Eesti Päevaleht, 14. juuni 1998
REIN SIKK
Kangerlussuaq–Kopenhaagen–Rakvere
Loodusimena pole Grööni mandrijääle võrdset. Miljardid tonnid aastatuhandete vanust jääd liigub ja häälitseb mudalaamas lesiva poolunes saurusena. “Kui sa enesetapja pole, siis ära roni ligemale,” hüüdis võimsa dÏiibi roolist Jim Hufsey, USA Kangerlussuaqi lennuväebaasist Gröönimaale maha jäänud mees, kes nüüd huvilisi mandrijääle sõidutab. Hetke eest oli Jim oma masina poolesaja meetri kõrguse jäämassi veerde keeranud, nüüd kibeles lahkuma. Kunagi ei tea, millal ülalt pudenev majasuurune jäätükk auto lömastab.
Jääsaladustega kokku kasvanu oskab hiigeltehase lärmi sarnasest mürinast välja lugeda järgmist varingut ennustava ragina. Ja Jim oskab, hiljaaegu väntas Discovery TV temast saate.
Masin annab gaasi. Meie selja taga langeb jääsein mudajõe voogudesse, tõkestades selle tee. Jim pöördub tagasi, et kividele kukkunud tuhande aasta vanune jäätükk pagasiruumi visata. Hiljem hea sealt viskisse panekuks sepahaamriga kilde koksida.
Kuni 3,5 kilomeetri paksune mandrijää katab 85 protsenti Grööni pinnast, olles maailma suuremaid mageveereservuaare. Jäämütsi sulamine ähvardaks üleujutustega mitmeid piirkondi, ka paljud eestlased saaksid hommikul tõustes sokid märjaks ning keldrist tuleks moosi akvalangiga tuua.
Ilulissati liustikust murdunud jäämägi viis põhja Titanicu. Kangerlussuaqi ligiduses saab mandrijääst jõgi. Lõpmata jäätumine, sulamine, langemine loovad elava organismi.
Tivoli tuur ei suuda pakkuda seda, mida Jim, kui ta autot teedeta maal püstloodis kaljuseinast üles surub ja rattasügavusse mudasse sööstab. Siis peatub korraks ja küünitab välja, et võtta maast… paberitükk.
Käitumine on seda hämmastavam, et hiljuti kippusin Grööni pealinna ümbruse looduses saastasse mattuma. Kargete kivide taga oli purustatud õllepudeleid, Texaco õlitünne, konte, nätsupabereid, kelke ja jalgrattaid. Tonnide kaupa.
“Ja selle keskel räägitakse loodusrahva põlisest loodusearmastusest ja säästvast ellusuhtumisest,” oli üks norralane hingepõhjani nördinud.
“Ma ei salli looduses sitta,” on Jim resoluutne, hakkab Texase meloodiat vilistama ja paneb mootori huugama. Taamal laiub liivamägede keskel USA sõjaväelennuki avariist maha jäänud romustunud plekkpõrnikas.
Jim märkab mägede vahel paarituvad parte. Siis ägestub: “Sügisel laskis üks innuiit keeluajal parte, pidin kaklema hakkama, kui ütles, et ta esivanemad on siin mitu tuhat aastat parte tapnud, millal soovisid.”
Et pärismaalane oli oma püssi teele jätnud, muutis Jim selle oma auto gaasipedaali vajutusega pannkoogiks. “Politseinikule kaebama läinud gröönlane sai 1000 krooni trahvi,” on Jim rahul.
Õhtul võtab osa Kangelrlussuaqi 500 elanikust endises USA sõjaväekasiinos veidi viskit ja viskab noolt. Nagu seal silmad sulen, langevad peas Ontika panga kõrgusest jääseinast alla uued tükid – trahh ja trahh.
