Pühapäevaleht, jaanuar 1996.
Kaido Einama
Eestis on juba üsna palju inimesi, kellel maja, auto
ja muud materjaalsed hüved olemas. Sellest hoolimata
on 6–7 kohaline summa raha veel vaba. Mida sellega teha?
Üks originaalseim võimalus on paigutada see raha mõisa.
Mõisad kas kuuluvad kellelegi või on juba lootusetult
lagunenud, arvavad paljud rahaomanikud teadmata, et
samal ajal vaevlevad endiste kolhooside ja sovhooside
õigusjärglased ülejõu käivate mõisakompleksidega ja
ei leia neile kuidagi uut omanikku. Tallinna ümbruses
on palju ajaloolisi hooneid, mida müüakse vajaduse korral
kasvõi sümboolse hinnaga: peaasi, et keegi sisse kolib.
Edukad on olnud Rapla kandi mõisamüüjad. Seal on õnnestunud omanikud leida üsna mitmele kompleksile, tuntuks on
saanud kolm mõisaprouat: Pirgu, Kaiu ja Ingliste mõisate
värsked ja prominentsed omanikud. Mujal aga käivad ostjad
ümber mõisate nagu ümber palava pudru ja rahakotti veel
ei ava.
Pühapäevaleht uuris müüdavaid mõisasid kõigepealt Kiili
asula läheduses. Osaühingul "Kiili" oli pakkuda kaks
häärberit: Nabala ja Sausti.
Nabala — poolemiljoniline eluase
Endises "Rahva Võidu" kolhoosis võtab meid vastu mõisate
müügi vahendaja. "Mina olen ainult sidepidaja, mina
müügiga otseselt ei tegele," räägib ta ja juhatab meid
Rein Viljaku juurde. Temalt saame teada, et mõisad
on müügiks kolhoosi poolt võõrandatud vara katteks —
et inimestele neilt võetud vara tagasi maksta. See tähendab, et hinda väga alla kaubelda ei saa. Kuigi —"kauplemisruumi on," arvab nii vahendaja kui omanik.
Nabala ehk endine Nappel kuulus kunagi Eestimaa Rüütelkonnale.
Peale peahoone suurt midagi säilinud ei ole, kuid selle
eest on ta korralikult remonditud ja uue abihoonega.
Viimistlus jääb muidugi uue omaniku teha.
"See oleks hea elumaja kasvõi iseendale," ohkab vahendaja,
kes ei osta mõisa seni veel ainult sellepärast, et pole
nõutud summat välja pakkuda. Vallamaja ja elumajana
kasutatud mõis on praegu tühi ja ostjad on puuduseks
leidnud selle, et ümbruses on liiga lähedal ilmetu kahekorruseline silikaatmaja ning muud kaasaegsemad ehitised. Erakliendid, kes Nabalasse sattunud, on lõpuks otsustanud sealsamas asuvate uute eravillade kui samas hinnaklassis mõisa kasuks.
Sausti — 2,8 miljonit seitsme maja eest
1453. aastal rajatud Gross–Sauss ehk Sausti mõis kuulus
enne mõisaaja lõppu Nikolai Abel Rubenile. Nagu
enamus saatusekaaslasi, osteti ka see häärber mõisnikult
ära ja sai Eesti rahva omandiks, s.t majja kolis riigikool.
17. sajandi keskpaigas ehitatud kompleks on üsna hästi
säilinud: peahoonet hakati rublaaja lõpul parandama,
kuus kõrvalhoonet on samuti veel katuse all. Kesklinna
on maanteesõitu alla 20 km.
Ostjaid pole Kiili osaühingus just kuigi tihti näha,
kuid müüjatel on lootust: kord olevat nende mõisakompleksi
vastu huvi tundnud Ameerika väliseestlane, kes tahtvat
Eestis motelli rajada. 1919. aastal välismaale läinud
Rubenite dünastia pole aga ostusoovi ilmutanud, kuigi
ka neid on Saksa saatkonna kaudu otsitud.
"Praegu on Tallinnas nii palju soodsaid pakkumisi, et
linnast välja keegi kinnisvara soetama ei tule," kurdab
Rein Viljak. "Ühe Taani naftaärimehe esindaja lasi teha
mõisale renoveerimisekspertiisi, kuid summa tuli nii
suur, et odavam oleks olnud endale Floridas korralik
villa osta." Kui ärimees oleks Sausti mõisa ära ostnud,
oleks sealses vanas viinaköögis hakatud villima kallimaid
veine ja laudas kasvatatud ponisid ning jahikoeri. Ka
turismiäri oleks Kiili asula külje all õitsele puhkenud.
Kautjala — väike, aga lagunenud
Kiili mõisamüüjate naabrid Rae vallas müüvad samuti
mõisa. Nende tagasihoidlik Kautjala kompleks on tunduvalt
väiksem ja halvemas olukorras. Seal elasid kunagi EÜE
malevlased ja üksik vanainimene. Mõisaostjalt ei küsita
konkreetset hinda, vaid lastakse teha pakkumised. Rae
valla maakorraldaja Tõnu Tänav ja vallavanem Rein
Poolak on ostjate suhtes napisõnalised: "Meil on
kinnine pakkumine ja nende kohta mingit informatsiooni
anda ei saa."
Tallinna kesklinnast sõidab mõisa 30 minutiga. Vallavanem
muretseb, kas ikka autoga lumisel ajal kohale saab.
Õnneks saab, sest külamehed on tee ilusasti lumest lahti
lükanud.
Noorkarjalaut, kuivati ja härrastemaja Pirita jõe kaldal
sobiksid Rein Poolaku arvates hästi turismi arendamiseks.
"Siiasamasse tuleb Makarov Music Managementi kultuurikeskus, nii et meelelahutus ja kommunikatsioonid on ka lähedal," räägib maavanem tulevast festivalikohta üle põldude näidates. Ostjatele aga teeb muret hoopis maaküsimus: riigiga vaidlemine on selles suhtes alati kõige raskem olnud.
"Müügiks lähevad praegu ehk need mõisad, mis nõukogude
ajal puhkemajanduses kasutusel olid," arvab Rein Poolak,
kui käime läbi Kautjala mõisa üsna räämas ruumid, kus
linoleumi all krõbiseb jää. "Ülejäänutega on tõesti
väga raske kaupa teha." Vallavanem leiab ühest toast
lammutatud pliidi ja nendib: "Siit on juba ahjupottide
vargad üle käinud."
"Ega me selle kompleksi eest mingit suurt hinda küll
küsida ei saa," muutub Rein Poolak pärast mõisa ülevaatamist tõsiseks. "Hea, kui keegi selle kasvõi mingi sümboolse hinna eest ära ostab ja maja täielikust lagunemisest ära hoiaks."
Kurna mõis — tulekahjust kannatanud puitehitis
Kuigi Kurna mõisa vald ise ei müü, on ka see ehitis
olnud ostja ootel. 1991. aastal loodud Kurna Mõisa As
hakkas kompleksi taastama, kuid jõudis ainult kõigi
kivist abihoonete katused maha võtta, et seejärel pankrotti minna. "Taastamisest" jäid järele vaid rohtukasvanud
müürid. Puithäärberit pakuti ka Jüri Makarovile, kuid
hinna ja tegeliku seisukorra vahe oli liiga suur: 2,4
miljonit krooni lagunenud ehitise eest (kuigi kaasa
anti ka liigirikas park nelja tiigiga) oli siiski üle
mõistuse kallis.
"Parki jõuti nõukogude ajal hõrendada," ütleb maakorraldaja Tõnu Tänav, "kuid kõik muu lagunes veelgi rohkem." Kohalikud elanikud mäletavad veel põlengut, kui hävis maja üks tiib. Tulekahjust õnnestus päästa mõisnike puuvapp.
Mõisa köis on liiga kaua lohisenud
"Tüüpiline välismaa ostja on pärast pakutava kompleksi
arvnäitajate (maa suurus, ruumide üldpind, park, tiigid
jne) teadasaamist vaimustatud nii odavast hinnast, kuid
pärast mõisa tegeliku olukorraga tutvumist on huvi kadunud," räägib Välisinvesteeringute Agentuuri kinnisvaraekspert Heli Pukk. Investeeringud Eesti mõisadesse ületavad tavaliselt 10–15 korda kompleksi algmaksumuse.
Kui veel kellelgi säilis pärast eelöeldut huvi mõni
mõis ära osta, siis tuleb neil veel mitte lootust kaotada
ka kinnisvaraeksperdi hinnangut lugedes, sest majanduslikult mõtleval ja praktilisusest lähtuval inimesel tuleb mõisaostuplaanid kohe maha matta. Eksperdid ei ennusta sellest investeeringust midagi muud peale suure riski oma raha kaotada või tohutute jõupingutustega väga aeglaselt tulu saada. Mõisaost on pigem fanaatikute erahuvi kui ärimeeste kullaauk.
"Emotsionaalselt huvitavad need projektid väliseestlasi,"
teab Heli Pukk, kelle laual on hetkel kaheksa mõisamüügipakkumist üle Eesti. "Neid huvitab eelkõige eksootika, puhas loodus, kalandus ja jahindus. Kuid nad ei suuda konkurentsi pakkuda hotellidele, mille ülalpidamine on tunduvalt odavam."
Kellel on tahtmist endale mõni mõis siiski elamiseks
või äriks välja valida ja sellega muinsusesäilitajate
lugupidamine ära teenida, võib peale ülalmainitute teha
valiku ka alljärgnevast mõisate müüginimekirjast:
Lehola: 50 km Tallinnast, pärast Keilat;
Saue: hästi säilinud ja korralik;
Kodila: 10 km enne Raplat Tallinnast sõites;
Lagedi;
Konuvere;
Matsalu: looduskaitsealal;
Kohala: Kunda lähedal;
Sooniste;
