Raha: inglise nael, hispaania peseeta 1GBP=19EEK, 1ESP=0,1EEK loo ilmumise ajal
Hinnad: Bensiin Super 4.20EEK Shoti viski 45EEK Postkaart 5EEK Praad 60EEK 
Pühapäevaleht, 1996 september Kaido Einama
Kuus ja pool ruutkilomeetrit kaljut Gibraltari väina Euroopa–poolel on ihaldusväärne paik. 440–meetrine kalju, mille alles hiljuti turistide hordid avastasid, on maiuspala olnud kõikidele maailmavallutuslike plaanidega suurriikidele. Praegu kuulub maatükk inglastele ja ahvidele. Inglased Gibraltaril peavad eestlasi rohkem "valgeteks inimesteks" kui näiteks naabreid hispaanlasi.
Piiril heidab passiametnik silmanurgast pilgu eesti sinikaanelisele dokumendile, mis garanteerib viisavaba sissepääsu ja juba ütlebki: "All right, go!" ning hakkab samas läbi patsutama kahtlaselt paksu hispaania tädikest. Paksus osutub siiski looduslikuks, mitte hõlma alla peidetud salakaubaks. Õhk virvendab hispaania–inglise segakeeles käratsemisest, kui kaubapakke ülima põhjalikkusega sorteerima hakatakse. Piir meenutab kajakaparve, kelle pesadest on tuldud mune varastama.
Kitsas elupaik
Koht, kuhu kõigepealt Gibraltari sisenedes pääseb, on lennuvälja maandumisrada. Gibraltar, mis on vaid 6,5 ruutkilomeetrine kalju ranniku ääres, pole piisavalt tasane, et lennuvälja ära mahutada ja see on rajatud põiki kalju ja mandri vahele. Kannatlikud turistid peavad ootama valgusfoori taga, kuni lenuk maandub. Siis süttib roheline ja maandumisrada hakkavad ületama inglispärased kahekordsed bussid. "Kuigi inglastel on lennuväli, ei saa hispaanlased seda oma külje all asuvat õhkutõusmisplatsi kasutada," räägib giid bussis, mis ujub nagu laev üle lageda asfaltplatsi. Fooris põleb maatranspordile roheline. "Ingased arvavad, et kui nad hispaanlastele kasvõi natukene järele annavad, nõuavad naabrid kohe rohkem."
Omaette lordirahvas
Hispaaniaga ühinemine pole Gibraltaril enam kõneaineks. Rahvahääletusel hääletasid 40 tuhat elanikku ühinemise vastu ja need mõnikümmend, kes Hispaaniaga liitumist pooldasid, on häbi pärast Ahvide Kaljult lahkunud. Inglased, kes kalju ääres kitsukesel maaribal elavad, on konservatiivsemad, kui emamaa rahvuskaaslased. Kõik on pisut võimendatud, et näidata oma tegelikku päritolu Hispaaniast ümbritsetud maal: teebaarid, kuninganna Victoria nimelised tänavad, kohvikud, ausambad, majad, kahekordsed bussid ja torbik–kiivriga korravalvurid näivad ehtsamadki, kui Londonis. Kuid kodumaalt pole eeskuju võetud siiski mitte mitte nii palju, et vasakpoolset liiklust kasutada. See põhjustas mandrilt voorivatele külalistele nii palju segadust, et avariidest tüdinenud gibraltarlased otsustasid alla anda. Kollased autonumbrid, mis mõnikord on kahtlaselt luitunud ja väsinud ilmega, pole sellised aga mitte vaesusest. Neid pärandatakse põlvest põlve, sest mida väiksem arv numbil on, seda prestiiþikam sõitja. Rikkust kogutakse peamiselt Gibraltari väina läbivate laevade teenindamisest ja nendelt maksude kogumisest. Vana maailma väravaid tahavad aga läbida pea kogu maailma erinevate lippude all sõitvad alused.
Kaljukindlus ooperisaaliga
Mäkke suurte turismibussidega ei pääse. Turistid tõstetakse ümber pisikestesse mikrobussidesse, mis kitsastel mägiteedel kurvides robinal põhjaga maad kraabivad. Tüüpilised stseenid turistide kiljumiste saatel kuristiku kohal rippumistega on Gibraltaril tavalised. Tippu sõidetakse ka rippraudteega. Kui keegi tahab Aafrikat näha, siis ei pea isegi väga selget ilma ootama, kalju otsas asuvast restoranist on Musta Mandri mäekünkad näha nagu peo peal. Aafrikast lahutab Gibraltari vaid 21 kilomeetrit Vahemere soolast vett, mis seguneb juba Atlandi ookeani lainetega. Sümfooniamuusikat kuulavad inglased mitte nooblis ooperis, vaid maa sees, kalju sisemusse kohandatud koobas–kontserdisaalis. Koobastes on ka varjupaik 17 000–le sõdurile juhuks, kui keegi peaks taas vägivaldselt kaljunukki endale tahtma. Pooleaastase toiduvaruga sõdalased varjuvad ohu korral maailma ühe paremini kindlustatud maa–aluse kindluse sisse, kui vaja peaks minema. Seni kasvatatakse neis käikudes stalaktiite. Viimase maailmasõja aegseid lahingujälgi leidub kohe mägiteede ääres: konksud, mis on kaljudesse rammitud, olid kunagi mõeldud raske sõjatehnika ülesvinnamiseks.
Vabad ahvid
Gibraltar on nagu loomaaed, kus seal elavatele ahvidele pidevat ekspositsioonivahetust tehakse. 150 põliselanikku ronivad kaljuservale ja jälgivad igalt poolt maailmast kokku tulnud tagajalgadel kõndivaid isendeid: musti, kollaseid, valgeid, pilusilmi, punapäid jne. Turistide vaatamiseks on mõnikord kaasa toodud kogu perekond: et lastel ka lõbusam oleks. Kui vaadatavad liiga pealetükkivaks lähevad, näitavad vanemad, mis siis tuleb teha: piisab, kui hammaste plaksudes sõrm kellelgi veriseks hammustada, kui homo sapisensid oma kapsalehtede ja banaanidega eemale tõmbuvad. Ahv on Gibraltaril kasulik olla. Nad on peaaegu pühad loomad: igaühel on nimi ja palju ei puudu, et neile ka kodaniku passid välja antaks. Rääkimata regulaarsest toitlustamisest, tasuta arstiabist ja oma haiglast, kus haigeid ahve teenindavad väljaõppinud loomaarstid.
Kaks raha, üks kaup
Kaubandus pole Gibraltaril turistiparadiiside omast üldsegi erinev. Nagu Dubai, Tuneesia või Küprose odavate hindadega ostuparadiisi kiidetakse, saab Gibraltari kaubatänavate kohta öelda täpselt sedasama. Kaubadki on sarnased, suveniirideks pakutakse kõikvõimalikes suurustes ja materjalidest ahve. Nagu Andorraski on Gibraltaril käibimas kaks raha: hispaania ja suurbritannia. Nael on eelistatum, kuid peseetast ei ütle ka keegi ära, küsitakse ainult teinekord natukene rohkem.
KAIDO EINAMA foto
