Linke:
- Hotelli broneerimine Argentinas
- Lennupileti tellimine
- Valuutakonverter: ARS kurss täna
- Reisikiri Argentinast (1997)
- Argentina tango
- Postimees: Argentina 1996
Raha ja hinnad:
- Raha: Argentina peeso, 1ARS=1USD=12EEK. Käibivad nii kohalik raha kui ka USA dollar
- tass kohvi 25EEK
- liiter bensiini 12EEK
- lõuna 130EEK
- takso 15 EEK/km
Pühapäevaleht, november 1996
Urmo Kohv
Viie tuhande meetri kõrguselt paistab kevadine Argentina
silmapiirini laiuva rohelise vaibana. Mudase Rio De
La Plata hiiglaslikust suudmest paisuv lahesopp eraldab
sellest Uruguai tasandike rohekas–kollased toonid ning
ettepoole kiigates paistab lennukiaknast sipelgapesana
Buenos Airese laialivalguv kontuur.
Eestlased ei pea Argentinat kuumaks turismimaaks. Kuigi
põhjast lõunasse vahelduva looduse rikkumatus ja kliima
erinevus (riigi territoorium läbib mitut kliimavöödet)
need seisukohad kummutama peaksid. Pealegi on seal parajasti
suvi, kui meie talvemõnusid naudime või kevad, kui meil
puud lehti langetavad.
Samas käivad hinnad hotellis, poodides ja kohvikuis
meie turistile kaugelt üle jõu. Argentina keskmine
hinnatase ületab tunduvalt Hispaania ja Põhja–Ameerika
oma. Kohalik rahaühik peeso on jäigalt seotud dollariga,
mille vahetuskurss on üks–ühele. Turul ja poes käibivad
edukalt mõlemad ning dollaritega makstes saab turist
lihtsalt peesodes tagasi.
Teenindus on Argentinas ladina–ameerikalikult kaootiline,
kuid ei muutu kohalikke olusid mõistva turisti jaoks
häirivaks. Tuleb lihtsalt harjuda, et lubatud buss saabub
mõnikord tund aega hiljem või mõnel hommikul unustatakse
hotellituppa ajalehed toomata.
Komistuskiviks saab tihti teenindajate puudulik keeleoskus.
Rõhuvas enamuses ei valda inglise keelt ei ettekandjad,
taksojuhid ega hotellipersonal. Kohaliku viipekeele
või hispaania keele pähe räägitava castellanot mittetundmine
on teinekord kasulik ka. Nii saab kergemini lahti pealetükkivatest
tänavakaubitsejatest ja sutenööridest, kuid on väga
raske selgeks teha oma soove siseriiklikel lennu– või
bussiliinidel.
Originaalitsejate meka
Siiski ei ole Argentinas puudus eksootikat jahtivatest
maksujõulistest turistidest. Neile pakutakse kanuusõite
metsikutel jõgedel, pampasafareid ning suusalaagreid
Andides. Rikaste sakslaste üheks lemmikalaks on muuhulgas
ulukite küttimine, keda mujal maailmas enam lasta ei
tohi.
Meelispaikadeks on Paraguai piiril paiknev Iguazu rahvuspark
oma suurepäraste koskedega, riigi lääneosas liustikulise
pinnamoe ja mägijärvedega miniatuurset Ðveitsi meenutav
Bariloche ning Patagoonia lõunatipus, Tulemaa külje
all asuv Ushaia. Viimane tõmbab eksootikanautijaid maaliliste
jäämägede vahel korraldatavate paadisõitude ning vaaladega,
kelle paaritumisperiood langeb just praegusele aastaajale.
Rannamõnude otsijale sobib ideaalselt pealinnast nelisada
kilomeetrit ida pool paiknev tunnustatud kuurortlinn
Mar Del Plata. Atlandi helesiniste voogude, lõputute
supelrandade ja roheluse rüppe vajunud linnas elab alaliselt
ligi pool miljonit elanikku. Hooaja kõrgpunktis käib
linnast läbi kuni kolm miljonit puhkajat, kelle majutamiseks
üürivad kohalikud kortereid kõrghoonetes, mis ülejäänud
aastaaja tühjana seisavad.
Mar Del Plata üheks tõmbenumbriks on Ladina–Ameerika
suurim kasiino, linnas asuvad vabaõhumuuseumid ja delfinaarium.
Linna lähistel meelitab turiste originaalse reljeefiga
mäestik Sierra De Los Padres ja samanimeline järv ning
legendaarse võidusõitja Juan Manuel Fangio autode kollektsiooni
sisaldav majamuuseum.
Buenos Aires
Maailma üks suurimaid linnu rajati 1580 aastal kohale,
kus hispaania konkistadoor Argentina avastamisaastatel
mõõga maasse lõi. Tänaseks on see indiaanlaste hävitamist
kujutav akt jäädvustatud kesklinnas kõrge otsapidi maassepistetud
mõõka kujutava sambana, millest on saanud Buenos Airese
sümbol. Linn ise on koos eeslinnadega kasvanud tõeliseks
konglomeraadiks, kus elab kokku 13 miljonit inimest
(kogu riigis 37 miljonit).
Maailma kõrgeim linnastumise tase leiab Buenos Aireses
kinnitust igal sammul. Kohati lausa Manhattani jõukust
peegeldava kesklinna külje all asuvad terved kvartalid
katuseplekist ja puidust osmikuid, tuletades meelde
riigis laienevat tööpuudust ning hiljutist 100–protsendilist
aastainflatsiooni. Eliitrestoranid pakuvad lihal–kalal
ja Mendoza piirkonna veinidel baseeruva rahvusköögi
kõrvale ka maailmakuulsat Argentina tangot, mis oma
professionaalse kirglikkuse ja erootilisusega iga põhjamaalase
verre annuse adrenaliini süstib.
Sõbralikud, kuid mitte ausad
Defineerides sõna argentiinlane jääb aga kohalik elanik
vastusega kimpu. Riigi rahvastiku moodustavad 40 protsendi
ulatuses hispaanlased ning nendega segunenud indiaanlaste
järeltulijad, 40 protsenti elanikest on itaallased,
ülejäänud valdavalt inglise, saksa või poola päritolu
migrantide järeltulijad. Põliselanikke indiaanlasi on
säilinud kahe protsendi ümber, kes elavad peamiselt
valgete poolt ärapõlatud maapiirkondades.
Kui veel paarkümmend aastat tagasi elasid hispaanlaste
ja itaallaste kogukonnad rangelt lahus ning omavahelisi
abielusid naljalt ei sõlmitud, siis tänaseks on generatsioonid
põhjalikult segunenud. Seepärast nimetatakse argentiinlasi
sarnaselt teiste Kesk– ja Lõuna–Ameerika asukatega ladina
rahvuseks, kuigi nahavärvi poolest on viimased ühed
kõige europiidsemad. Seadus loeb kodanikeks kõik Argentinas
sündinud isikud, samas on kohalike abielud välismaalastega
juriidiliselt keeruliseks aetud.
Kuigi tüüpilist argentiinlast ei peeta ausaks inimeseks
(altkäemaksud politseile ja riigiametnikele on liiga
tavalised), kohtab seal sõbralikkust ja omakasupüüdmatust
kõvasti rohkem kui põhjamaades. Ka öistel tänavatel
hulkumine on võrreldes Sao Paulo või Rio De Janeiroga
lausa turvaline. Ütlus, et Argentinas on kõik kohustuslik,
kuid ühtegi kohustust ei täideta, leiab kinnitust liikluses
ja paljudes majanduselu valdkondades.
Eestlased on kohal
Eestlaste väljarändamine Argentinasse algas sajandi
algul ning jätkus pärast Teist Maailmasõda. Kohalik
Eesti Selts moodustati juba 1924. aastal ehk tunduvalt
varem kui teistes populaarsetes pagulasriikides. Siiski
ei ole eestlaste kogukond erinevalt Rootsist või Kanadast
püsima jäänud. 46 aastat Argentinas elanud Kaarin Rosmeti
arvates oli nendes riikides lihtsam eestlaseks jääda,
Argentina puhul etendas saatuslikku rolli kaugus ja
sellest tingitud infonappuse ja lootusetuse õhkkond.
Täna peavad end eestlasteks vaid Eestist vahetuid mälestusi
omavad vanemad inimesed, kelle kohalikega abiellunud
järeltulijad reeglina enam esivanemate keeltki ei mäleta.
Eesti jalgpalliskandaal esikülgedel
Kuigi Argentinas on raske leida inimest, kes oleks
Eestist midagi kuulnud või teaks nimetada ligikaudsetki
asukohta, on see silmapaistmatu Balti riik kahel korral
sealsetesse lehtedesse sattunud. Esimene juhtum oli
tingitud parvlaev Estonia katastroofist ning leidis
kohalikus ajakirjanduses üksnes põgusat valgustamist.
Juhtivate päevalehtede esikülgedele tõi Eesti hoopis
hiljutine jalgpalliskandaal, mis sealsetele vutifanaatikutele
pikaks ajaks kõneainet pakkus. Avalik arvamus astus
tülis selgelt ðotlaste poolele ning tegi maha "argpükslikke"
eestlasi, kellest loomulikult mingit vastast ei loodetudki.
Jalgpall tähendab argentiinlastele rohkemat kui lihtsalt
sport. Sellega on seotud kogu rahvuslik uhkus, elustiil
ja teadmine, et vutti jälgides viibitakse kohaliku ajaloo
sünni juures. Suurlinnades armastab publik mängu ajaks
kohvikutesse koguneda, et ühiselt veiniklaasi või õllekruusi
taga telepildi vahendusel lemmikklubidele kaasa elada.
Turistide meelehärmiks unustavad sellistel puhkudel
tihti oma kohustused ka kohvikute ettekandjad.
