Kui kaamel alustab tantsu

"Sahara, mon frère," ütleb kaameliajaja Ahmed ja ulatab peotäie magusalt lõhnavat jahutaolist kõrbeliiva. Alustanud prantsuse keeles, läheb ta sujuvalt üle prantsuse–inglise–saksa segakeelele.

Sel ajal olen mina (nagu kogu meie sõbralik reisiseltskond) kaameli seljas.
Kaameli nimi on Fox, ta on kuueaastane, niisiis alles üsna noor. Ta peremees kirjutab liivale kaameli vanuse, samuti tema isa ja ema nimed. Kolmetärnihotell Touaregi poolt on kosta ud–i nimelise vilespilli kirglikku hüüdmist, meie ees aga sirutub valge kupliga mausoleum kirjusse kuuma õhtutaevasse. Oleme jõudnud sügavale Tuneesia lõunaossa!
Mida tasub teada kaameliga sõites?
Tasub tugevasti kinni hoida. Kaamelid ootavad maas lösutades rahulikult turiste ja näib, et neil on kõikjal sagivate ja nende ilu imetlevate inimeste vastu mõõdukas huvi. Kaameli sadulasse istuda on lihtne, kuna sel hetkel loom ise ka istub. Kaameli–ajaja räägib oma loomaga valjul kurguhäälel ning kui ta tahab, et suur kõrbelaev istub maha või tõuseb jalgele, ütleb ta sellele otse kõrva sisse: "Kkhhhh!" Iga endast lugupidav kaamel korjab kõigepealt ikka esimesed jalad kere alt välja ja just sel hetkel hakkab Saharaga harjumatu turist sadulas tugevasti kõikuma. Eks kaameliajaja proovib sõidu ajal, kui kogenud te elus olete – et kas teilt võib kuut või seitset dinaari välja meelitada.
"Gut desert," ütleb ta oma kõrbe kiituseks. "Gut–gut dromedar," ütleb ta oma looma kiituseks ja lisab kõrbelaeva kohta lühidalt juurde: "Turbo." Tema sõnadest võib järeldada, et saksa keel on talle üsna mokkamööda, kuid temagi on lasknud end väheke segadusse ajada Tuneesias valitsevast keeltepaabelist.
Üllatun: Ahmed on oma Foxile galopi–käsu andnud. Ratsutan tüdrukutest mööda, nii et liiva lendab. Nüüd tulevad meelde rändhõimud, kes 6. sajandil just nendesamade üheküüruliste loomade seljas idast, lõunast ja kagust Tuneesia randadeni tuiskasid. Kelle pealetungi tagasi löömiseks oli keiser Justinianus sunnitud rajama kaks hiigelsuurt kindlust: Sbeitla ja Haidra. Kindlused ei pidanud vastu.
Legend kaamelite hirmsast sülitamisest on tugevasti üle pakutud. Harilikult nad lihtsalt mökitavad, kui neile midagi ei meeldi. Tegin pai Foxile, kes mind sõidutas, tema aga pööras häbelikult pea ära. Sellest võib järeldada, et mingid kaisuloomad nad küll ei ole. Douzi linna kaameliturul müüdi poolteiseaastast valget kaamelit. Et ta valge on, see tähendab, et ta on võitluskaamelite ehk meharide kuulsast soost. Korralik kaamel maksab kaugelt üle 15 000 Eesti krooni.

Hobusega banaaniistandusse
Araablased tahavad jootraha. Jootraha bussijuhile, hobusejuhile ja teistele. Neil on see loomulik. Ainult giid on aukartustäratavate teadmistega kõrgintellektuaal ja seab end igapidi kõrgemale araabiapärastest kauplemistraditsioonidest. Giid jootraha ei tarvita ja teeb pigem ise turistidele kingitusi. Ta ütles mulle "Tere tulemats!" ja see pidi tähendama "Tere tulemast!" Muide, soomekeelseid väljendeid kuuleb Tuneesias rohkem ja "Raha loppu?" on saanud kaupmeeste üldiseks parooliks.
Sõitsime hobusega banaaniistandusse. Hobuse nimi oli Schumacher, teda hüüti ka Shummiks. Need aunimed olid talle kiiruse eest antud. "Kiirus nagu Ferraril," kiitis hobusemees. Sõidu eest tahtis hobusejuht ühte dinaari.
Turisti tänu võtavad araabia hobusemehed ja taksojuhid ja "masseerijad" ja kes kõik veel suure auga vastu, sest sellel maal on turist otsekui püha lehm ja tema huvide riivamine võrdub pühaduseteotusega. Aga turistiga ei ole patt kaubelda nii, et viimasel kasvõi silm märg. Tingimine on osa igapäevasest elust islami linna südames ehk mediinas. Tingimist võib julgesti nimetada Tuneesia rahvuslikuks spordiks. Pärast kauba järjekindlat allatingimist tekib kohalikel sinu vastu austus ja peagi võid ennast leida poe mõnusas tagaruumis uute sõprade seltsis piparmünditeed nautimas.

Väärikas rahvas
Kes siis on too tumedatverd rahvas, kellel on tänavate kaupa hotelle ja kelle maal ei ole midagi kuuldud etnoste vahelistest konfliktidest?
Tegemist ei ole kaugeltki metslastega. Tuneesias on kolm ülikooli, Teaduste Akadeemia, rahvuslik sümfooniaorkester, kolm prantsuskeelset ajalehte ja piisavalt tugev armee. Riigis on ka kaks telejaama, araabiakeelne Tunis TV ja prantsuskeelne Antenne 2. Piirilähedases linnas Tozeuris asub haruldane "Tuhande ja ühe öö" muuseum, sest sealtkandist pärinevad mõned maailmakuulsa teose tegelased.
650. aastal tungisid araabia–iraani hõimud Põhja–Aafrikasse, nende juht Okba Ibn Nafaa rajas Tuneesia põhjaossa islami püha linna Kairouani. Linn on tänapäevani niivõrd püha, et seal ei leidu taskuvargaidki. Ruumikates araabia aedades jalutavad turteltuvid, kelle eelkäijaid kohtame juba moslemi 10. sajandist pärinevatelt gravüüridelt (näiteks "Leila ja Medzhnun"). Ibn Nafaa minaretist kutsus muezzin usklikke reede hommikul palvusele, hääl pea sama harras kui luteri vaimulikul.
Selles riigis on vana ja uus sõbralikult koos. Tunise hotelliomanik räägib pealinnas Kennedy platsil tähtsalt Ericssoni telefoniga, sealsamas otsib aga vaid veepudeliga varustatud vaene naine moshee sammaste varjust palavuse eest kaitset, mõeldes oma sotsiaalsetele probleemidele. Kui tahtsime pildistada kalmistut, siis ütles keegi mulla meile sulaselges saksa keeles: "Tehke pilti, aga ärge lähemale minge. Siin pole ühtegi hauasammast ega kuju." Alguses ei saanud me küll kuidagi aru, miks ta arvab, et me just kujusid soovime pildistada. Koraan aga annab sellele seletuse: allaheitmine Loojale on niivõrd täielik, et loodu täiuslikuma osa – inimese – kujutamine on keelatud ja karistatav. Mulla arvas, et meie kui uskmatud ainult inimeste kujusid jahimegi.

Kaldub autoritaarsusesse
Tuneesias valitseb mõõdukas ja liberaalne sunniitlus, mis tähendab, et kirik ja riik on lahutatud. Ilmutus ja püha kirja tõlgendamine on sunniitidel asjassepühendatute privileeg, mis on ka loomulik, arvestades Koraani ülirikkas ja –keerulises keeles esitatud sõnumit. Juba esimeste lausetega viib Koraan meid Prohveti Mekka–ilmutuse hämarasse maailma: "Armulise Allahi nimel, see raamat on – pole kahtlust selles – juhatus jumalakartlikele. Neile, kes tõstavad oma hääle varjatu poole ja hoiavad eemale sellest, mida Meie (prohvetid – A.R.) oleme neile keelanud. Neile, kes usuvad enne Sind ja Sinu antut ja kes igaveses elus kindlad on."
Sunniitliku traditsiooni järgi ei ole Tuneesia valitsuses kõrgeid vaimulikke. Presidendivõim kaldub autoritaarsuse poole, näiteks on tänavapildis kõige sagedamini esinevaks elemendiks presidendi paraadportree. Võimude kritiseerijad satuvad tihti ebasoosingusse. Veebruaris 1998 oli Tunises kohtu all kohaliku inimõiguste komitee juht Khemais Ksila, kes oli julgenud protesteerida oma passi konfiskeerimise vastu. Tuneesia võimud on sundinud uut tööd otsima teisigi ajakirjanikke, samuti konfiskeerinud nende pressikaarte.

Araabia naeratus
Araabia pingutuseta, südamlik kuid samas ka valvas naeratus on Tuneesia visiitkaardiks. Naeratavad kõik, alates selgelt heatahtlikust liivaroosimüüjast El Hamma muuseumi ees päris kõrbe piiril (kes väitis end hästi Eestit teadvat ja koguni Eesti sõber olevat!) ning lõpetades samuti heatahtliku, ent veidi iroonilise Sousse ehtemüüjaga (tema sõnad eesti piigale: "Come here, darling, I'll make you happy!")
Kirgliku malesõbrana ostsin Sidi Bou Saidist, Salvador Dali vanadelt loominguradadelt suveniirmale. Hiljem selgus, et üks valge ettur on puudu. Armsad reisikaaslased tahtsid mind otsekohe välja aidata: kuidas siis nii, et üks ettur puudu! Jalutasime mööda Hammameti hilisõhtuseid tänavaid ja otsustasime ühte suveniirikauplusse sisse astuda. Sõber teatas sisenedes, et me ei vaja mitte midagi muud kui ühteainukest valget etturit. Lisasin juurde, et tahan ka naljaka näoga kaamelit kujutavat mänguasja.
Pakkusin kaupmehele etturi eest ühte dinaari. Ta patsutas mu õlale ning ütles, et olen ta tõeline sõber. Ja naeratas oma araabia naeratust. Kümne minuti pärast ostsin temalt male kümne dinaari eest, sest hinnalist käsitööd harilikult nii odavalt ei müüda. See oli minu teine malekomplekt.
Ostes küsisin, kas sellel on ikka kõik nupud olemas?! Vastati, et jah, on.
Siis, hotelli tagasi minnes ma veendusin, et on küll nupud olemas, aga mitte malekomplekti sahtlites. Nupud on ikka veel mu uue sõbra poeriiulites, need tuleb eraldi osta. Läksin tagasi ja sain kaupmehelt teada, et ta ei teadnud, et ma nuppe ka tahan. Malendid sain lõpuks seitsme dinaariga, ehkki alguses kuulsin, et need ühelgi juhul alla kaheksa ei saa maksta.
Nüüd tekkis probleem: mul on üks ebatäielik ja üks täielik komplekt. Kas kaupmees ei tahaks ühte tagasi osta? Vastus: kui midagi on ikka veel puudu, siis võin sulle veel ühe male müüa, kallis sõber.

Kartaago hävitati
Kui seni pärinevad Tuneesiasse tulijad põhiliselt kas Saksamaalt, Madalmaadest, Poolast, Itaaliast või ka Soomest, siis Põhja–Euroopa turismigigant Detur püüab nüüd suurendada turistidevoolu oma regioonist kaamelite ja Kartaago maale. Tublisti aitab kaasa hotellide odavus (riik ei lase hindu kõrgeks paisuda), hea teenindustase, samuti igasugused lisateenused (golf jms.) Sousse'i hotelli Alyssa deviisi "Everything to make you return" võib julgesti laiendada kogu tänapäeva Tuneesiale. Kas te teate maailmas veel mõnda linna, mille suurimast kaubanduskeskusest saab osta Hannibali rinnakuju kõigest seitsmele dollarile ekvivalentses summas? Sousse on kindlasti ainuke.
Kartaago ja Hannibal on õige tuneeslase rahvuslik uhkus. Eks katsugu keegi Kartaago muuseumis maha sülitada! Kartaago punasest tufist sillutisekividel sallitakse kasside puhtust hoidvat peent tõugu rohkem kui viisakuseta matse. Hannibali sõnad on raiutud kullaga kivisse, seevastu Rooma riigimehe Cato Vanema kurikuulsad sõnad "Muide, leian, et Kartaago tuleb hävitada." ("Ceterum censeo Cartaghinem esse delendam.") seostuvad vastikustundega.

Kriiskav lind ja kaamelitants
Kõrbe piiril, kaugel Tuneesia lõunaosas asub imeilus linnake Douz, kus peetakse suuri rahvamuusikafestivale ja Tuneesia kõrge turismiametniku Jamel Bouargoubi sõnul kirjutatakse ikka veel qassidasid (kuulsaimad qassidad ripuvad Mekka ülipüha kivi Kaaba sissekäigu ees). Linnas on mugav hotell Touareg, mille õuel on kohalik rahvakunstiansambel ning kus araabia kunstratsutajad ja berberi kaamelitaltsutajad annavad turistidele suurejoonelisi etendusi. Sedalaadi berberi õhtu pole sugugi odav, sest tsirkusenumbreid sooritanud hobused tahavad kõvasti süüa ja mõõgad uut läiget peale.
Me istusime mattidel rätsepistes ja jõime madalatest teetassidest teed. Kohalik bänd hakkas mängima oma ühtlast, meloodiakaunistuste poolest rikast süiti. (Süidi juured olid tuhande aasta taga, vestsid teadjad!) See pala lõppes metsiku jenkaga, mille juhatas sisse võluv kõhutantsija. Kõige metsikumas tantsukeerises, kui lõkke leegid pea kõrgusele tõusevad ja valge vaibaga tuline araabia hobune juba välja aetud, ilmub tantsijate sekka hõlmu lehvitama plekist nokaga hiigellind. Linnu taskud, hõlmad, ürbialune ja õudustäratav kapuuts on kaetud pruunide sulgedega. Noored naised meie grupist ei tundnud end sekundi murdosa jooksul meeldivalt, kui need soojad plekist lõuad korraks nende õlale tõsteti.

Foiniikia hobune elab edasi
Hobused olid kohalikule olustikule väga iseloomulik detail juba enne Araabia invasiooni. Touaregi ees näitasid berberid oma akrobaatilise ratsutamise kunsti. Meeldiv oli, et turistide hulgast kõige väiksem näitsik sadulase pandi ja temaga siis triumfeerivalt ringi jalutati. Ilmselt paistis neiu tuareegi (s.t. oaasiberberi) ratsamehe silmis kõige südimana. Selgi ajal ei saanud ratsu ilma silmaklappideta hakkama.
Sellele rahvaste sõpruse stseenile järgnes valgete kaamelite tants. Nende jalakeerutus käis kenasti sünkroonis, seda oli põnev vaadata. Kaamelid ei ole siiski eriti temperamentse tantsustiiliga.
Oli sügav kõrbeöö. Douzi luksushotell kõrbes tundus viirastusena. Sa sulgesid silmad ja teadsid äkki, et kõik see, mis sa siin nägid, jääb sind saatma läbi kogu elu. Et veel paljude aastate pärast võid ärgates taibata, et su unenäos on taas kord löönud öise kõrbe võimsad välgud või kuidas soe Vahemeri on noolinud õlipuuokstest pärga, mille kord Kartaago neemenukile unustasid.