Reisijututuba, 4. mai 2002
Kaido Einama
Selle kevade teine jalgrattamatk Jägala jõe kanti algas tunduvalt soojemalt, kui aprilli alguses. Lund ei sadanud, pilvi polnud ja õhus oli vaid öise äikese põhjustatud lämbust.
12 paiku traditsioonilises kohas - Lool asuva linnuvabriku muna all kogunedes võis seal märgata kohalikku ratturit. 40aastane vene keelt kõnelev meesterahvas putitas ratta kallal - probleemiks sadul, mis oli küll amortidega ja varustatud silikoonigeeliga, kuid ikka ajas tagumiku mõne kilomeetriga valutama.
Testisime rattaid, reguleerisime kõrgust ja kui aeg sinnamaale jõudis, et vaja edasi sõitma hakata, lõi venelane meist lahku - ca 60-70 km tundus tema jaoks liiga pikk rännak.
Algas marsruut traditsioonilist rada pidi - läbi Loo aleviku, kus õhtuti veel mõni aasta tagasi kogunesid noored, et välja näha nagu nende eeskuju - Linnuvabriku grupp. vabriku ees on rohelusse kadumas pronksist naisfiguurid, vabriku taga lõhnab prügimägi öise vihma tõttu eriti intensiivselt. Kuni Saha-Loo ristmikuni sõidavad mööda üksikud autod.
Maardu mõisa tagant Kostiveresse jõudes on ainus tähelepanek tee äärest kadunud autovrakk, mis aprilli alguses tundus veel üsna värske. Teeme peatuse Jõelähtme bensiinijaam-restoranis, kus jõuab meile järele ja kihutab mööda kolmas reisikaaslane. Tankla ees peatub veel terve hulk rattureid, kes murul piknikku asuvad pidama. Meie läheme joa poole edasi.
Juga ennast vaatame me paremkaldalt, sest astangust pisut ülesvoolu on korralik betoonsild, millest rattaga üle saab. Jää või inimesed on ühe betoonplaadi küll minema viinud, mis öisele matkajale võib tähendada jalaluumurdu või ootamatut suplust.
Jägala jõe ääres algas meie matkal piknikuliste vaatlus. Neid võis vaadelda igas vähegi autoga ligipääsetavas kohas, isendid kasutasid loodusehäälte summutamiseks kaasavõetud transistorraadiot ja looduslõhnade kõrvaldamiseks grilli või lõket. Valdavalt venekeelne seltskond oli tulnud joa äärde sööma, mõned mängisid ka kaarte.
vaadlenud Jägala äärde kevadrändega kogunenud piknikulised ära, otsustasime üles otsida elektrijaama, mida Keskkonnaehitus jõe alamjooksul taastab. Ülespaisutatud tamm oli vee alla jätnud ka hulga metsa, eks selle risu varsti jõuab maa seest lahti ligunenuna tammi endani, ks see hea kokku riisuda. Loo keskkooli lehel öeldakse, et jõujaama pole võimalik taastada. Siiski on hulk betoonitöid kohapeal tehtud ja võsa puhastatud, teatmik räägib ka sellest, et Eesti Vabariigi esimesel preioodil lõhkus jaam ära kaldal asuva 5000 aasta vanuse linnuse säilmed.
Kaberneeme poolsaarele otsetee leidmisega elektrijaama juurest aga satume raskustesse ja otsustasime teha pisikese ringi mööda asfalti. Tee äärde jäi Kalevi-Liiva, seal oli üles pandud värske mälestustahvel II Maailmasõja aegsele hukkamispaigale. Kogu sünge koht on peidetud helisid summutavate ilusate liivaluidete vahele.
Pisut enne Kaberneeme asulat leidsime vasakult tee äärest imeilusa oja sängis looklemas ja paremalt järvekese, jälle täis kevadisi piknikupidajaid ja lõkketegijaid. vesi tundus juba soe.
Enne Kaberneemet, mälestustahvli juurest "Kaberneeme 1375-1995" pöörasime vasakule, kuna kaardi järgi pidi see tee viima otse Ihasalu poolsaarele. Siiski osutus Rebala infopunktist 50 krooni eest ostetud kaart ebatäpseks ja hulga parema ettekujutuse teedevõrgust andis Regio atlas. Enne aga olime jõudnud mereranda. Ihasalu ja Kaberneeme vahel peaks see olema üks vähimasustatuid sealkandis. vene sõjavägi aga kartis, et just sealt teevad jänkid oma dessandi maale ja varustasid ranna ohtrate
betoonpunkritega. 50 aastat metsaspassimist aga oli kasutu ja ühtki sõjaplaanidega jänkit randa ei tulnud. Vihaga lasid venelased kaitserajatised lahkudes õhku ning proovisid oma pomme ka mõne rändrahnu peal.
Serviti paekividest sõjateele jõudsime rannast sisemaa poole tagasi keerates ja kihutasime otse Ihasallu, imeilusasse kalurikülla kõrge panga peal. Asfalt lõppes just enne küla pioneerilaagris, kuhu juba paar suvilat olid tekkinud.
Neeme külla jõudsime aga just pulmade ajaks. Ostsime külapoest õlut, kui ukse taga kostis kolin. Kohalik külamees oli ristseliti meie rataste peal, need ümber ajanud. Nagu traditsiooniks saanud, kohtas iga külapoe ees vähemalt ühte kohalikku, kes kontakti otsis. Nii ka seekord. ja nagu ikka, oli kontakteeruja tugevate joobe tunnustega. Müüs oma vana ratast. Ja lõpuks, ime küll, suutis veel üsna kobedalt vänderdades soliidselt ratta seljas lahkuda.
Külas alanud pulm aga võttis samal ajal tuure üles. Keegi kiskus lõõtsa, pulmalised valgusid terrassile. Kontvõõrastena tekkis meil uitmõte pea aknast sisse pista ja hüüda: ära abiellu temaga, tegelikult on ta näkk!
Sõitsime ka poolsaare tippu, seal oli tõkkepuu ja paar uhket villat. Elektriliin jooksis merre, Prangli saarele tsivilisatsiooni viima.
Neeme sadamas aga valitses Saaremaa Viina meeleolu. "Ja kui see laul meil korda läeb" laulda rääkivad 2 kalurit üritasid pääseda kahe muuli vahelt merele, kuid põrkasid pidevalt ühe ja teise kai vahele, siksakitades sadamast ulgumere poole aeglaselt liikudes. Keegi pusis kaldal kalavõrkude kallal, sadamakai aga oli tormist räsituna kühmu ja praguliseks vajunud.
Neemelt tagasi tallinna poole kihutades lõi aga näkku juba karm meretuul, pehmest soojast 25-kraadisest leitsakust polnud enam jälgegi. leidnud üles rippsilla, vedasime oma rattad Jägala jõest üle. Teisel pool jõge maailma lõpus seisis aga buss, selle ees neli venelast klapptoolidega ja tagusid durakat. Krapp mängis diskot.
Kuigi mere äärest pidi Tallinna minema salapärane piirivalvetee, läksime jälle igavale rajale kui olime teinud tiiru Manniva külas, mille elanikud koguvad vanu autosid. Päike paistis, kui Pärnamäe teele jõudsime.
