Linke:
Mida vaadata:
- San Diego Sea World
- San Diego loomaaed
- Ekskursioonid San Diego lahel
- Ekskursioon piiriäärsesse linna Tijuanasse Mehhikos
- San Francisco Fisherman´s Wharf ehk kalaturg ja sadam
- San Francisco Golden Gate – hiiglapikk sild Vaikse ookeani kaldal
- San Francisco hiinalinn – üks suuremaid USAs
- San Francisco ärikvartal
- Bay Area laevaekskursioon
- Silicon Valley – IT rajoon SFst lõunas
Mida osta:
- Osta tasub elektroonikat (220V), tequilat, arvuteid, videofilme, nahka (teiselpool Mehhiko piiri)
Hewlett-Packardi tutvumisreis Californiasse, august 1999 Kaido Einama
Oma elu pärast tuli hakata San Franciscos kartma kohe lennujaamast taksoga minema sööstes. Kuigi liiklus on Californias väga viisakas ja parimagi tahtmise juures ei õnnestu jalakäijal ülekäigurajal auto alla jääda, on taksojuhid seal sama hullud kui New Yorkis. Sel ajal, kui rahulikud kodanikud ummikus seisid, nõelusid kollased, punased ja mõlgitud taksod seisvate autoridade vahel ja trügisid igasse võimalikku vabasse prakku, gaasipedaalile vajutamisega koonerdamata. Tervetena hotelli jõudnud, lülitasin hotellitoas sisse televiisori, kus ABC kohalik diktor luges ette uudiseid Türgi maavärinast. Kokkuvarisenud majade pilte ta kaua näidata ei saanud, korraga jäi diktor vait ja hotell hakkas järsult rappuma ning nagisema. Nii umbes kümnekonna sekundi pärast, kui kõik vaikseks jäi, enam Türgi maavärina pilte ei näidatud. Näidati hoopis San Franciscot uudistetoimetuse kopterilt ja diktor rääkis juba ligi 6-pallisest äsja toimunud maavärinast, mille epitsenter oli linnast mõnikümmend miili põhjas. Reporter, kes kümme minutit hiljem linna pilvelõhkujate kvartalist ülekannet tegi, rääkis inimeste kogemustest kõrghoonetes, mis ikka veel kergelt küljelt küljele õõtsusid. Eetrisse lubatud teadlane maavärinate instituudist kiitis: see on hea, et kõigub, peabki kõikuma, siis on hoone maavärinakindlam. 
San Diegos
Tegelikult oli maavärin California-reisi nii-öelda lõppakordiks, põhiosa sellest kaheksast päevast läänerannikul möödus aga hoopis San Diegos. See linn on kaardi järgi otsustades mõne millimeetri kaugusel Mehhikost, autoga aga tuleb sõita piirini mööda kiirteed oma pool tundi vähemalt.
Mehhikosse saab Eesti passiga ilma probleemideta, õigemini polegi vaja mingit dokumenti, et Mehhikosse minna. Piirivalvuri asemel astub logusse liinibussi kitarrimees, kes kukub la Bambat heleda häälega laulma ja korjab pärast reisijatelt raha, eelistades dollareid. Kogu piiriäärne linn Tijuana on dollarite väljameelitamise peal väljas, kauplemine käib nagu igal pool lõunamaistes turismilinnades, hinna saab vähemalt poole võrra alla tingida. 
San Diego ise aga on tõeline laste paradiis. Lisaks maailmakuulsale loomaaiale on seal hiiglaslik SeaWorld ehk midagi mereloomaaia ja lõbustuspargi vahepealset. Vaadata saab dresseeritud pringlite ja delfiinide ðõud, kus peamine tõmbenumber on publiku veega ülepritsimine. Saab laskuda kummipaadiga mööda mäestikujõge ja kaldalolijad võivad raha eest pritsimisautomaadist paadisõitjaid veega kasta.
Loomulikult on San Diego kuulus ka randade poolest, elu on seal nagu rannaseriaalis. Paljud neist filmitaksegi just San Diego rannas. Kui Californias on plaanis sisseoste teha, siis maksab sealt osta Tequilat (alates 5 dollarist pudel!) ja arvuteid. Arvutustehnika on maailma infotehnoloogia pealinnas San Franciscos ja kommunikatsioonitehnoloogia pealinnas San Diegos uskumatult odav. Nägin San Diego IT-supermarketis korralikku koduarvutit, mis maksis 350 dollarit. Lennuliiklus Californias on nagu nõukogude ajal. Kõik sõltub muidugi ka lennufirmast. Meie lendasime ühe odavaima, United Airlinesiga ja need päevad, millal tuli liikuda tunnike õhus, veetsime suures osas selle tunnikese ootuses lennujaamas. Hommikul väljuma pidanud lennukile sai peale alles pärastlõunal, San Diegosse lendava lennuki värvas aga helendas kiri "Las Vegas". Korraliku inglise keele oskuseta olekski jäänud lennujaamas edasi-tagasi ekslema, sest iga poole tunni tagant toimus graafikus mingi muutus.
