Kasulik link:
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Oranzhid vestid lepavõsa vahel. Kunda Lammasmägi. Enn Vilepill paneb kõik kohaletulnud veerandsada meest nimekirja. “Nii, oleme siia kokku tulnud ühe põdra laskmiseks,” ütleb ta püssi– ja ajumeestele. “Meie oleme aga ahned. Võtame hoopis kaks looma, sest jahilubasid on kaks.”
Jahisektsioonide juhid lähevad metsa ja teevad kaks pauku. Õhtul jagatakse kahe põdra liha.
Jahile minnakse dþiipide, moskvitðite, madalate jaapani limusiinidega. Enne näidatakse jahi juhiks valitud Karofeldtile jahilubasid. Pilves on, kuid ei saja. Unised külaelanikud toimetavad kuuri all kanu, kui oranzhid vestid põlluserval raginal võssa trügivad. Ajujaht algab vara hommikul.
“Oranzhid vestid on eurostandard,” seletab jahiseltsi juht Enn Vilepill villisega kuivenduskraavi tagurdades. “Mehed jaotatakse kaheks: ajajad ja pika püssi mehed. Püssi laeme kohapeal ja laseme ikka seda, mis loom on. Selleks ongi oranzhid vestid. Et silma torkaks, kus omad, kus ulukid.”
Pika püssi mehed jäävad tee äärde põhukuhjadesse varitsema. Ajajad on need, kes metsas kõva lärmi hakkavad tegema. Loomad jooksevad nii püssimeeste ette.
Lehm võetakse vahele
Vasikat seekord ei lasta. “Las kasvab,” öeldakse kaastundlikult. Karud, põdrad, sead, hundid ja hirved, ühesõnaga peaaegu kõik, mis metsas liigub, on lubatud kirbule võtta. Keskendutakse siiski põtradele.
Vilepill ukerdab teele tagasi ja sätib auto kõrgemale künkale. Siit on kogu jaht nagu peo peal: püssimehed tee ääres ja metsaserv, kust ajajate ees loomad välja peaksid jooksma. Vilepill kuulatab. Kostab läheneva jahisarve tuututamist ja hüüdeid.
“Nii, kohe peavad loomad metsast välja jooksma,” ütleb ta, kui lärm läheneb. Juhul muidugi, kui piiratavas metsatukas keegi ikka elutseb ja on piisavalt loll, et lagedale põllule snaiperite ette karata.
Mõni minut hiljem selgub, et on selliseid. Metsast tuleb välja tume kogu.
“Lehm,” ütleb Vilepill napisõnaliselt ja mõtleb põdralehma. Sarvi pole. Loom jookseb oma kuulile vastu ja leiab selle.
“Pihtas,” ütleb Vilepill pärast pauku veel ühe sõna. Nagu “laevade pommitamine”. Põtra pole näha — kadus põhukuhja taha ja enam teiselt poolt välja ei tulnud. “Selle kuuleb kohe ära — kui pärast pauku kostab selline tume mats, siis on kindlalt pihtas.”
Napilt pool tundi on möödas, esimene põder külitab põllul. “Nagu poes käidud,” nendib Haljalast pärit jahimees Olev Lipp. Poiss on tal ka kaasas. Kes noorest peast ajus käinud, nendest saavad tulevikus õiged jahimehed.
Otse südamesse
“Jaht on 100% korda läinud, kui oled põtra näinud. 60% õnnestumist on siis, kui oled jälgi näinud,” ohkab Enn Vilepill rahulolevalt. 21. aasta jahimehena sisaldab Vilepilli elus ka selliseid perioode, kus 20 põtra oli ühe aasta saak. Metskitsi ei hakka lugemagi — neid lasti portsude viisi. Riiklik norm oli selline.
Mehed ajust korjatakse tasapisi kokku põdrakorjuse juurde. Räägivad, keda metsas nägid. Kes nägi jänest, kes kitse.
“Jänes tuli mulle vaat nii lähedale,” näitab üks jahimees. “Kohe nii lähedal oli, et hakkas lausa kallale tulema,” täiendatakse.
Põtra togitakse jalaga. “Ilus loom,” nendib keegi. Viljar Kuusmann, kes põdra maha sai, pärjatakse verise kuuseoksaga. Selline on komme.
Põdrale aga veetakse köis ümber pea, keegi nimetab tehtud sõlme eurosõlmeks. Jahil peab nüüd ka kõik euro olema: riietus, sõlmed, eeskirjad, tögavad jahimehed.
Kui loom on talu juurest kaugemale veetud, tuleb kohale tükeldamise spetsialist. Laskjad mehed tõmbuvad eemale.
“Saag,” küsib tükeldaja riistu nagu kirurg. –”Kirves.” –”Nuga.” Kole on, veri loksub tühjendatud rinnakorvis.
“Süda on ribadeks,” teatab lahkaja võidurõõmsalt. Süda pannakse kilekotti. Keel ka. Kui keha ära veetakse, käsib keegi selle külje peale keerata. Muidu läheb liha mustaks.
Erinevad jäljed
Teine aju sealsamas lähedal läheb vett vedama. Mehed karjuvad ilmaasjata tühjas metsas. Laskja, kes lagendikul varitseb, paneb püssi kokku: “Ei midagi. Ei loomi, ei seenelisi.” Ajamise peale pidi teinekord viimaseidki metsast välja jooksma. Koos põtrade ja metssigadega.
Kolmas kord sõidetakse kaugemale. Kunda korstnad tossavad silmapiiril. Ikka ei suvatse keegi metsast välja jahimeeste ette ilmuda.
Vanem jahimees: “Siin ei ole küll aasta otsa kedagi olnud, sital sammal peal ja värskeid jälgi pole ollagi!”
Noorem ajaja nägi aga midagi muud: “Täitsa värsked jäljed olid, panin käe vastu sitta, soe oli. Ja sammal tõusis jälgedest.”
Haavatu pistab jooksu
“Nii, nüüd on küll viimane kord,” on jahi juht otsustav, kui mehed männimetsa all hargnevad. Tükk aega on vaikus, metsast ei kosta krõpsugi. Lõpuks, üle pika aja, kajab pauk. Varitsejad kuulatavad.
“Siin oli küll mitu põtra,” ütlevad pealtnägijad, kui sündmuskohale minnakse. Laskmiskohal kadunukest pole.
“Näe, veri!” hüüatab keegi metsa all uitaja. Mehed on troppis kohal. Jälitama veel ei hakata — osa mehi kihutavad autodega uut piirkonda sisse piirama, raadiosaatjad jagatakse jälitusgruppidele laiali.
“Nii, ootame 10 minutit ja siis lähme,” vaatab kohaliku jahisektsiooni esindaja kella. Mehed kibelevad verejälgi otsima. “Nii, nüüd!” ütleb jahi juht ja jahimehed kaovad nina maas metsa. Verekoeri abistamas pole.
“Näe, siin on lausa verd pursanud,” teeb keegi aeg–ajalt leiu. Jälitajad siksakitavad puude vahel — nii nagu põder ees on läinud, nii nemad sama teed pidi järgi.
“Maas!” röögatab pärast veerandtunnist otsimist keegi samblaste küngaste tagant. Põdrapull istub maas. Surnud.
Põdral on neljaharuline ja kolmeharuline sarv. Nülgija tuleb ja vaatab suhu: “ülemisi hambaid pole ollagi, vana teine juba.” Sarvede järgi hinnatakse pulli vanuseks 5 aastat.
“Keele paneme kõrvale, saab delikatessi,” lükkab lahkaja põdral suu kinni. “Olgu, ma teen sulle pärast välja,” ütleb põdralaskja Johannes Maasi. Esimene tilk põuepudelist kallatakse põdrale silma peale — selline on komme.
Kiidetakse keedetud põdramokka ja praetud karukäppa. Maailma kõige paremad asjad. Samal ajal tiritakse sisikonda välja.
“Selgroos on veel kinni,” nendib nülgija ja askeldab noaga. Maks ja kops leitakse läbilastuna.
27–osaline põder
“Nii, nüüd tagasi jahimajja,” ütleb jahi juhataja, kui hakkab hämarduma ja kaheksa meest on hoolega metsa all pulli nahka nülginud. 200 kilo põdraliha laotatakse looma enda nahale ja koorem läheb käruga ära jahimaja juurde. Mehed lähevad pooleks tunniks nõu pidama.
“Ilus tõupull oli,” nendib jahisektsiooni juhataja Karofeldt. “Kutsu veel profid endale külla,” naerdakse. Samal ajal raiuvad kaks meest õuel hoolega konte ja viilutavad fileetükke. Kolmas ja neljas mees laovad saagi võrdsetesse hunnikutesse. Kilele kerkib 27 lihamäge.
“Nüüd siis see kõige magusam osa,” ütleb Enn Vilepill ja kaob jahinimekirjaga puuriida taha. Keegi hakkab toikaga lihahunnikutele osutama.
Iga hunniku juures hüüab Vilepill virna tagant mõne nime. Nii loositakse saak vennalikult kõigi osavõtjate vahel ära. Kundast toodud tsemendikottidesse saab igaüks üle kümne kilo sooja põdraliha, lisaks veel päeva jooksul kogutud adrenaliinikogus.
Pildiallkirjad:
Fotod: RAIGO PAJULA
- VÕITLUS ELU JA SURMA PEALE: Ajujaht on läbi. Põdra elunatuke kustutatud. Jahimees Johannes Maasi on tabanud korraliku põdrapulli, suure ja sarvilise.
- ÜKS, KAKS JA... Mitusada kilo liha tuleb omal jõul tee äärde vedada. Seal alles autod abistavad.
- SISEVAADE: Põdralehm tehakse lahti. Laskja Viljar Kuusmann avab oma kaheksandat põtra.
- TASA: Sel ajal, kui teised mehed metsas põrgulärmi teevad, on laskjad metsa ääres hiirvaikselt.
