Linke:
Pühapäevaleht, 13. juuli 1997.
Kaido Einama
Võru lähedal Ridalis ja Rapla lennuväljal on võimalik suvist sooja ilma jälgida kolmesaja meetri kõrgusel hõljudes. Purilennukiga viib instruktor soovija pilvede alla, teeb surmasõlme, spiraali ja kaaluta oleku triki ning lubab ise ka rooli hoida.
Pluss kolmkümmend kaks kraadi Ridali lennuväljal Võru lähedal pole naljaasi. "Pange midagi soojemat selga, lendame lahtise uksega," soovitab piloot ajakirjanikku vedavasse lennukisse juhatades, sest üleval on külm ja tuul. Murul puhkavad ekstremistid - interneti jututoa seltskond, kes sel suvel juba ratsutamist proovinud ja õhupallilennu tulevikukavasse võtnud. Kangemad mehed peavad purilendamist veel liiga lahjaks meelelahutuseks.
"Tõeliselt kaif tegevus," karjub pisut tudisevatel jalgadel arvutihäkker järgmise ekipaaþi taevasse vedava lennuki mootorimürina saatel mobiiltelefoni. "Mis te seal järve ääres kükitate, tulge lendama!"
OK jututoa rahvas eesotsas Kaupsiga lebab murul. Jututoas nägusid ei näe, selleks on omavahel tutvumiseks suve läbi korraldatud üritusi, kus õpib nii-öelda kaasvõitlejat tundma: kas lööb verest ära, kui purilennukis üles vaadates maad näeb või haarab jutukainimene hoopis ise rooli kätte?
Ekstremist on pettunud
"Lahjad muljed," võtab mustades prillides ekstremist Jarno Mägi, keda jututoas Amose nime all tuntakse, lennumuljed kokku. "Mina läksin adrenaliinihulka koguma, aga ma arvan et langevari ikka pakuks rohkem pinget. Surmasõlm pidi kõige rohkem mõju avaldama, spiraal otse alla maa poole oli ka. Aga ikkagi - mitte päris see, mida oodatud sai." Jarno Mägi on tõeline ekstremist ja kavatseb internetis avada ekstremistide lehekülje. Proovinud on ta benjihüppeid, lumelauda, suusahüppeid. "100 palli süsteemis hindaksin ma purilendamist 45-ga," annab Amos skeptilise hinnangu.
Purilennukiga pilve sisse ei minda, sest siis tuleb navigatsiooniga raskusi. Kui pilved on madalad, on lennutuurid ka madalamad ja lühemad, sest maa tuleb varem vastu. "Täna on pilvepiir 900 meetrit, kõrged lennud on tulnud," kiidab jututoa rahvas. Purilennuk puruneb 270 km/h kiiruse juures, lennatakse loomulikult aeglasemalt: kuni 250 km/h. Nõukogude ajal oli kiirus hoopis 180 km/h peale piiratud.
Järgmisesse purilennukisse istub tõsine habemik, kes stardib juba kolmandat korda. Esimeste lendajate seas on ta juba kõva sõna - instruktor, kes kaasa lendab, annab rooli harjutaja kätte. "Esimest korda tekkis endal ka halb tunne," tunnistab lendaja Peeter Teppo. "Olin ikka endast väga halval arvamusel algul. Vedav piloot ees lennukis ütles ka pärast, et tulin kole lähedale sappa, hirm hakkas."
Paari nädalaga purilenduriks
Enamus äpardusi, mis mootorita lennates tekivad, on ikka inimese vigadest, teavad lende korraldava Tartu lennuklubi instruktorid. Paari nädalaga on purilendur juba nii kogenud, et kahekohalisest purilennukist tõstetakse ta ümber ühekohalisse ja juhtimine läheb ainult omal vastutusel: ei kedagi dubleerimas ega vigu parandamas. Selgeks peab saama tõusu ja maandumise, pöörisest peab oskama ka välja tulla: kui kiirus ära kaob, hakkab lennuk laperdades maa poole kukkuma. Sealt väljatulek on juba elu ja surma küsimus, piloot peab seda 100% kindlusega oskama.
"Õhus püsitakse tavaliselt ikka 5-6 tundi, kui on sportlend," ütleb Tartu Lennuklubi juhataja Einar Viin taevas tiirutavaid purilennukeid vaadates. Aeg-ajalt tuleb õhus olijatele raadio teel midagi öelda. "Viimati tegime sellise ringi Lõuna-Eesti kohal: siit Tartusse, Viljandisse ja tagasi. Ikka sadu kilomeetreid sai mootoriga läbitud."
Endisel ALMAVÜ lennuväljal saavad nüüd lennata kõik, kes soovivad. Tuleb ainult vajalik summa maksta ja olla õhus nii palju, kui süda ihkab.
Tartu lennuklubi juhataja Einar Viin lennuklubi Lõuna-Eesti pealinnaga ei seo: "Tartuga ei seo meid miski peale nime. Selle kavatseme ka varsti ära muuta."
Selleks, et lennuklubi liige saaks soodushinnaga (24 krooni 300 meetri kõrgusele purilennuki vedamise eest) lennata, peab ta 15 tundi klubi heaks tööd tegema. Võõrad maksavad täishinna: üle poole rohkem. Lennuminut õhus maksab 1 kroon.
Kui lennuväljale tagasi ei jõua
Instruktorid jälgivad murelikult metsa kohal siksakke tegevat purilennukit. "See vist küll kohale ei jõua..." Piloot on optmistlikum: "Ma panin ta selle pilve alla seal, polnud väga kaugel. Küll ta kohale venitab."
"Venitamiseks" on ka oma nõksud. kasutatakse tõusvaid õhuvoole, manööverdatakse vasakule-paremale. "No ja kui ei jõua lennuväljale, võib ju põllule ka maanduda," lohutab instruktor murelikke omakseid maandumisraja kõrval. "Siis toome auto järel ära või tõmbame lennukiga puksiiris jälle õhku."
Kogenud purilendur Matti Sillajõe tõmmatakse järgmisena taevasse. Õhus olles räägitakse raadio teel maaga. "Matti igavleb vist," kostab lennuväljalt lennuki kõrvaklappidesse. "Nojah, mootorit ju pole..." nendib puksiirlennuki piloot. Purilennuk on vait - sealne patareidel raadiosaatja jupsib. Proovime mootorlennukiga purilennukil kannul püsida. Vahepeal on maa kuskil külje peal ja istme kõrval all 300 meetrit tühjust. "Ma vaatasin purilennukit kogu aeg, ei pannud tähelegi kui sügavaid viraaþe tegin," seletab pärast piloot Viktor Muni. Kui sidet pole, ei saa mootorlennukiga purilennukile väga lähedale sõita. Ei tea ju, mis teine teeb ja purilennuk kogu aeg laskub, mootorlennuk püsib samal kõrgusel.
"Eks ta üks paras märatsemine oli," ütleb piloot Viktor Muni pärast jälitussõidult laskumist. "Lennata oli küll hea," vaidleb purilendur Matti Sillajõe, "nii head tõusvad õhuvoolud olid."
