Päevaleht, 1994.
Kaido Einama
Suurlinnadele on alati püütud anda mingit müstilist
imidzhit, mis kutsub perifeeriast pärit inimesi ette
võtma palverännakut kas siis moe–, kunsti–, filmi– või
usumetropolidesse, et veenduda müüdi vastavuses tegelikkusele.
Eduka filmistsenaarumi tüüpiline süþeegi on selline,
kus peategelane tüdineb rahulikust argielust mõnes kõrvalises
kohas ning läheb maailmalinna (New Yorki, Pariisi, Londonisse)
õnne otsima. See aga ei kipu eriti kergesti tulema.
Linateose moraal on tavaliselt selline, et ilma tohutu
töö– ja läbilöögivõimeta satutakse tavaliselt rentslisse.
Ainult eriti andekad jõuavad maailma suurlinnades haljale
oksale.
Pariisilegi on püütud anda mitmeid müütilisi varjundeid:
armastuse, moe, tuhandete võimaluste, pööraste ideede
linn jne.
Allakirjutanul oli võimalus proovida ühel aprillikuu
ööl tunnet, mida võiks kogeda esmakordselt üksinda Pariisi
sattunu. Kuid seda üksiolekut polnud kuigi kauaks –
kuna igas linnas leidub tavaliselt ka eestlasi, sain
minagi kokku Sorbonne–i ülikooli tudengi TANEL LEPSOOGA.
Enne Taneliga kohtumist "kõigile tuntud kohas" ehk Notre
Dame'i ees aga tuli läbida 5 kilometrit õhtuseid
avenüüsid.
Hotelli kaitsvate seinte vahelt
väljudes satun kõigepealt peaaegu inimtühjale tänavale
– kell näitab pisut üle 19 õhtul ja see tähendab, et
pariislased on parajasti oma paaritunnisel õhtusöögil.
Ebatavaliselt tühjadel tänavatel liiguvad majaääri mööda
põhiliselt ainult need, kellel kuhugi mujale minna pole
või turistid, kes ei oska lugu pidada mõnusast õhtusöögist
veini ja sõprade seltsis.
Tänavatele sel ajal ilmet andvad kodutud ei häbene sugugi
oma ühiskondlikku (küllalt madalat) positsiooni, pigem
võib näha isegi teatud uhkustunnet ja poseerimist: näete,
kui raske mul on, ma pean nii palju kannatama!
Intelligentne kerjus
Üks küllaltki hästi riietatud keskealine tüse mees proovib
üksikuid möödujaid ära võluda prantsuskeelse südamliku
story–ga rasketest eluprobleemidest. Viisakad
pariislased naeratavad, kuulavad käigupealt ja poetavad
küsija kaukasse mõne santiimi.
Suureks üllatuseks hakkab haritud kerjus pärast minu
sorry't tema prantsuskeelse loo esitamise peale
rääkima aktsendita inglise keelt: "Ma oskan palju
erinevaid keeli," uhkustab mees hoolimata sellest,
et kuulub Pariisi elanike põhjakihti. "Kui räägite
veel mõnda keelt, võin teile kergesti järgi rääkida,"
on habemesse kasvanud boheemlaslik kodutu endas kindel.
Kuid siis on kerjuse kord öelda sorry ja õlgu
kehitades lahkuda — "See pole ju mingi normaalne
keel!", lausub ta eestikeelseid sõnu kuuldes nördinult,
nagu oleks teda keele–eksamil meelega läbi kukutatud.
Vene või soome keele testimiseks allakirjutanul enam
võimalust ei ole.
Pariisi eestlased
ei ole enam ammu mitte ühisnimetuse "väliseestlased"
alla liigitatavad. Suur osa on tõelisi kodu–eestlasi,
kes nagu Tanel Lepsoogi on tulnud maailmalinna õppima
või karjääri tegema. Kohalikud väliseestlased kogunevad
kolmapäeviti oma klubisse. Tanel puutub aga rohkem kokku
noorte üliõpilastega, sest väliseestlaste klubisse ta
koolist lihtsalt ei jõua.
"Siin õppivad üliõpilased on kõik väga huvitavad
isiksused," arvab Tanel ja meenutab üht huvitavat
hommikupoolikut: "Ilmar Raag, kes õpib siin samuti
humanitaarala, helistas mulle ühel ilusal hommikul kell
7.30 ja ainus mure mis tal oli: tahaks arutleda realismi
teemadel. Mis siis ikka – rääkisimegi hommikul kell
pool kaheksa realismist."
Eestlasi kohtab veel ka Eesti saatkonnas aadressil Montmartre
Boulevard 16, kus esmapilgul võib silmata suurt silti
Hard Rock Café hoiatusega No drugs or nuclear
weapons allowed inside (Narkootikumide või tuumarelvaga
sisenemine keelatud). Tuumarelva kaasaskandmist keelav
asutus jagab oma maja Balti riikide saatkondadega ja
samas lehvib ka tuttav trikoloor.
Tanel on suurlinna elusse juba peaaegu jäägitult sisse
elanud. Tema ei ole maailmalinna tulnud mitte klassikalise
muinasjutt–filmi stsenaariumi järgi, st. ühegi frangi
ja toidutagavarata, vaid Prantsuse valitsuse kutsel
ja kuludega. Sellest ja paljust muust pariislastega
seonduvast lubab ta rääkida siis, kui leiame endale
sobivama peatuskoha.
Suundume Notre Dame'i eest üle Seine'i jõe Ladina
kvartalisse, mis on tuntud kui üliõpilaste ja teadurite
linnaosa, ka Sorbonne'i Ülikool asub selles linnajaos.
Suurlinnas ei tea naabri tegemistest midagi
Tanel teab rääkida paljudest üritustest ja ettevõtmistest,
millele kunagi ei õnnestu kaasa haarata kogu linna –
Pariis on selleks lihtsalt liiga suur. Tõelises rahvaste
paabelis pole peaaegu ühtki üritust, mis oleks kõigile
maailma nurkadest kokku tulnud inimestele ühtviisi südamelähedane.
Isegi prantslased ise on piisavalt erinevad, et iga
grupike leiaks endale omaette ürituse, millest kaaskodanikud
midagi ei tea. Jõulud olevat möödunud suhteliselt märkamatult.
"Meeleavaldusi on pidevalt, sest alati leiab keegi
midagi, mille vastu protestida. Sellega ollakse juba
harjunud, et mõnedele ei meeldi parempoolne, mõnedele
jälle vasakpoolne valitsus.
Suurim üliõpilaste meeleavaldus oli septembris möödunud
aastal umbes 50 tuhande osavõtjaga. Seal protestiti
uue töölepingu seaduse vastu, mis lubas tudengeid tööle
võtta alla minimaalpalgase tasu eest. Samas leidsid
ka igasugused laamendajad sobiva võimaluse, et rahvamassi
varjus oma lõhkumishimu rahuldada ja autosid kummuli
keerata."
Tanel on meeleavaldamise patust oma leivaandja – Prantsuse
valitsuse – vastu puhas, sest temal polnud uuele seadusele
midagi ette heita: "Valitsus ei tee seadusi mitte
üliõpilaste mõnitamiseks," selgitab Sorbonne'i Eesti
üliõpilane ja põhjendab oma poliitilist seisukohta järgmiselt:
"Igale inimpõlvkonnale on vaja oma 1968. aasta maid,
millal teatavasti nõuti vabadust olla vaene. Hiljem
tuleb arusaamine, mida siis tegelikult taheti."
Vahepeal oleme jõudnud Ladina kvartali kaubandustänavale,
mida kutsutakse Mouffetard boulevard'iks. Seal
ei paista küll keegi nõudvat õigust olla vaene, pigem
püüeldakse erineval moel ikka selle parema ja rikkama
elu poole. Kauplejad ei ole võõramaalased, nagu igal
pool mujal kohata võib, ehtsad prantslased müütavad
kõige erinevamaid hõrgutisi. Grill–liha lettide vahele
on omale sobiva koha leidnud ka mitmekorruseliste teaduskirjanduse
poodide avarad müügisaalid.
Samas on ka Pariisi Ülikooli uus hoone Sorbonne Nouvelle,
mida üliõpilased ise kutsuvad halvustavalt "inetuks
karpmajaks". Eesti tingimustes annaks see hoone välja
esindusliku palee mõõdu. Selles majas armastatakse veel
ka suitsetada, mis haritud prantslaste jaoks on väga
halb komme – mida sa selle karpmaja elanikelt ikka paremat
võid tahta!
Sorbonne'is on vaja õppida
Selleks, et välismaale õppima pääseda, ei piisa osavast
veenmisoskusest mõne välisriigi saatkonnas. Kohale jõudes
peab asukohamaa valitsusele tõestama, et stipendiaat
on temale kulutatavat raha ka väärt. Tanel Lepsoo teebki
seda ja toob järgnevalt ära ka oma story:
"Faktiliselt olen ma Prantsuse Eesti saatkonna üliõpilane
Pariisis. Saatkond saab eelarvest igal aastal raha mõnede
üliõpilste õpinguteks, enne aga teeb kandidaatide seast
range valiku. Esitasin saatkonnale täieliku aruande
oma endistest õpingutest (õppisin Tartus prantsuse filoloogiat),
nüüd õpin Sorbonne'is teatri teooriat.
Eestis esineb selline mõiste nagu teatriteadus, prantslased
seda ei tunnista – teater on objekt, mida uurida, mitte
teadus. Niisiis, õpin teatri teooriat ja tegelen B.–M.
Koltès' näidendite uurimisega. Ega see niisama lihtne
polegi – praegu olen oma uurimustööd teinud 3 kuud ja
vaevlen pealkirja eesti keelde tõlkimisega."
Prantsusmaal võetakse ülikoolidesse vastu kõik tahtjad.
Riiklik kõrgharidus on kättesaadav eranditult kõigile,
ainult ise peab olema suuteline aastas paarituhande–frangist
õppemaksu tasuma ja õppeprogrammi edukalt läbima.
Sageli hindavad noored oma võimeid üle ja kõrgkool jääb
pooleli.
Pariisi üliõpilase olme
Tavaliselt on Sorbonne'i üliõpilased jaotunud riikide
kaupa majadesse (iga riik ehitab oma Pariisi tudengitele
ise ühiselamu). Nagu lugeja arvata võiski, pole Eesti
riik veel millegi sellisega hakkama saanud ega arvatavasti
saagi lähitulevikus, kuigi Sorbonne'i ülikoolis õpib
praegu rohkem Eesti tudengeid, kui esialgu arvata oskakski.
"Pariisis on üliõpilase ühiselamu koht sama kallis,
kui korterit üürida," kurdab Tanel, "odavam on
riikidel ise oma maja muretseda ja üliõpilasi toetada."
Trois Malletzi trahter
Lõpuks leiame endale ka Taneli arvates tõeliselt stiilse
koha, kus peatuda ja kohalikku ööelu jälgida. Trois
Mailletzi trahter (Tanel pakub välja ligikaudse tõlke
– "Kolme haamrikese" pub) on kohaliku intelligentsi
üks meelispaiku.
Kohviku omanik võtab iga sisseastuja vastu isiklikult,
juhatab lauda ja tutvustab ettekandjat. Erinevalt meie
kohvikutest–söögikohtadest on selles pub–is tõeliselt
kodune õhkkond. Näib, et omanik on sõber enamuse külalistega,
kelle seas on Taneli arvates palju kohalikke kunstnikke.
Ja ka üksikuid eksootikat otsima tulnud turiste. Nurgas
esitab väike ansambel prantsuse muusikat.
"Elav muusika on sellistes kohtades üsna haruldane,"
väidab Tanel ja lisab, et tavaliselt on oma orkester
olemas vaid nooblites restoranides. Meie aga oleme väga
odavas kohas. Ega ansambelgi suur pole – klaveri– ja
puhkpillimängija teevad muusikat päevinäinud vanadel
pillidel.
Tüüpilised intelligentsi esindajad
Trahterisse siseneb noor prantslasest noormees, kes
on riietatud pulloveri ja ülikonda. Käes on tal sigar
(suitsetamine ei ole enam mood, sigarit tõmbavad vaid
stiili taotlevad inimesed) ja käevangus Pariisi kaunitar.
Mõlemad on üsna kannatanud olemisega, sest õues on tõeline
koerailm.
Tanel proovib samal ajal luua kujutluspilti keskmisest
prantslasest: "Nad on kohutavalt bürokraatlikud oma
asjaajamistes: kui Vene bürokraatia on arusaamatu, Saksa
oma aga täpne, siis Prantsuse bürokraatia on täpne ja
arusaamatu. Tööd tehes peetakse tavaliselt pikki vaheaegu
– lõunasöök kestab kella 12–14, süüakse neis kohtades,
kus pole muusikat, sest prantslased tahavad sel ajal
maailma asju arutada ja niisama vestelda. Õhtul koguneb
rahvas neisse kohtadesse, kus pidutsetakse ja tantsitakse."
Samal ajal silmame meie kõrvallauas istuvat õppejõudu,
kes on vahepeal tudengite kirjatööde lugemise pooleli
jätnud ja kuulab pingsalt, mis keelt meie omavahel räägime.
Ka baariomanik ilmutab sama huvi ja söandab küsida midagi
prantsuse keeles. Mõlemad prantslased saavad teada,
et on olemas soome–ugri keeled ja üks neist on eesti
keel.
Samal ajal sätib end akna juurde istuma kõhn tüüp, kelle
välimus on üsna eriskummaline – lühike habe, mis meenutab
kolme musketäri aegu ja must barett pidavat viitama
sellele, et tegemist on baski rahvusest inimesega.
Salapärane kurttumm
Külalisi saabub vaatamata kesköö lähenemisele hubasesse
pub–i veelgi. Siseneb kurttumm vanamees, kes vehib
midagi kätega ja ümiseb. Ta paigutab iga kliendi ette
lauale imeilusa karvase olendi. Kuid – ettevaatust,
kes kohalikke kombeid ei tea! Piisab vaid see loomake
vaikselt kotti pista, kui kurttumm kohale ruttab ja
midagi käte vehkides nõuab. Selgub, et asja eest tuleb
maksta, ja mitte kindlat hinda, vaid nii palju, kui
kliendi arvates asi väärt on. Hoidku selle eest, kui
keegi julgeb liiga vähe pakkuda!
Pärast kümneminutilist ootamist korjab vanamees vaikselt
oma loomad kokku ja lahkub. Prantslased veedavad aega,
nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.
Kohusetundlikud lõbutüdrukud
Lahkume stiilsest trahterist mõni tund pärast südaööd,
et osa saada tõelisest ööelust Pariisi tänavatel. Aeg
on hiline ja seetõttu ka seltskond päevasest hoopis
erinev. Möödume politseijaoskonnast, mille korravalvurid
on ametis ühe ümberläinud liivakoorma ümber sagimisega.
Tühise hunniku pärast suletakse pool avenüüd ja mitu
vormikandjat reguleerivad agaralt liiklust. Kohe jaoskonna
tagant mõnisada meetrit edasi minnes algab aga nn. lõbumajade
tänav, kus valitsevad omad reeglid, milles politsei
reguleerija rolli ei mängi.
Tavaks on saanud lõbutüdrukuid välja pakkuda peamiselt
õhtul kella 9 ajal, sest siis lõpetavad prantslased
õhtusöögi ja vajavad lõbustust. Kella 1 ajal öösel võib
Taneli sõnul kohata vaid neid, kes ootavad tänaval veel
vaid kohusetundest, kuna oma välimuse tõttu neil äri
ei õnnestu ja neid, kes lähevad klientide otsingul nö.
teisele ringile. Ööelu pulbitseb eriti aktiivselt kuulsa
Moulin Rouge'i ümbruses, kus on peale kvaliteetse
ja kalli varietee ka lugematul hulgal Sex Shop–e,
Peep Show–baare ja pornovideote salonge. Nende
vahele ja sisse ongi peidetud Pariisi kuulsamad lõbumajad,
mis ei saa ennast küll avalikult reklaamida, kuid tutvustavad
end öisel ajal ringi liikujale väga märgataval viisil.
Kohati tuleb lausa tänavaposti külge klammerduda, et
ülisõbralikud neegritest "kaupmehed" mõnda lõbustusasutusse
sisse ei veaks. Kindlasti saab aktiivsemat huvi üles
näitav klient kupeldajalt piltidega visiitkaardi, kus
kutsutakse salapärast asutust külastama.
Avalikult pakutakse teenuseid ka tänavatel. Teatud baaride
uksed on varustatud illuminaatorite sarnaste (suurndavate)
klaasidega, baaris istuvad neiud, kes peenemates kohtades
on õhtukleitides või trikoodes, labasemates kohtades
aga lausa paljalt. Neist kohtadest mööduvad ka Pariisi
kõrgklassi kuuluvad peadpööritavalt kallites tualettides
daamid oma härrasmeestega, kes on parajasti tulnud Moulin
Rouge'i varietee–etenduselt.
Kell saab 2 ja ongi aeg tagasi hotelli kaitsvate seinte
vahele pöörduda. Selleks on ka ülim aeg, sest tänavail
on võimu võtmas narkoärimehed. Nende kauplemisviis ei
ole enam kliendisõbralikult lahke. Koju saab ainult
jala või taksoga, viimased ühiskondliku transpordi vahendid
on oma sõidud juba lõpetanud ja maa–alustes metroojaamades
valitsevad vaid allilma tegelased.
