
Ma siis tõusin, ta ütles, et jumal õnnistagu mind ja kõik hüüdsid mulle halleluja.
Siis palus pastor kõigil, kes olid esimest korda selles kirikus, püsti tõusta. 2 noormeest ka tõusid ja me kõik ülesime halleluja neile.
Üldse öeldi amen või halleluja pärast igat isa lauset.
Edasi tuli pulti uus noormees, kes üks, kaks, ü- ka- kolm, pani muusikud mängima. Ja siis algas minu jaoks kõige huvitavam osa kogu sellest käigust - muusika. See oli nii elav, rõõmus, rütmiline ja kaasakiskuv, et kuulasin ja imestasin. Mees, kes pulti tuli, laulis ise mikrofoni ja tema hääl oli super! Siis, kui laulda polnud vaja, ta sõna otseses mõttes tantsis. See oli unustamatu vaatepilt!
Koori ja ansambli ees oli dirigent. Kes oli ka elav, kuid mitte nii köitev, kui mees puldis. Kooris oli jälle kolmel lauljal eraldi mikrofon käes. Kooril ei olnud mingit erilist kostüümi vaid kõik olid omas vabas riietuses. Inimesed kirikus hakkasid ka kohe kõva häälega kaasa laulma ja rütmis plaksutama või muusikale sobivat rütmi tegema. Mõni, kes rohkem liikuda tahtis, tõusis püsti ja tantsis oma koha juures. Minu selja taga juhtus olema mees, kes samuti väga hästi laulis. Tema tegi kohe selle laulu mitmehäälseks ja laulis tooni võrra kõrgemalt või muutis veidi sõnade rütmi.
Ta oli tõesti andekas.
Mõni naine huilgas keset laulu nagu Tarzan (või nagu Jane). Laul kestis umbes 10 minutit ja vahepeal kirjutas puldis olev mees mingeid numbreid tahvlile. Võimalik, et need olid psalmide numbrid (kuid need polnud 1 ja 2 vaid hoopis suuremad, nagu 867).
Mina istusin toolil ja kui kogu see pidu lahti läks, siis ei osanud alguses nagu miskit eriti teha. Istusin, imestasin, külmajudinad jooksid üle keha, ihukarvad tõusid püsti - ma olen siin, see on päriselt ja nii tõesti ongi! Siis hakkasin ma ka rütmis plaksutama või hakkasin end toolil ka tantsuliselt liigutama. Püsti tõusta ei julenud, kuigi see muusika oli nii hea, et keha kohe kiskus tantsima.
Ma armastan muusikat ja laulmist ning sel hetkel ma teadsin, et kui siia Gomasse kauemaks jään, kui esialgne plaanitud 5 nädalat, siis astun ka kirikukoori, sest olgu mul jumalaga kuidas on, kuid see muusika on mulle alati meeldinud. Ja laulmise üks võlu on see, et ei pea oskama keelt, vaid tunnetama muusikat.
Ma olen laulnud ka Itaalia kooris (mitte kiriku omas), kuigi ma keelt sugugi ei osanud.
Ja see, et nemad siin Goma kirikus ei laula prantsuse keeles, vaid ikka kohalikus, on enesestmõistetav. Lugeda ma ju mõistan, seega ei näe probleemi, et kooris laulda. Igatahes on see mu väike soov ja unistus. See oli tõesti üks meeldejäävamaid hetki kogu kirikus oldud tundide ajal.
Siis oli aga aeg palvetada. See tähendas, et kõik tõusevad püsti ja alustavad kõva häälega palvetamist. Mõni tegi seda ka vaikides, kuid enamasti nad rääkisid kõva häälega ja silmad suletud, peopesad taeva poole tõstetud.
Oli ka neid, kes olid näoga vastu seina. Nägin üht naist, kes kõva häälega ja emotsionaalselt palvetas, samal ajal pisaraid pühkides. Ega keegi ennast sel hetkel väga tagasi ei hoidnud.
Padre altari ees palvetas siiski mõtteis, käed rinnal risti.
Nad ei hoia peopesasid koos, nagu meie seda teeme. Kui käed ei ole tõstetud taeva poole, siis on nad kas seljal, rinnal risti või lihtsalt ripuvad vabalt. Taskusse muidugi neid ei panda.
Oli ka neid, kes ei tõusnud pingilt ja palvetasid vaikselt istudes, kuid neid oli siiski väga vähe.
Kui saadi palvetamisega lõpule, siis ei istutud tagasi pingile, vaid seisti vaikselt edasi, kuni kõlas kell, mille peale padre palvetamise lõpetas. Ma ei vaadanud kella pealt, kui me hiljem seda uuesti tegime, kas see oli mingi kindla aja tagant või umbes selle järgi, kui paljud olid lõpetanud.
Siis tuli pulti uus padre, kes oli võrreldes eelmisega kui öö ja päev. Eelmine oli selline rahulikum. Kuid uus oli nii emotsionaalne, et raske oli uskuda, et ta hakkab nüüd meile piiblit seletama. Mida ta siiski tegi ligi kaks tundi.
Me lugesime ühe või paar psalmi ja siis preester seletas meile, mida sellega mõeldakse. Tegi nalja, oli teatraalne ja ajas kuulajaid muigele või lausa naerma. Tõi näiteid maisest elust ja oli üliemotsionaalne. Ometi oli selle osa juures kõige rohkem tukastajaid ja „äratajatel“ oli palju tööd. Pea kaks tundi kaasa mõelda ja jälgida oli lõpuks üpris keeruline, peab ütlema.
Ruum oli umbne, palju rahvast ja sina lihtsalt istud, loed piiblit, kuulad ja ütled „halleluja“! Ma küll tukkuma ei jäänud, kuid kui see osa läbi sai, oli mul hea meel.
Siis koguti jälle raha kellegi mister X-i aitamiseks. Edasi tuli meie ette mees, kellel oli probleeme alkoholiga. Ta rääkis meile oma loo ja siis me palvetasime, nagu eelmine kord, tema eest. Kõik kordus jälle: püsti, käed taeva poole, kõvasti palve lugemine, kuni kell selle lõpetab.
Siis tuli tagasi esimene padre ja palus kõigil, kes tahavad oma hinge jumalale anda, ette astuda. Mida see täpselt endast kujutas, ma ei tea. Viis noormeest ka ette astus. Padre veel küsis, kas veel keegi, kuid keegi teine ei tulnud. Siis ütles ta, et nad võetakse ette, kui teised on kirikust lahkunud. Ma ei saanud teada, mida see tähendas. Halleluja.
Siis kutsuti pulti uus härra, kes palus meil tõusta ja enamik inimesi tõstis üles oma vasaku käe (mõni üksik ka parema) ja siis hakkas see härra palvet lugema. Ülejäänud lihtsalt kuulasid vaikselt.
Välja laskma hakati meid kiriku tagumisest otsast 4 rida korraga. Meie istusime aga külaltki altari ees ja pidime seega oma korda kannatlikult ootama, kuid Christianil oli arvatavasti halb hakanud, sest ta jooksis välja enne, kui meie kord oli lahkuda. Siis andis mulle mu tõlk 4 voldikut, mis olid ilusti inglise keeles („Why little Bethlehem“ ja nii edasi), mida oligi arvata.
Välja minnes otsisin, et kus siis Christian on. Helistasin ka Wolframile, et me nüüd lõpetasime ja kas ta tuleb meile järgi või me tuleme ise koju, kuid kuna ta oli kontoris, siis otsustasime, et me Christianiga tuleme ise koju. Ja kui ma kõne lõpetasin, oli minu kõrval nagu imeväel kutt, kes pakkus mulle ennast prantsuse keele õpetajaks. Ma olin üllatunud, ei saanud isegi küsida, et kust ta teadis, et ma kedagi sellist otsin. Seletasin siis talle, et mis tase mul on ja mida ma ootan ja muid detaile kuni hinnani. Õnneks talle mu pakutud summa sobis ja ma juba küsisin ta numbrit, kui ühtäkki oli minu kõrval mees, keda ma kohe alguses kiriku kõrval kohtasin ja kes muretses mulle istekoha kirikus ja tõlgi ja tal oli kaasas mees, kes pakkus ennast mulle prantsuse keelt õpetama.
Nüüd oli mul juba kolm kandidaati. Seega ma siis rääkisin ka kolmandale õpetajale oma murest. Tema miinuseks olid kohe asjaolud, et kui küsisin, kas tal ka materjale on, vastas ta, et võime ju minna poodi ja osta. Ning kui hinnast rääkisime, küsis ta 30 eurot tunnis. Olin kindel, et temaga ma käsi ei löö. See on ulmehind! Vähemalt mulle, kes ma tulen Eestist ja mitte sugugi suure rahakotiga.
Tänasin veelkord oma tõlki, kes ütles, et kõik oleks väga rõõmsad, kui ma veel tuleks, mida ma ka lubasin. Ja siis märkasin, et ilm on läinud halliks ja vihma tibutas. Algas vihmahooaeg, mis pidi kestma umbes kolm kuud. Vihmahooaeg tähendab seda, et päeval sajab vähe, kuid päikest väga ei ole. Õhk pole külm, kuid päris lühikeste riietega ka ringi käia ei saa. Ja öösel, siis võib sadada terve öö jutti. Ja väga tugevat vihma. Samuti on siis üpris tuuline.
Christian oli muretsenud meile kellegi, kes viis meid autoga koju. Küllap need olid tema tuttavad. Neil oli autos neli inimest ja meie kaks proovisime ka ennast kuidagi sisse mahutada. Ütlesin küll, et lähme taksoga, kuid ei. Pealegi võisid lahked sõbrad solvuda.
Neil oli väike auto, madala põhjaga ja seetõttu võttis meil liiklemine kaua aega, sest hirm oli igasse auku kinni jääda või põhi katki tõmmata. Milleks osta selline auto endale kohas, kus puuduvad vastavad teed?
Lõpuks jõudsime ka majani, kus ma elan ja ma sain aru, et nad on huvitatud näha, kus see valge tüdruk siis elab ja mida kõike veel, kuid kui nad meie aeda lõpuks sõitsid väites, et saavad seal auto ümber keerata ja minema kimada, keeras mees hoopis süüte välja ning tuli autost välja, naine ja lapsed lasid aknad alla ja naeratasid.
Kas see oli nüüd mingi vihje, et kutsu meid kohvile või midagi? Igatahes ma ütlesin kohe, et aitäh küüdi eest ja nägemist, kuid mees, kes autot juhtis, hakkas mulle oma pere tutvustama: „see on minu naine“ ja nii edasi. Naeratasin ja tegin näo, et ei saa midagi aru.
Siis õnneks nad ikka sõitsid minema. Ma ei tea, kuidas siin kombed on, aga mul ei oleks vaja olnud küüti, et siis nendega veel kohvitada. Nad olid minu jaoks täiesti võõrad ja ma ei saa lihtsalt kõiki usaldada, veel vähem majja kutsuda.
Olin oma käiguga kirikusse rohkem kui rahul ja emotsioonidest-kogemustest tulvil. Tundsin, et ma pole Gomasse saabumisest saati sedasi naernud ja muusikat nautinud, kui ma seda kirikus tegin. Aitäh, Christian, et mu kaasa võtsid.
Siis ootas mind ja Wolframi ees õhtusöök, kuhu me eelmisel õhtul olime tahtnud minna, kuid mis siiski hoopis tänasel õhtul pidi toimuma.
Täna oli külmem kui eile, seega pidin minema kampsuniga. Olime kohal jälle enne teisi, kes saabusid alles 15 minutit pärast kokkulepitud aega. Me siis istusime ja trimpasime oma jooke, kui nad saabusid. Üks oli Wolframi kolleeg koos elukaaslasega. Teine, kes oli kutsutud, ei saanudki kahjuks tulla. Kuid tema oligi õhtusöögi just tänasele lükanud, sest ka eile talle ei sobinud. Igatahes oli meid neli ja aeg lendas käes. Mina ei tundnud ei kolleegi ega tema elukaaslast ja Wolfram ei tundnud elukaaslast. Meil oli väga lõpus ja hariv õhtu, kuna elukaaslane oli kohalik.
Sain nendega jagada oma kirikuelamust ja üldse esimesi emotsioone Gomast. Vältimatult rääkisid Wolfram ja ta kolleeg ka veidi tööasju, kuid muidu oli vestlus vaba ja meeldiv. Kui lõpetasime, ütles elukaaslane, et loodetavasti kohtume varsti jälle. Nad olid tõesi toredad.
Söögiga läks nüüd aga veidi kehvemini kui eelmine õhtu, mil me tellisime kala, mis oli tõesti maitsev. Seekord otsustasime tellida pitsa, kuid seda pitsat ei anna võrrelda itaalia omaga. Mitte et ma miski peps olen, kuid itaalia pitsa maitset mäletades naljalt seda ikka üle ei trumpa. Kuna aga elukaaslane oli koha omanik, siis ei hakanud ma sel teemal sõna võtma.
JÄRJEKORDNE UUS KOGEMUS
Ootamatult saabus jälle esmaspäev ja minu valitud õpetaja, keda kohtasin kiriku juures, või kes kohtas mind, oli hommikul kell 8, nagu kokku leppisime, ilusti kohal. Kaasas olid tal materjalid ja mina näitasin enda väikest eesti-prantsuse raamatut. Siis sai ta alles aru, et ma olen eestlane. Kirikus oli mind tutvustatud kui inglast.
Õpetajapoiss oli 23-aastane (sünniaastaga 1989) ja nimeks Frank. Tööl ta väidetavalt ei käi, kuid ütles, et rahaga pole probleeme. Ma ei surkinud ka, et kust ta siis seda saab. Nimelt ta isa, kes lahkus tema pere juurest, kui poiss oli viieaastane, on arst ja ema töötab Women for women organisatsioonis. Sealt ka ta taskuraha.
Frank kirjutab raamatut „vangla nägu“ ja selleks saab ta infot vanglaid külastades. Vähemalt nii ta mulle väitis. Tema ema elab Bukavus. See on linnake, kuhu saab Gomast laevaga minna. Laevapilet on 5 dollarit üks ots ja sõit kestab 4 tundi. Või 15 dollarit esimene klass ja 10 dollarit 2. klass, kuid see laev alustab sõitu õhtul kell 18 ja laevast välja saad alles järgmise päeva hmmikul. Nagu Tallinn-Rootsi kruiis. Ülikoolis õpib Frank ökonoomiat. Palusin ka temal tuua passist koopia.
Mul ei ole kunagi eraõpetajat olnud, seega puuduvad mul kogemused ja võrdlusmoment. Ma ise õpin iga päev omaette umbes 10 uut sõna päevas ja nüüd teen ka kodutöid, mida Frank mulle teha annab. Ta kasutab palju lauseid jumalast või usust. Ma küll seletasin talle, et käisin kirikus ainut puhtast huvist, kuid siis hakkas ta mulle igasugu muid jutte ajama, et kuidas ma ei usu ja kes siis kogu selle maailma minu meelest lõi, ning ma ei tahtnud enam sel teemal rääkida.
Kuid ega need usulised näitelaused nüüd ka kõige paremad ei ole. Samuti võib tunduda imelik, et ma ei uuri tema kohta (kuna tema seda minu kohta teeb), kas tal on õdesid ja vendi, millega vanemad tegelevad jne, kuid ma ei tee seda lihtsalt selle tõttu, et talle mitte vale muljet jätta. Mulle on ta keegi, kes õpetab prantuse keelt. Tema on aga juba korra öelnud mulle “ilus nagu sina (mina)” ja “ma kutsuks su hea meelega enda ema koju külla” (mille peale ma tegin näo, nagu ei kuulnud), kui ta kuulis, et meil Wolframiga on plaan Bukavusse sõita. Viimane asi, mida ma nende tundide juures ootan, on niisama jutustamine. Mul on vaja keel selgeks saada ja see nõuab tihedat tööd.
Aga sellest hoolimata küsis Frank, et mis on Eestis naise hind, kui mees tahab temaga abielluda. Ma ei saanud alguses aru, kuid muidugi: Gomas on selleks miinimum 6 lehma. Frank aga ei uskunud, et Euroopas sellist asja ei olegi.
Frankiga lõpetasin tunnid pärast kahte nädalat ära, kuna aliens france´is käimine tundus mulle arukam. Frankile ma seda ei öelnud. Vaeseke oleks solvunud. Õnneks ta ka ei küsinud, miks ma tunnid katkestan.
Christian käis jälle poes ja mind kaasa ei võtnud, kuid seekord oleks ma nii väga tahtnud minna, sest ta ostis kana. See oli olnud elus kana ja tapeti tema silme all. Koju jõudis ta kanaga, kellel ei olnud enam pead otsas ega sulgi küljes, kuid kes natuke verest tilkus. Tegin sellest kanast ka pilti. Kana hind oli 10 dollarit. Nüüd saame me seda kana süüa hommikust õhtuni.
HIRMUL ON KÜLL SUURED SILMAD
Ma olen Gomas poolteist nädalat olnud ja ei karda enam päeval üksi linna minna. Olen käinud linnas nii taksoga kui jala, kui pole vaja kaugele minna. Korra, kui jalutasin Wolframi kontorisse, et esimest korda siin olemise aja jooksul netti saada, kuulsin, kuidas mehed mulle vilistasid. See polnud ka õige vile vaid mingi vzzz. Hiljem jooksid minuga kaasa umbes 6 eelkooliealist poisikest, kes ütlesid inglise keeles tere, mis su nimi on. Ja siis naersid. Kui ma aga kontorist välja tulin ja Wolframi ootama jäin, kes lubas mind autoga koju viia, tuli mu juurde mees, kes samuti rääkis inglise keeles ja ütles, et on mind siin ka varem näinud ning kas ma palun ei saaks talle WFP tööd leida. See tegi mu pahaseks. Ma saan ju kõigest aru, et tööd pole ja raha on vaja, kuid... õnneks tuli Wolfram ja ma sain sealt minema.
Ma saan küll nende inimeste murest aru ja kindlasti oli see mees kollase nokamütsiga täiesti aus ja vajas tõsiselt tööd ning ma ei kahtle ka tema oskustes autot juhtida, sest ta pakkus ennast autojuhiks ja ta rääkis ka veidi inglise keelt, kuid mündil on ka teine pool. Mina olen samuti tööta ja seetõttu on ka mu Gomas viibimine piiratud. Kui tõesti WFP vajaks kedagi, ju nad siis otsiks ja leiaks.
Wolfram võttis mu kord jälle kaasa, kui ta oma kolleegiga läks vaatama, kuidas elab küla, kus elavad, taastuvad ja õpivad naised, kes on langenud vägistamise ohvriks. Need naised on haiglast tulnud, et uuesti jalad alla saada. Nimelt ei võta vägistatud naise mees ega pere naist tagasi koju enne, kui naine on taastunud ja toob kaasa kingitusi ning siis justkui vabandust palub. Ma ei saa sellest aru, kuna ega see ju naise süü pole, kui teda vägistatakse, kuid nii on seal kahjuks kombeks.
See oli Goma külje all asuv kohake. Me saabusime sinna nö ette teatamata. Meid võttis vastu naine. See naine oli teine naine, kellel minu arvates oli väga kena nägu. Esimest korda nägin ma ilusa näoga naist kirikus, kuid kes ei tundunud olevat täiesti puhas aafriklanna ja nüüd siis see neljakümnendates proua. Lihtsalt minu arvates kohalikud ei ole eriti ilusad. Ei mehed, ei naised. Ei rikkad, ei vaesed.
See naine oli siis selle koha nö direktor. Tema korraldas kõik, tema tegi paberitööd. Teadis täpselt, kes millal on tulnud ja kui kaua siin olnud, kui palju üldse inimesi kokku on jne.
See oli suur maa-ala, väga kivine (vulkaanilised kivid) vaid mõne põõsaga, kuhu laotati riideid kuivama ning mõne kana ja kalkuniga, kes seal rõõmsalt patseerisid. Maa oli aiaga piiratud. Aia sees oli kolm maja ja lisaks kaks kööki, mis ei olnud hooned, vaid ilma katuseta ja seinteta, lihtsalt vaiad maa sisse löödud: koht, kus keskel oli tulease, millel podises pott. Seda valvas üks naine. Ta tegi süüa neile, kes olid otse haiglast tulnud ega polnud veel piisavalt taastunud.
Kokku pidi olema seal 60 naist, 31 neist olid lapsed. Nägime palju lapsi ringi liikumas või emade seljas kandamina.
Esimese asjana viis naine meid vaatama seda, millest Wolfram huvitatud oli- söögikoguseid ja –kordi. Selleks läksime läbi õmblustoa, kus oli 16 õmblusmasinat, millest ma kohe räägin ja tagatoas oli siis ruum, kus olid suured 50 kg kotid toiduga, saatelehed ja seintel suur plakat, kui palju on päevas ühe inimese kohta sööki ette nähtud.
Wolfram tegi seal mis vaja ja siis tuli välja, et paberitel oli veidi väiksem arv, kui reaalselt söögikotte kohal oli. Kuna vestlus käis ainult prantsuse keeles, siis ma väga detaile ei tea ja kuna ma pole ekspert ega otseselt asjaga seotud, siis see jutt polegi vast minu kõrvadele.
Sealt me väljusime tagasi õmblusruumi, kus nüüd oli ka õpetaja kohal. Masinaid oli 16, kuid hetkel viibis ruumis oma kolmkümmend naist, mis tähendab, et iga masina taga oli 2 inimest. Mõnel naisel oli ka veel imik kaasas ja meie olemise ajal kaks toitsid oma last rinnaga. Samas mõni ema lasi lapsel kääriotsi lutsutada.
Seintel olid erinevatest materjalidest kleidid, mida siis needsamad naised olevat valmis õmmelnud. Õpetaja laua taga oli tahvel, kuhu joonistati kleidilõiked ja tahvli kõrval oli suur plakat kleidist, milline see siis lõpuks tulema peab.
Õpetaja rääkis, et sellel kursusel õpivad naised õmblema ja seal käib kuuskümmend õpilast. Kursus kestab kolmest kuust poole aastani ja siis umbes pooled saavad vastavad oskused, et endale ka tunnistus saada.
Kuna WFP toetab ka neid naisi, siis uuris Wolfram, et mitu korda naised süüa saavad ja kui palju. Et kindlat vastust saada, palus ta ühel kindlal naisel rääkida, sest kambas nad ei rääkinud suur midagi. Naine vastas, et 3 korda ja nii ja nii palju päevas. Nemad seal külas ei ela. Nemad lihtsalt õpivad endale eluks uut oskust, et siis sellega loodetavasti tööd saada. Midagi nad selle kursuse ega toidu eest ei maksa.
Edasi külastasime magamisruume. Neil oli ühes majas 2 ruumi, kus oli 15 vedruvoodit toas, kahel isegi moskiitovõrk peal. Aga alguses oli jutt, et inimesi on siin 60. Kuidas nad siis kõik ära mahuvad? Madam väitis, et mõned on haiglas. Nad rääkisid seal veel kaua ning naine tõi meile näidata viimse külasse saabunud naise. Kui Wolfram küsis, et kaua need naised külas elavad, sai ta vastuseks, et paar kuud. Kuid ega nad tegelikult väga ära ei tahagi minna. Nad leiavad igasuguseid põhjusi, et jääda. Näiteks väidavad nad, et neil pole transporti. Siis on neil midagi vaja, et oma külla viia, kui nad naasevad, sest nad ei saa minna tühjade kätega.
Samuti on teada, et kõik need naised, kes õmblemist õpivad, ei ole sugugi vägivalla ohvrid. Ning kus on need ülejäänud 30, keda täna õmblustunnis ei olnud?
Enne sinnasõitu ma olin valmis, et näeme midagi hirmsat. Mitte et ma tahaks midagi vastupidist väita, sugugi mitte, kuid õnneks olid seal siiski need naised, kes on juba haiglaravi saanud ja nüüd taastuvad. Me ei näe nende hinge, kuid visuaalselt ei olnud asi enam nii hull. Lihtsalt see majandamine seal külas äratas kahtlust.
TERVISEKS
Christianil oli täna sünnipäev. Me olime juba üleval ja ujumaski käinud, kui Christian kell 7 kohale tuli. Laulsime talle inglise keeles palju õnne sünnipäevaks laulu ja ulatasime kingi - raha. Kuna Christian oli endale tahtnud põlle, mida me püüdsime korduvalt marketist ka leida, kuid lootusetult alati ilma põlleta tagasi tulnud, siis see raha oli talle, et ta ostaks endale põlle ja ülejäänud raha jääb talle.
Christian oli väga tänulik. Järgmisel hommikul oligi tal põll ees, väga ilus ja tagasihoidlik heledates värvides põll, ja ise ta silmad särasid nagu tuleleegid. Siis ta ütles, et ostis lausa kaks põlle, juhuks kui üks mustaks saab. Loodan, et tal oli ilus sünnipäev.
Õhtul, kui toas oli pime ja elektrit ei olnud, nägin, et ka meie elutoas elab väike sisalik. Kuid ma arvan, et tema vaeseke oli tulnud veranda uksest sisse ja kuna nüüd oli uks kinni, sest õhtud on jahedad ja samuti moskiitode pärast, siis ei saanud vaeseke enam välja. Kuid ma võin ka eksida, sest äkki oli see minu toa sisaliku sõber või elukaaslane.
Kuid mul oli hommikul üks ebameeldivam üllatus. Kui vannituppa läksin, kus asub meil ka WC, märkasin mu roosa kammi küljes musti juuksekarvu. Selles korteris on mustadest WC-s käinud alates minu saabumisest, ainult 2 meest ja need on Christian ja Frank. Mul läks ausalt öelda süda pahaks ja ma sain kurjaks. Olin isegi pettunud. Ma pesin kammi puhtaks ja panin kosmeetikakotti ning koti kappi. Samuti panin kappi kõik oma kreemid ja lõhnad, mis mul kraanikausi juures avalikult ja lahtiselt olid olnud. Nüüd seisab seal ainult hambaharjatops koos hambaharja ja –pastaga. Ma ei saa aru, kuidas ta võis seda kammi oma juuste kammimiseks kasutada!
Rääkisin sellest kohe ka Wolframile, kes pidas seda samuti vastikuks. Kui küsisin, et mis ta arvab, kas peaksin oma pahameelt ka nendega jagama ja ütlema, et mitte iial enam ei tohi te teiste asju kasutada, siis selle laitis Wolfram maha. Ütles, et vaevalt, et see Christian oli, sest tema on nii tagasihoidlik ja kui aus olla, siis ma ka ei usu, et see Christian oli, vaid ma olin ja olen kindel, et seda tegi Frank.
Muidugi ma ei taha, et meil asjad vaikselt kaduma lähevad, kuid ma ei suuda ka mõista, kui keegi minu asju lihtsalt kasutab.
Hommikul, kui meil järjekordne keeletund hakkas, oli mul esimesed 10 minutit mõttes ainult see, kuidas ta võis ja sai minu kammiga oma juukseid kammida. Mõtlesin, et kui ta täna WC-sse läheb ja näeb, et kõik mu asjad on kraanikausilt kadunud, siis äkki saab vihjest aru. Täna ta aga WC-d ei kasutanudki.
Kuna me Wolframiga ei olnud veel kordagi oma naabreid ehk ühtlasi ka korteriomanike külastanud ja Wolfram polnud veel tutvunud ka proua Tina belglasest abikaasaga, kes on Aafrikas elanud juba 20 aastat, siis otsustasime neile külla minna ja õnneks olid nad ka kodus ning valmis meid vastu võtma.
Tinal ja tema mehel on 2 last, tüdrukud. Nad kõik räägivad prantsuse keelt ja mees räägib ka inglise keelt. Tina on ka uskumatult ilus naine.
Kuna mees on arhitekt, siis on nende maja väga kaunis. Minu maitse jaoks oli seal liialt palju mööblit ja vaipu ja linikuid, kui kõik oli ilus ja korras.
Seinel rippus kolm A3 pildiraami, kus olid sees 10x15 pildid nende perest ja tegemistest. Seintel mõned üksikud aafrika stiilis maalid, moodsad nahkdiivanid, suur televiisor, plaat mängis ameerika hitte ja nurgas seisis kitarr.
Rääkisime nendega maast ja ilmast. Klaase kokku lüües palus Wolfram, et ma ütleksin eesti keeles „terviseks“, sest see sõna väljamaalastele meeldib ja muidugi pani see ka neid naerma.
Arutasime nii elu üle Gomas kui hariduse üle ja ka Tina abikaasa ütles, et see on üks väga suur probleem. Probleemi iva on ka selles, et lapsi ei kasvata mitte vanemad, vaid hoopis koduabilised. Isegi mitte selleks ekstra palgatud lapsehoidjad, vaid lihtsalt koduabilised. Need, kes kokkavad ja hoiavad kodu puhtana. Ning siin ongi iva. Kui laps miskit teeb, siis koduabiline kardab teda keelata või pole isegi talle selleks luba antud. Laps saab koduabilisega manipuleerida öeldes, et kui sa sellest mu vanematele räägid, oled sa järgmine päev töötu. Ja nii need lapsed siis isekeskis kasvavad. Vanematel pole aga aega ja nad käivad tööl.
Mõistagi on suur probleem ka koolisüsteemis, sest õpetajad on enamasti halva haridusega ja nemad siis “õpetavad” tulevasi haritlasi.
Ma rääkisin neile, et ma käisin üksinda jala linnas. Seda tegu ei kiitnud nad heaks. See on mu oma asi, kuid nii olen elav märklaud. Soovitasid igal juhul, et keegi mind alati saadaks. Olgu siis kas või Christian. Ka moto-taksot ei kiitnud nad heaks. Kuna kui peaks õnnetus juhtuma, siis ega keegi ei vastuta mu eest. Ja enamikel juhtudel juht lihtsalt kaob, pealtnägijaid pole. Ja kedagi ei huvitagi, mis siis edasi saab.
Olin ausaltöeldes seda kuuldes natuke nördinud, et asi siin tõesti nii hull on. Kuna ma ise enam ei kardaks üksi välja minna, ma räägin siin ajast enne kella nelja pärastlõunal, kuid vaevalt, et me naabrid seda niisama oleks öelnud. Ju nad teavad, millest räägivad. Sellega on siis mu üksinda uitamistel lõpp peal.
Arutlesime veel mitme teema üle ja arutusele tuli ka Christian. See, millest ikka rikkad inimesed räägivad, kuid minul pole kunagi koduabilist olnud ja ma sel teemal väga sõna ei võtnud, sest kuidagi tundus see tobe, kui aus olla. Wolfram rääkis, mida Christian valesti teeb või millest ta aru ei saa ja nemad kaks siis naersid või noogutasid kaasa: “ja-jaa, need koduabilised elavad ju majades, kus neil puudub selline ja teistsugune süsteem ja paljude kodumasinatega nad tutvuvad alles meie juures, kes me nad palkame”.
Siis mainis Wolfram ka seda, et tema on see, kes Christianiga ikka kõvama häälega räägib ja täpseid korraldusi jagab, samal ajal kui mina olen vaikne ja proovin ikka heaga. Ma lihtsalt usun, et “head lapsed need kasvavad vitsata”. Wolfram aga ei tea, nagu meie naabridki, Nukitsamehest midagi. Ma tõesti ei öelnud selle teema kohta palju. Mul hakkas isegi Christianist kahju.
Kuid kuna Tina ei oska inglise keelt ja mina ainsana ei oska prantsuse keelt, siis peagi mindi sujuvalt üle prantsuse keelele ja siis muutus minu jaoks asi veidi igavamaks. Istusin ja proovisin jutust eristada sõnu, mida ma tean, kuid peagi mu tähelepanu hajus ja ma pidin ennast aeg ajalt jälle vaimselt raputama, et mitte päris oma mõtetesse ära kaduda. Siis aga otsustas Wolfram, et aeg on koju minna. Mulle väga meeldis neid naabreid külastada ja neid natuke paremini tundma saada.
TAHAN ŠOKOLAADI
Läksime esimest korda kolmekesi turule: mina, Wolfram ja Christian. Otsustasime minna autoga, et kui juba minna, siis osta ikka rohkem, kuna käe otsas ühe korraga väga palju koju ei tassi.
Teel turule möödusime prantsuse instituudist, mille ees ka peatusime ja Wolframiga asja uurima läksime. Ikka seda keeleõppe varianti. Kohtusime ka õpetajaga, kel oli parajasti tund pooleli, kuid sellest hoolimata oli ta nõus meid korraks vastu võtma.
Wolfram rääkis talle meie tuleku põhjusest ja saime temaga kokkuleppele, et lähen vastaval päeval ja kellaajal sinna ning me saame alustada oma tunniga. Küsisn arglikult ka tunnihinda, mille peale ta ütles, et 5 dollarit, kui ma ise hakkan seal käima ja 10 dollarit, kui tema minu juures hakkab käima. Lõime käed ja lubasin kokkulepitud ajal kohal olla.
Teel autosse ütlesin, et see on uskumatu hind, kui võrdlesin seda hindadega, mida kohalikud isehakanud õpetajad küsivad ja isegi see, mida ma hetkel Frankile maksan, on selle hinna kõrval veidi kallis. Muidugi ei saa ma sinisilmselt loota, et nüüd olen leidnud planeedi parima õpetaja, kuid loodan siiski, et seal intstituudis töötavad asjatundjad.
Siis aga meenusid mulle kõik need inimesed, kellega olen prantsuse keele õpetaja otsingutel vestelnud, kõik kirikus ja ülikoolis ja ka meie enda Christian, ning mitte keegi pole soovitanud mul pöörduda sellesse intstituuti. Natuke naljakas mu jaoks. Uskumatu.
Edasi suundusime turu poole. Parkisime auto, mis oli enne süüte välja keeramist lastest ümbritsetud. Nad hakkasid autot kaltsudega nühkima ja proovisid auto uksi lahti tõmmata. Esimest korda pärast Gomasse saabumist oli mul hirm. Miks nad neid uksi kisuvad? Kuidas ma välja saan? Wolfram keeras akna alla, tegi kurja häält öeldes, et aitäh aga me ei vaja mingeid teenuseid ja jätku nad nüüd auto rahule ja mingu eemale. Nad ei teinud teda kuulmagi.
Kuidagi ma siiski autost välja sain. Lapsed olid kohe ümber, pakkusid kilekotte ja ennast saatma ja küsisd raha ja mida kõike veel. Ma ainult ütlesin, et pole vaja, pole vaja. Mäletan, et võtsin kodust kaasa ka kampsuni, et kui peaks jahe hakkame, kuid kuna hetkel oli päikesepaisteline, siis ma seda ei kasutanud. Autosse aga ka ei julenud jätta, sest mine tea, äkki oleks see neid röövima meelitanud. Nii ma siis kandsin oma kampsunit käes ja poisid muutkui pakkusid mulle kilekotti, kuhu see panna. Peab aga teadma, et kui sa korra juba selle kilekoti haarad, siis oled kohustatud ka maksma. Tasuta lõunaid ei ole.
Siis suundusid meie juurde kõndivad rahavahetuspunktid. Need on siis inimesed, kes on igal pool linnas, kuid muidugi ka turul ja nemad vahetavad dollarid kohalikuks rahaks. Turul on igati kasulikum ja mugavam arveldada kohalikus rahas. Nii et nüüd siis tulid tursked kutid meie ligi, igalühel suur patakas kohalikku raha käes ja olid valmis dollareid vahetama. Rahad vahetatud suundusime lõpuks ka turu poole.
See oli suurim turg, kus ma Gomas käinud olen. Seal müüdi koolivihikutest elus kanadeni. Sealt oleks saanud kõik nii söögiks kui majapidamiseks. Samuti igasuguseid riideid, kotte ja jalanõusid. Kaupa oli suurtes kogustes.
Muidu oli turg nagu turg ikka Gomas. Liha müüakse lahtiselt lettidel. Samamoodi juur- ja puuvilju. Puuduvad igasugusd kaalud ja hinnad. Samas pean nentima, et kui ostsime karulit, ilmusid äkki ka kaalud välja, sest me tõesti tahtsime teatud arv kilo neid saada. Hinnad aga on seal kõik müüja tuju järgi otsustada. Ning kõik hinnad on ikka kõrgemad, et oleks, mida kaubelda. Rumal on see, kes ei kauple.
Näiteks soovis Wolfram osta paar naela, et miskit kodus seinte peale riputada. Kui ta siis küsis, et palju üks nael maksab, vastas härra, et 250 kohalikku nael (1dollar on 900 kohalikku). Selle peale ütles Wolfram, et siis unustagu ta küll ära, sellise hinnaga pole ta nõus ostma. Ja hind langes lõpuks 50 kohaliku raha peale tükk.
Andsime Christianile veidi raha ja saatsime ta nimekirjaga oste tegema. Meie ostsime teisi asju. Poisid olid kogu see tee meil kannul. Väga pidi jälgima oma taskuid ja väärtesemeid, sest nende näpukesed on pikad.
Kui me lõpuks kõik osteldud saime ja Christian meie juurde tagasi tuli, pöördusime auto juurde. Ja siis juhtus minu jaoks midagi ootamatut ja ebameeldivat. Kogu see poistekamp oli äkki minu ümber ega lasknud mul sammugi astuda. Nad rääkisid läbisegi ja kõva häälega, ajasid oma kilekotte mulle nina alla, teised jälle küsisid raha. Ma tundsin ennast ahistatuna, seistes mõned meetrid autost, kuid võimatu oli liikuda. Siis tõstsin ma esimest korda nende peale häält ja olin maruvihane. Kuid see neid ei takistanud. Ning siis ma märkasin, kuidas üks must käsi mu teksaste tasku poole läheb ja juba sõrmekesed taskusse topiti. Võtsin käest kinni ja küsisin, mis see tähendab? See kõik käis nii kiiresti ja ühe hetkega. Siis tuli kuskilt vestis parkimist korraldav mees ja sõna otseses mõttes päästis mu nende poiste käest. Ta seletas neile midagi ja aitas mu autoni, kuhu ma ennast kiiresti sisse vinnasin.
Kogu see ebameeldiv algus ja veel hullem lõpp ajasid minud nutma. Kui siis äkki, enne kui me ära sõitsime, koputas üks naine mu auto aknale ja palus raha. Appi! Jätke mind rahule! Kuidas nad saavad nii nõmedad olla. Ma olin endast väljas, kui need poisid mind piirasid, ma sain vaevu autosse ja ma nutsin, ning see naine loodab, et ma tõesti veel lahkelt talle midagi jagan? Ma ei vaadanud talle otsegi, vaid proovisin rahuneda. See oli mul väga ebameeldiv kogemus, mis võttis tükiks ajaks turule minemise soovi ära. Ei läinud isegi mõned päevad hiljem koos Christianiga. Mulle hetkel aitas.
Wolfram aga arvas, et kõige parem on Christianil ise üksinda turul käia, kuna siis saab ta vast kõige parema hinnaga kauba kätte. Christian võib ju ka üritada kaubelda, kuid kõik seal teavad, et ta ei osta mitte endale seda sööki, vaid meile ning sellisel juhul saavad müüjad proovida ka kõrgemat hinda.
Mina ei mõista keelt ja ma ei saaks sellise kauplemisega seal hakkama, samal ajal kui pean neid poisse eemale peletama. Veel arvas Wolfram, et kõige kavalam oleks leida endale head müüjannad ja siis iga kord ainult nende käest osta.
Veel läksime samal päeval külastama meest, kes Wolframile maske müüs. Seekord kutsus ta meid enda koju väitega, et parim kaup on tal kodus ja seda ta turule ei kanna.
Kodu oli tavaline betoonist koda kahe väikese aknaga. Sisse astudes võis öelda, et see pere elas kohalike kohta kesklassi elu. Toas oli söögilaud, klaasustega kapp, mille taga olid kristallnõud, üks mittetöötav külmkapp, diivan, tugitoolid, klaaslaud, Sony televiisor, veel mingisugused klaasustega kapid, mille sees ei olnud midagi. Vaasides olid kunstlilled ja üleäänud tuba oli täis kunsti, mille pärast me sinna läksime. Mees tutvustas meile oma naist ja kahte last. Vanem neist käis koolis. Kooliga on siin nii, et iga laps, kes tahab koolis käia, peab maksma (tavaliselt umbes 25 dollarit kuus). Mingit tasuta haridust siin ei ole.
Meil paluti istuda ja siis hakkas mees oma kraami meile, kuid ennekõike Wolframile näitama. Need olid enamasti kujud, sellised puust ja meetrikõrgused. Kuid tal olid ka toolid ja laud, voodid ja üks mask.
Vahepeal rääkis ta aga, et on seda tööd teinud alates 12-aastasest peale ja võttis töö nö oma isalt üle. See seletab ka, kuidas ta nii palju nende asjade kohta teab. Saime teada, et hetkel läheb müügiga Gomas halvasti, kuna turiste on vähe ja kohalikud suurt ei osta. Kuid on olnud paremaid aegu, nagu ta väitis ja mis kindlasti vastab ka tõele. Kuid nüüd, et elatist teenida, käib ta neid asju müümas ka väljaspool Gomat. Samuti pildistab neid ja siis ajab oma äri Facebooki kaudu. Mis sa hädaga teed...
Sel korral Wolfram miskit ei ostnud, kuid tegi asjadest pilti ja lubas siis edasi mõelda. Mehel on aga hädasti raha vaja, sest lapsed lähevad kooli. 40% lastest ei läinud sel aastal kooli, rääkis raadio.
Õhtul ootas meid ees õhtusöök koos teiste rahvusvahelistes firmades töötavate inimestega. Meid oli kokku 9: sakslased, 2 itaallast ja eestlane. Kõik peale minu ja Wolframi olid riigis viibinud vähemalt 3 kuud ehk siis kauem kui meie.
Vestlus käis inglise keeles, kuna mõni ei osanud saksa keelt ja mõni itaalia keelt. Prantsuse keel oli aga kõige kehvem. Minul oli keelevaliku üle hea meel. Mõnus oli rääkida, arutleda ja kuulata probleeme, mis olid kõigil sarnased, aga kui huvitavalt ja erinevalt inimesed nendesse suhtuvad!
Näiteks klassikaline mure elektri puudumise pärast. Kes mainis, et see ajab teda nii marru, et valitsusel on oma inimestest nii ükskõik, et elektrit lihtsalt ei lülitata õhtuks sisse ja kui seda tehakse, siis alles kell 23 õhtul. Üks teine härrasmees ütles jälle, et tema on sellega harjunud ja ei pea elektri olemasolu väga oluliseks, siis mainis teine mees, et tema läheb näiteks kell 20:00 juba magama. Mina võin pimedas toas olla küll, kuid mitte üksi ja siis, kui arvuti on laetud, saab aega veeta filmide vaatamisega. Kuid üksi pimedas olles soovin küll, et elekter olemas oleks... nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.
Veel rääkisime kallitest toiduhindadest, millega oli terve laudkond nõus. Ja siis igaüks rääkis, kust mida osta ja kui palju odavamalt saab. Mõni tegi ka ise kodus näiteks leiba. Mulle meeldiks ka ise teha, sest kohalik sai on küllalt maitsetu, kuid kahjuks pole meil elamises ahju.
Millest veel puudust tuntakse, on jäätis ja moos. Itaallased muidugi kurdavad siinse pitsa üle. Tuleb tunnistada, et ma nõustun nendega. See on jah, söödav, kuid pole võrreldavgi itaalia omaga.
Jagati numbreid ka heade ja proovitud teenuste kohta nagu näiteks massaaž. Veel õppisin, et Gomas korraldatakse korra kuus esimesel pühapäeval selline spordi ja alkoholi pidu. See tähendab seda, et alguses tehakse veidi sporti - joostakse või kiirkõnnitakse ja siis hakatakse veini ja õlut jooma. Ma oleks väga tahtnud sellel osaleda, kuid just sel septembrikuu päeval, mil see üritus pidi olema, sadas nii kõvasti vihma, et me Wolframiga otsustasime mitte minna. Kindalasti oleks see huvitav kogemus. See paar, kes meile seda rääkis, on seal korra käinud ja neile väga meeldis. Kokku oli tulnud umbes 40 inimest.
Veel tehti prantslaste kohta nalja, et nad on nagu kurvad itaallased. Nimelt nad valmistavad juustu, kuid itaallased teevad seda paremini, nad mängivad jalgpalli, kuid itaallased teevad seda paremini, nad valmistavad autosid, kuid itaallased valmistavad Ferrarisid. Pole vist vaja mainida, et see tuli itaallase suust.
Ei saa me ilma tööjuttudeta ja nii rääkis iga organisatsiooni esindaja ka mõned lood kohaliku töökorralduse või kohalike töötajate kohta, mis teisi muigama või lausa naerma pani.
Õhtu lõpuks tõi kelner meile kell 22 arve, „sest olime tõesti sel õhtul hiljapeale jäänud.“
Naudin igat päikselist päeva, mis meil siin on. Kohalikud on ilmaga ülirahul. Mina aga sooviksin rohkem päikest nautida ja ujumas käia., sest käin nüüd ka päiksepaistelise ilmaga keset päeva ujumas, mitte ainult hommikul. Päeval muidugi võib vees vastu ujuda seebimulle, kuna vähem kui sada meetrit eemal pesevad kohalikud oma riideid, kuid hiljem dušši alt läbi käies pole hullu.
TAGASI KOOLI
Aliens france on koht, kus ma hakkasin teise õpetajaga prantsuse keele tunde võtma.
Võtsin siis takso ja hakkasin sinnapoole minema. Olin sattunud kihutaja peale, kes kogu aeg sinka-vonka sõitis. Ütlesin talle küll prantsuse keeles „ rahulikumalt“, kuid ta ütles, et ei räägi inglise keelt ja lasi edasi. Siis oli mul küll tunne, et jõuaks ma ainult tervelt kohale. Kui maja ees olime ja ma juhile maksma hakkasin, tegi ta krimpsus näo pähe, kui sai raha, milles me enne sõitu kokku olime leppinud. Pobises midagi ka habemesse ja tahtis juurde. Mina jäin aga endale kindlaks ega olnud nõus rohkem maksma. Lõpuks jäi ka tema rahule ja ma sain kooli minna.
Õpetajat veel ei olnud, kuid mind lasti klassi ja härrased seal olid väga rõõmsad, et ma ikka tulin. Kui kuulsid, et Goma on mu esimene linn, kuhu ma Aafrikas sattunud olen, olid nad väga üllatunud ja samas ka õnnelikud. Neid olla minu saabumisega õnnistatud, nad väitsid.
Kuulsin neilt, et kohalike kommete järgi on inimesed väga külalislahked ja võtavad külalisi pea iga päev vastu. Kui aga keegi peaks külaskäigust loobuma, siis on see solvang ja sellesse suhtutakse täie tõsidusega. Järelikult on võõrustajatel miskit viga, et nende poole ei taheta tulla.
Õpetaja jäi nii 15 minutit hiljaks ja tulles vabandas ning ütles, et olevat mulle ka sõnumi saatnud. Mina aga ei saanud ühtegi sõnumit. Lisasime hilinetud minutid tunni lõpule. Mul oli aega küll.
Enne tunni algust aga tuli teha registreerimine, mis maksis mulle 10 dollarit. Seda tegi mu õpetaja ise, lastes mul klassiruumis oodata. Mingit dokumenti ta ei vajanud, küsis ainult, mis mu nimi on ja kadus. Tagasi tulles nägin, kuidas ta miskit raha oma taskusse poetas ning mulle ulatas kviitungi, kus oli kirjas, et maksin 10 dollarit. Nimeks olin saanud Jane Skas. Lärmi ma ei tõstnud ja ju ei olnudki see nii oluline. Iga tunni eest maksin ma eraldi oma uuele õpetajale sulas otse tema pihku, aga kui oleksin tahtnud külma teha, oleks maksma pidanud keegi Jane Skas. Muide, kui korra ütlesin, et mul täna ei ole raha, kas võin järgmisel tunnil tasuda ka tänase eest, läks ta näost ära ja ütles, et mille eest ma siis takso võtan? Samas polnud meil iial kokkulepet, et pean maksma kohe pärast tundi. Ma lihtsalt ise arvasin, et see on parem, kuid too üks kord mul tõesti polnud talle miskit anda, kuid õnneks ta ütles, et mis siis ikka. Aga mul tõesti polnud isegi dollarit mitte.
Siis meie esimene tund algas. Alustasime, nagu ikka, tervitustega.
Õpetaja oli väga nägus meesterahvas ja kui ta inglise keeles midagi ütles, proovis seda võimalikult ameerikalikult teha. Ning siis ma julgesin öelda, et palun kirjutame selle kõik ka üles, mille peale ta nähvas, et tundub, nagu mulle ei sobiks tema õpetamise stiil. Vabandasin ja palusin tal jätkata. Tema stiil oli siis selline, et alguses tegime suuliselt ja siis kirjutasime kogu kraami üles.
Minule tema stiil tegelikult väga sobis. Ja kuna tegu oli minust nii 20 aastat vanema, tõsise pilguga härrasmehega, kellega me ei vestelnud igasugustel teistel teemadel, vaid jäime rangelt tunni teema raamidesse, siis oli ka minu suhtumine märksa tõsisem, kui seda oli Frankiga.
Frankile ei jäänud aga mu teise õpetaja juures käimine sugugi saladuseks. Ja see tegi talle vist natuke haiget, et ma ka kuskil mujal käin. Kuid ma tegin südame kõvaks ega hakkanud talle suurt midagi seletama. Mul oli ju jäänud ainult nädal ja kaks päeva, et nii tema kui teise õpetaja juures käia, enne kui tagasi Eestisse lähen. Ja kaks nädalat olin ma ainult tema käe all õppinud ning isegi nüüd, kui mul oli uus õpetaja, ei tühistanud ma tunde Frankiga. Seega loodame, et ta pikka viha ei pea.
Tund sai kiiresti otsa ja tundus, et ka õpetajahärral oli tuli takus. Mingit kodutööd ma ei saanud, kuid leppisime kokku järgmised kohtumised. Kuid järgnevatel kordadel oli mul kodutöö olemas ja iga tund algas väikese tunnikontrolliga, kus pidin kirjutama väljendeid, mida õpetaja ütles ja arendama vestlust ehk siis ise rääkima. Mulle selline süsteem väga sobis.
Kui ma seda meest, õpetajahärrat jälgisin, siis tundus mulle, et viimane asi, mida ta teha tahab, on õpetamine. Olen seda ka gümnaasiumipäevilt mõne õpetajaga kogenud. See tähendab, et tal tegelikult ei ole tund ette valmistatud, kuna on teinud seda nii mitu aastat. Siis laseb ta vana rasva peal aga edasi. See tähendab, et tal ei ole kindalt plaani, mida me täna teeme ja kui kaugele jõuda võiksime, vaid ta võtab kõik lambist. Samuti käib ta vahepeal ära ja ostab näiteks Sprite´i (päeval, kui ma talle võlgu jäin) ning klassi tagasi tulles vabandab, et tal on ainult üks pudel, seega ei saa ta seda minuga jagada.
Kui on aeg kodutööd anda, siis hakkab ta oma materjale sobrama ja paari minuti pärast ulatab miski lehe, kust ta veel omakorda ülesandeid otsib ning siis palub need järgmiseks tunniks esitada.
Ta on aga hea õpetaja. Ta teeb kõik puust ja punaseks ja tal on süsteem, et enne vestleme ja siis kirjutame ja me ei vestle kunagi tunnivälistest asjadest, kuid kurb on fakt, et need „head“ tihti arvavad, et nad on piisavalt head ja kogenud, mistõttu pole vaja tundi ette valmistada. Mind teeb see kurvaks ja toob mõtteni, et kui ei taha, ära tee, kuid kui tee, tee südamega.
Pärest kohtusin veel härrastega, kellega koos olin oma õpetajat oodanud ja nemad ütlesid, et mil iganes on mul vaba aega, tulgu ma aga siia ja siin saan prantsuse keeles suhelda ja midagi lugeda ja niisama aega veeta. Tänasin neid ja läksin õue, et Wolframi oodata.
Teda oodates hakkas minuga rääkima üks noormees, kes õpib ülikoolis psühholoogiat. Avaldasin arvamust, et see on ju väga huvitav eriala. Ta oli nõus, kuid lisas kohe, et ega Gomas selle erialaga väga tööd ei ole, kuna inimesed ei pea sellest erialast eriti midagi. Kuid ometi loodab ta, et saab kunagi sellel erialal tööd ja suudab abivajajaid ka aidata ning aidata inimestel mõista, kui suur tähtsus sellel erialal on. Ometi on noormehel veel üks suurem unistus. Nimelt tahab ta saada kirjanikuks. Ja see jutt viis meid edasi selleni, et ta kutsus mind osalema teatriklassis, kus tema kirjutab ja lavastab ning teised näitlevad. Ma tänasin ja ütlesin, et see on kindlasti väga põnev, kuid ma ei räägi prantsuse keelt. Ta ütles, et pole hullu, ma võiksin ikkagi tulla. Lubasin siis selle üle mõelda. Kuna teater on mul alati südamelähedane olnud, oleks iseenesest ju tore sellisest koosviibimisest osa võtta.
Mul on ainult poolteist nädalat jäänud, et Gomat ja tema inimesi tundma saada, seega milleks lasta võimalust käest. Lõime käed ja lubasin, et kohtume.
MINOVA
Wolfram ja ta kolleegid pidi sõitma Minova külla ja seal oma tööd tegema. Mind võeti ka kaasa, mis oli tore!
Tee sinna oli loomulikult enamjaolt asfalteerimata ja väga auklik. Ning käänuline. Loodus oli aga maagiline koos oma väikeste järvede ja mägedega.
Mitmes kohas oli tee kinni pandud ja väikseid metallist väravaid avas ja sulges sõduripoiss. Meie saime liikuda edasi ja tagasi ilma takistusteta, kuid kohalikud pidid läbima turvakontrolli, et sõdurpoisid oleksid kindlad, et nad ei kanna enesega kaasas relvi. Need sõduripoisid aga ei pidanud röövima. Nii ma kuulsin.
Kui sõitsime mööda rahvuspargist, siis nägime, et see ala oli “kaitstud” sõjameeste poolt, kes elasid küllalt läbipaistvates onnides, mis olid suured nagu telgid, ehk siis mõeldud ainult magamiseks. Ja nii nad siis valvet pidasid oma “kodu” ukse ees.
Muidu oli vaatepilt parem kui Gomas. Goma on ikkagi linn, kuid Minova on küla. Inimestel olid päris korralikud elamud ja aias sibas laste vahel ringi nii kitsi kui kanu, kes teadsid, et sõiduteel on ohtlik, kuid kui selle jooksujalu ületad, võid teepervel rahulikult rohtu edasi näksida.
Nägin ka järve, mille omal ajal, nii 1970-ndatel, oli vulkaan kaheks teinud. Nüüd oli järvede vahel maa ja inimesed olid sinna peale ka mõne maja ehitanud. 2 järve olid küll omavahel väikeste niredega ühendatud, kuid silmaga see nähtav ei olud. Jäi mulje, nagu oleks tegu 2 erineva järvega. Kuid kohalikud teavad, mis nad räägivad ja neid võib uskuda.
Mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal ei olnud. Kuid ma kogesin esimest korda, kui sõbralikud olid seal lapsed, kes inglise keeles „morning!“ hüüdsid. Muidugi ei tohi sinisilmselt unustada, et selle taga on soov saada raha või midagi muud head, kuid esimest korda haaras üks väike preili mu käe ja tahtis minuga sedasi kõndida. Veel meeldis neile väga, kui ma neid pildistasin. Kaks õde palusid lausa, et teeksin neist koos pildi. Kui ma vaid saaks selle pildi ka päriselt neile kinkida…
Lõunatasime kohalikus söögikohas, kus oli võimalik ka seebiga käsi pesta. Tellida sai kas kala või liha. Mõlemad road koosneisd siis vastavast lihast ja hunnikus kartulitest, mis oli lihaleemega üle valatud. Söök oli külm, mitte isegi leige. Ja see tegi söömise mitte just kõige nauditavamaks. Meid oli 4, kõik tellisime taldrikutäie ja Wolfram tellis küll kala, kuid palus eraldi taldrikule veel lihatüki ka. Kõik tellisime fantat, üks kolleeg õlu, ja kokku maksime 21 dollarit. Söögile vastav hind. Tee peal ostsime ühelt naiselt ka veel banaane ja kõht saigi täis.
MINA JA FILM
Jõudis kätte päev, mil pidi olema nö teatriklass. See oli täpselt see, millest ma aru sain. Kuid sel pärastlõunal sadas kõvasti vihma ja ma ei olnudki kindel, kas saan üldse kohale mindud või mitte, sest vihmaga on päris ebameeldiv kohalike taksodega sõita. Kuid õnneks jäi vihm just siis järgi, kui oli niiöelda viimane aeg oma sammud kooli poole seada. Nii ma siis takso võtsin ja kohale läksin.
Olin esimene ega näinud koolis kedagi. Kõige vähem seda kutti, kes mu sinna kutsus. Kuigi kell oli 5 minuti pärast nii palju, et see, kuhu mind kutsuti osalema, oleks pidanud algama. Nii ma siis istusin ja ootasin, kui minu juurde tuli kutt, keda ma tundsin ja küsis, mis ta teen ja mida või keda ootan. Rääkisin siis talle, et härra x kutsus mind ja ma nüüd ootan. Mu sõber aga ütles, et miks ma siis siin ootan, tulgu ma ikka klassi (ootasin teisi saalis, mis on klassiruumi eesruum). Läksin talle järgi ja siis kohtusin teise härrasmehega, kes ütles, et tema teeb filme. Olin ka selle härraga eelnevalt põgusalt rääkinud, kuid kui eelmise härra tööd ma selles koolis teadsin (ta on sekretär), siis selle teise härra tööd ma ei teadnud, kuid pidasin teda õpetajaks.
Ühesõnaga sain teada, et see, kuhu mind kutsuti, ei ole niivõrd teatriklass, vaid filmi tegemine. See härra Richard kirjutab tsenaariume ja siis nad teevad sellest filmi. Ma istusin seal ja Richard näitas mulle ühte filmi, mille nad olid teinud ja millega ka festivalidel käinud nii Lõuna-Aafrikas kui New Yourgis.
Tegu oli lühifilmiga, tüüpiline armastuslugu. Kuid tuleb öelda, et küllalt põnevalt tehtud ning ega näitlejatelgi miskit viga polnud. Mõnes kohas oli võib-olla liialt teatraalne, kuid film oli vaadatav. Richard valgustas mind, et ega Gomas keegi ametlikult näitleja ei ole. Sellist ametit ei tunnistata. Samuti on filmi teha väga keeruline, kuna raha ei ole ja seda on sponsoritelt raske saada, sest keegi ei pea filmitegemist vajalikuks ega mingiks suureks asjaks. Kuid nad saavad ühe sellise lühifilmi teha, ütleme, 1000 dollariga. Mis muidugi tähendab, et inimesed töötavad seal tasuta või väga väikese tasu eest.
Kui me seal istusime ja filmi vaatasime, liitus aegamisi meiega veel inimesi. Mõned, kes olid näitlejad ja ka näiteks operaator.
Richard rääkis mulle veel oma filmiideedest, mis olid seotud nii HIV-i probleemiga riigis kui vägistamistega. Probleem on selles, et mehed ei kasuta kondoome. Ometi maksab see siin kõigest 100 kohalikku raha, mis tähendab vaata, et tasuta. Kui neid minnakse ostma, siis erilise piinlikusega ja keegi ei tohi seda kuulda ega näha. Ning neid kutsutakse mitte kondoomideks vaid kas kaitsevahend või sokid.
Naised ei võta ka pille, kuigi ka need on siin saadaval. Samuti ei käida ennast kontrollimas. Ja paljud lapsed on sündides juba HIV-i kandjad.
Veel oli tal lugu, kuidas valge nagu mina kohtub kohalikuga ja siis nad armuvad, kuid mees hoiab saladuses, et ta on juba abielus ning kahe lapse isa. Ja siis muidugi tuleb see välja, kuid lõpuks jäävad nad siiski sõpradeks. Ja siis ütles Richard, et talle meeldiks, kui ma seal mängiksin.
Muidugi ma võiks seda teha, kui ma sobin neile mängima. Kuid kahjuks ei tea mees veel fakti, et mul on jäänud viimased kaks nädalat Gomas. Iseenesest kurb.
Ja siis sai kell pool kuus ja Richard arvas, et ma peaksin minema koju, sest läheb juba pimedaks. Ma olin temaga nõus, kuid kõik teised jäid veel sinna. Ning Richard tuli ja aitas mul takso saada ning alles siis ma kohtasin seda kutti, kes mu oli tegelikult kohale kutsunud. Tervitasime ja ma sõitsin ära koju.
Lõpuks kohtusin ka oma teise naabriga, sakslasega. Olime just välja läinud, et pühapäeval õhtul väike vein ja õhtusöök restoranis võtta, kui meie poole tuli meie naaber koos oma koeraga. Wolfram oli temaga juba varem kohtunud, kuid mulle oli see esimene kord. Ka tema oli teel õhtust sööma, kuna oli puhkuselt saabunud ja külmkapp tühi. Ta on olnud Gomas oma 9 kuud. Tema on siis meie naaber, kellel on elekter kogu aeg olemas, kuna ta kasutab generaatorit ja mitte nii kallist nagu Wolframi kasutuses. Kui me olime teel restorani, hakkas saksa mehega rääkima üks kohalik mees, kes nimetas ennast loomaarstiks ja kiitis koera, kes sakslasel rihma otsas kaasas oli. Hiljem, kui olime restoranis koha leidnud ja juba ka miskit tellinud, tuli mees jälle meie juurde ja ulatas sakslasele oma kontaktid.
Saksa mees andis meile ka infot, et Gomas on lihapood, mis on sakslase firma, ja seal tehakse vorsti sakslaste moodi. Muidugi hind on ka vastav. Kuid see oli suurepärane uudis. Kigalis pidi olema sellel sakslasel ka pagariäri, kuid Gomas veel mitte. Head leiba sooviks küll osta ja ega vorstistki ära ei ütleks. Ja siis ma sain veel kord kinnitust, et asjad just nii käivadki. Peab olema kontakte, kes teavad ja jagavad oma teadmisi ka teistega. Ning siis, kui sina tead miskit, annad jälle omalt poolt infot. Muidu on väga keeruline ja läheks palju aega ning energiat, et kõike ise välja uurida ja teada saada.
Tagasiteel kutsus ta meid korraks enda juurde, et anda meile Saksamaalt toodud leiba ja juustu. Kvaliteetne söök on siin hinnas.
TAGASI LASTEAEDA
Täiesti juhuslikult möödusin koolist, kus on koos lasteaed ja algkool. Otsustasin sisse minna ja end tutvustada, kuna selleks, et Gomasse tõesti pikemaks ajaks jääda, vajan ma tööd. Puhtalt õhust ja armastusest ei ela meist keegi kuigi kaua.
Astusin siis kõrge metallaiaga piiratud alale, mis oli täis koolivormides lapsi. Pöördusin esimese täiskasvanu poole, kes ei olnud lapsevanem ja tutvustasin ennast. Ma pole iial enne sellisel viisil tööd otsinud, kuid nüüd näen, et see võib teinekord olla ainus viis, et midagi saada ja oma soov täide viia. Ennast kuuldavaks ja nähtavaks tehes.
Kahjuks see härra, kelle poole pöördusin, ei rääkinud inglise keelt, kuid kohe oli varnast võtta teine meesterahvas, kes seda tegi. Ma rääkisin talle oma loo ja esimene vastus oli kohe, et ei, meil on kõik kohad täis. Palusin siis, et äkki nad saavad anda mulle kontaktid mõne lasteaia kohta, kes tõesti vajaks kedagi. Kuna direktorit polnud enam koolis, paluti mul tulla järgmisel hommikul kell 8.
Nii ma ka tegin ja siis tutvusin direktoriga. Ta oli selline väikest kasvu mees, inglise keelt ei rääkinud, kuid mul aitas ennast väljendada sama mees, kes eelmisel päeval seda tegi. Rääkisin siis, samuti mainisin oma kooli, kus kaugõppes õpin (TPS-is) ja et muidu soovin töötada täiskohaga, mis tähendab Goma mõistes ka laupäeva. Kuna direktorihärra oli kohmetu ega öelnud suurt midagi, siis ma ütlesin, et võin anda oma telefoninumbri või mõni teine päev tagasi tulla ning ühtlasi anda härrale mõtlemisaega. Kuid siis paluti mul tagasi tulla homme kell 8 ja ühineda lasteaiaklassiga ning vaadata, kuidas õpetaja nendega töötab. Olin nõus ja lubasin järgmine päev taas tulla.
Nüüd tekkis mul väike sportlik huvi, et võiks külastada veel mõnda kooli. Ja mitte kaugel eelmisest oligi juba uus kool, kus sama juttu ajasin.
Kuid selle kooli direktor palus mul saata vastavale e-posti aadressile oma CV koos kirjaga, et soovin tööd. Lubasin seda teha, kuid kahjuks võtab see mõned päevad aega, kuna mul pole kodus netti ja Wolframi juurde ka hetkel ei saa, kuna tal on kontor tähtsaid onusid täis ja see tähendab, et see kool peab ootama 2 päeva, enne kui saan ka sinna kirjutada. Kuid ma teen seda kindlasti, sest ma soovin väga Gomas tööd leida ja just nimelt erialal, mida õpin. Loodan, et oleks põhjust ja võimalust tagasi tulla.
Minu vaatluspäev lasteaias algas sellest, et jõudsin sinna veidi enne kaheksat hommikul ja mind tutvustati kasvatajatele (nüüd ka Eesti mõistes õpetajatele). Ma arvan, et nemad on kohal vähemalt pool kaheksa, kui mitte juba seitsmest. Lapsed olid kenasti kooliõuel ja mängisid või ajasid omavahel juttu.
Kasvatajaid oli kolm. Kaks töötasid päris pisikestega (alates 2. eluaastast) ja mina liitusin teise õpetajaga, kellel olid vanemad lapsed (vanuses 4-6, silma järgi pakuks). Kui kell sai 8, rivistati lapsed vile peale üles. See tähendab seda, et üks mees vilega vilistas ja lapsed joondusid üksteise seljataha nii, et ühes rivis olid poisid, teises tüdrukud. Lasteaialapsed sedasi ei teinud, nemad jäid oma õpetaja juurde, aga kui algas vile järgi „võimlemine“, tegid nad kaasa. Esimene vile - käed ette, 2. vile - käed üles, 3. vile - käed kõrval, 4. vile - käed all. Nii nad siis tegid seda harjutust oma kuus korda. Siis lauldi ka Kongo hümni. Hüüdsid veel miskit tervituse moodi ja siis mindi kolonnide kaupa klassidesse.
Ka meie koos lastega suundusime ruumi, mis oli klassiruumi moodi, kuna oli täis pinke ja laudu. Lapsed võisid istuda, kuhu soovisid, kuid elavamad ja aktiivsemad lobisejad pandi õpetaja nina alla. Nagu ikka.
Ning siis algas õppetund. Ma ei saanudki aru, mida nad õppisid. Õpetaja joonistas pliiatseid tahvlile ja tegi ühele neist ringi ümber. Siis kordasid nad kõik koos umbes 20 korda „1 pliiats ringi sees“ ja seejärel ütles iga laps seda ka eraldi. Edasi said lapsed enda kätte väikesed tahvlid ja kriidid nind pidid samasuguse asja oma tahvlile tegema, mida õpetaja hindas 10 palli süsteemis. Kui algas lõuna, võtsid lapsed oma söögipauna ja sõid. Enamasti oli söögiks sai ilma täidise või määrdejuustuta. Lihtsalt sai. Ja joogiks oli piim. Siis anti mulle mõista, et mina võin nüüd ära minna.
Ma kontakteerusin siis ka teise kooliga ja nemad olid minust väga huvitatud. Kahjuks sai mul aga Gomas olemise aeg otsa ja ma pidin tagasi Eestisse lendama. Piiri ületasin kenasti ja lend läks ka kenasti, kuid väga stressirohkelt siiski.
MU HINGE JÄÄB HAAV, KUI SIND MINEMAS NÄEN
Ma usun, et tasa ja targu on võimalik Gomas hea tahtmise juures endale tegevust leida küll. Kuidas aga päris tööga on, seda ma ei tea. Ja võib-olla ei saagi teada.
Siin oldud aja jooksul olen juba veidike näinud, millistes tingimustes inimesed peavad hakkama saama ja saavad ka. Mul on kahju, et see aeg siin nii lühikeseks jäi, kuid parem on minna selliste tunnetega, kui vastupidistega.
Millal ja kas veel kohtume, järjest kallimaks saav Goma, seda ma veel ei tea. Kuid ma loodan, et asjad siin siiski paranevad ja edenevad.
Siis ma veel ei teadnud, et saan võimaluse uueks külastuseks. Lendasin uuesti Gomasse jaanuari lõpus 2013.
“Ja ma vaid palun jõudu, natuke vaid jõudu, et edasi minna. Mõistmist, et koguda end, aega, et järele mõelda, vaikust, et kuulda, mis elul on öelda.“
Hannah
