Hundu Kroonika, september 2000
Hundu
OK Jutukast
Nii, nüüd on jälle paar kuud mööda läinud sellest, kui viimati arvuti taga istusin ja kroonikat kirjutasin. Ja otse loomulikult on ühtteist kirjutamisväärset jälle juhtunud. (Ja ka asju, millest avalikult ei kirjuta.)
Uusi tegelasi
Toomas, Kaarel (vahetuõpilased), Julie (oli vahetusõpilane Eestis, ise on ta kiwi), Kaia-Liisa (üks hull eestlane, kes viibib siin downunderis juba ilmatuma kaua ja ei kavatsegi koju minna)
ANZAC Day
ANZAC Day on üks väga tähtis püha Uus-Meremaal (ja Austraalias). Sel päeval mälestatakse kõiki inimesi, kes on sõjas hukkunud. ANZAC ise tähendab Australian and New Zealand Army Corp. Alguses mälestati sel päeval vaid I ilmasõjas surma saanud sõdureid, nüüd on see laienenud kõikidele sõdadele, millest uusmeremaalased ja austraallased on osa võtnud, ja kõikidele inimestele, kes seal hukkunud on. Sel päeval on üle riigi suured paraadid ja mälestuskontserdid. Kuivõrd ma nimetet päeval viibisin ühe oma sõbra, kelle vanaisa oli ka sõjas olnud, juures, siis läksime meie ka paraadile. Aga see paraad oli selline naljakas asi, et kõik need vanad mehed võtsid rivvi ka oma lapsed-lapselapsed (kes parajasti avaldasid soovi uhkelt kaasa marssida). Niisiis sattusin ka mina paraadi (läksin Louise'iga kaasa tema vanaisa kõrvale ritta). Imelik oli, eriti siis, kui me suurele platsile jõudsime ja mikrofoni hüüti, et II maailmasõjas osalenud vaprad mehed tulevad...:)
Wellington
Wellington on Uus-Meremaa pealinn (sellega tuleb mulle meelde, kuidas PSHG-sse sisse astudes ei teadnud ma seda - kas pole irooniline?).
Linn asub õö1 km kaugusel Aucklandist ja umbes 11 h rongisõidu kaugusel. Uhh, rahvas, kui te kunagi Uus-Meremaale lähete ja ringi reisima hakkate, ÄRGE sõitke rongiga, sest esiteks on see kallim kui bussisõit ja teiseks võtab võtab rohkem aega, nii et peale sellist sõitu olete kaks päeva poolsurnud.
Aga KUI rongiga lähete, siis minge päevase rongiga, on küll kallim, aga vaade missugune!
Wellington on kolmest küljest ümbritsetud mägedega ja neljandas küljes on meri. Minul tekkis Welingtonis kergelt klaustrofoobiline tunne. Terve elu jooksul Eestimaa avaruse ja viimase viie kuu jooksul Aucklandi suhteliselt madalate mätastega harjunud silm ei saanud kohe kuskil puhata. Ainult mäed ümberringi. Vuih.
Sellega tuleb mulle meelde, kuidas ma oma geograafiaõpetajat Eestisse kutsusin. Enne seda rääkisime Eesti loodusest. Siinkohal meie umbkaudne dialoog. Mina: "Kuule, tule Eestisse, siis saad ise näha, millest ma räägin", AR: "Noh, ma ei tea nüüd... Kas seal mägesid on?", Mina: "Ee... No on küll jah üks (irw). Munamägi... 31ö m kõrge...", AR: "Mis te kutsute seda mäeks või?!?", Mina: "Eee.....Nojah....Ega jah, maastik muidu täiesti lauge - silm puhkab ja....", AR: "LAUGE maastik??? Aga siis pole ju midagi vaadata!!!", Mina: "No see asja mõte ongi... Ütlesin ju, et silm puhkab...", AR: "Igav hakkab ju..." etc. Ütlen kohe ära, et ega me ei jõudnudki ühele nõule - et kas mägine või lauge silmapiir on etem.
Igatahes. Wellington asub sellise koha peal Uus-Meremaal, kus mõnikord maavärinaid toimub. Tegelikult on suhteliselt suur osa Uus-Meremaast selle joone peal, ainult et Auckland sinna ei kuulu. Seetõttu lootsin ma Wellingtoni minnes naiivselt, et ma ka äkki mõnda kogen, aga jah. Maavärinatega on selline lugu, et arvatavasti kogesin isegi mitut, aga tegemist oli niivõrd nõrkadega, et ma neid lihtsalt ei tundnud. Toomas ütles, et maavärinad pole tegelikult midagi erilist. Tema olevat viie kuu jooksul kogenud nelja sellist tunnetamisugevust maavärinat, aga kolm neist olevat maha maganud. Aga et selline tunne olla muidu nagu maa väriseks. Vat :)
Et miks ma maavärinatest nii kaua jahusin? Asi selles, et mingil müstilisel põhjusel on Wellingtoni kesklinnas majad keskmiselt kõrgemad kui Aucklandis. Kuigi igasugune loogika ütleb, et maavärina-ohuga kohas asuvad majad peaksid olema madalamad.
Wellington on kuulus oma viletsa ilma poolest. Muidu tegelikult suurt viga polegi, ainult et tuul on tugev. Asi selles, et Wellington on Põhjasaarel ja vaatab otsa Lõunasaarele, ainult Cooki väin on vahel. Noh ja sellest Cooki väinast puhuvad tugevad tuuled kogu aeg läbi (mujalt pole ju minna). Seetõttu pidid mul Wellingtonis kõrvad peaaegu peast ära lendama.
Üldiselt paistab Wellington silma sellega, et kõik asjad on enam-vähem koos. Mitte nagu Aucklandis, kus kõik mööda linna laiali on. Wellingtoni on seetõttu hea jala avastada. Suurt midagi seal avastada pole küll, aga siiski:
Cuba Street on selline kena tänav Wellingtonis, kus asuvad mõnusad alternatiivsed poed ja netikohvikud. Ja seal on ka kohutavates kogustes second-hand poode, kus müüakse praktiliselt kõike, mis inimestel aga kuskilt üle on jäänud. Tänav on siis midagi Aucklandi K' Roadi taolist.
Mt Victoria on ilus mägi. Turistigiid soovitab küll sinna otsa ronida, aga mina ei viitsinud. Aga ühel õhtul viisid mu võõrustajad mu linna ja sinna otsa siis ka. Mäe otsa sõit on lahe. Tänavad on hästi kitsad ja järkude kurvidega ja kuivõrd seal on lubatud sõita 70 km/h, siis on üles sõites pidevalt selline õõnes tunne kõhus... öösel on mäe otsas ilus. Tõesti, tervele linnale avaneb imeilus vaade... kõik need tuled ja...
Beehive on koht, kus asub Uus-Meremaa parlament. Tegelikult asub kogu Uus-Meremaa parlament kokku neljas hoones (üks neist raamatukogu), aga kõige kuulsam maja kannab rahvasuus nime Beehive (oma iseäralise arhitektuuri tõttu) ja laiemalt tuntakse ka kogu parlamendihoonestust selle nime all. Parlamendihoonetes saab ekskurisoonile minna (loomulikult). Vat, häbi tunnistada, aga ma pole Eesti riigikogu kaemas käinud, seetõttu igaks juhuks hoian nüüd suu kinni. Mõnusad hooned on ja giidid kipuvad ka (noored ja kenad ning) toredad olema.
Te Papa on Uus-Meremaa rahvuslik muuseum ja kiwid ise on selle üle millegipärast väga uhked. Ainuke positiivne asi on seal minu meelest vaid see, et see on tasuta, ainult mõnede asjade katsumine maksab. Maoori osa on muidugi huvitav, aga ülejäänud on - eee....igav.... No ära käia seal tasub, kes Uus-Meremaa kultuuri ja ajalooga rohkem kursis tahab olla.
Colonial Cottage Museum on selline pisike majake Mt Victoria külje all, väidavad, et vanim Wellingtonis (või oli isegi kogu Uus-Meremaal) säilinud maja. Seal näidatakse siis, kuidas viktoriaanajastu pere elas ka Uus-Meremaal. Teine plusspunkt kiwidele (peale Agrodome'i), et ka sellist asja annab huvitavaks teha. Igati armas koht on ja perenaine pakub teile mustsõstrajooki ja muffinit ka.
ISFF
ehk lahtiseletatult Incredibly Strange Film Festival on säärane igaaastane filmifestar Uus-Meremaal. Kestab mingi kaks nädalat Aucklandis ja siis läheb nädalaks ajaks Wellingtoni. Vähemalt sel aastal oli nii. Tegu ongi uskumatult imelike filmidega. Tegelikult võiks neid lihtsalt halbadeks filmideks nimetada. Aga lõbus on. Viimasel öösel oli filmimaraton, mis kestis pisut üle 9 tunni. Minuga juhtus igatahes täpselt nii, nagu nad välja reklaamisid - aju muutus tarretiseks. Kujutage nüüd ise ette 9 tundi kinoekraani jõllitamist, kust pealegi tuleb ainult väga HAIGEID filme (ja multikaid ja reklaame). Unustamatu kogemus. Teist korda ei teeks, aga ei kahetse, et sel korral tegin. Igatahes võiks keegi midagi sellist Eestis ka teha.
Waihi
Pärast Wellingtoni ei läinud mul veel ringikolamise-isu üle, seega seadsin sihid Waihi poole. Waihi on üks pisike linn idarannikul Coromandeli poolsaare all (umbes). Waihi teeb eriliseks see, et seal elab tüdruk nimega Julie, kes on üks väheseid kiwisid, kes on Eestis käinud. Nimelt oli Julie vahetusõpilane Eestis 1999. aastal. Tore oli rääkida inimesega, kes Eestit hindab ka muul põhjusel kui kodutunne. Uskumatu jah, aga Julie sõnul pidi Eestil ja eestlastel olema kuhjaga häid omadusi. Mina ise neid nagu enne ei teadnud, aga kui Julie mu tähelepanu sellele juhtis, siis sain ma ise ka aru, et näiteks tülitseda oskavad eestlased tunduvalt etemini kui keskmised kiwid. Et teise inimese seiukoht kuulatakse ikka ära vähemalt. Nojah, see selleks...
Sel ajal, kui ma Waihis olin, käis Julie koolis kibe ettevalmistus kooliballiks. Nende kooli balli teemaks oli "Hollywood", mis tähendas, et kõik pidi olema filmimaailmaga seotud kuskilt otsast. Rahvas võis end riidesse panna erinevate filmide tegelastena ja üldse...
Waihis on kullakaevandus. Mul õnnestus ka selline imeasi ära näha. Kulda kahjuks ise ei leidnud. Kullakaevandus tänapäevases mõttes on selline suur auk, kus põhjas autod sõidavad ja masinad kulda kaevavad. Kui kuld on ära kaevandatud, siis tehakse sellest august suur järv, nii Julie väitis.
Paraparaumu
Kui ma Wellingtonis käisin, siis ühel päeval läksin Toomasele Paraparaumusse (katsuge seda nime esimese korraga öelda, ilma, et keel sõlme läheks :P) külla.
Paraparaumu asub Kapiti rannikul. (Kapiti coast vaatab vastu Kapiti saarele, mis on üks suur saar seal Põhjasaare lõunaosas.)
Kapiti rannik on imeilus. Kuivõrd see osa Uus-Meremaast asub vulkaanilise ala peal, siis on sealsed liivad mustad. Ja suured tardunud laava tükid on ranna peal. Paradiis, ühesõnaga :)
Paraparaumus aub ka väike shokolaaditehas. Selline väike sinine hoonekene, kust saab kümneid ja kümneid sorte erinevaid shokolaade osta ja siis ühest aknast jälgida, kuidas shokolaadi ka tehakse...
Lindsen on selline...eee... nädisfarm või kuidas seda nüüd kutsudagi... Põhimõtteliselt on võimalik minna tuurile, kus giid näitab rahvale lambaid ja lehmi ja muid pudulojuseid, aga me Toomasega otsustasime, et ei tasu raha raisata ja läksime niisama kohalikke poode uudistama. Neis poodides müüdi siis igasuguseid farmieluga seonduvaid asju ja produkte. Näiteks oli üks pood pühendet meele ja mesilastele. Parim osa sellest poest oli, et sai testida umbes 30 erinevat sorti mett (otseloomulikult proovisin ma kõik ära!). Järgmises poes oleks saanud veini ka testida, aga Toomas näeb ju täpselt endavanune välja (sel ajal oli ta 17), mistõttu küsiti meilt isikuttõendavaid dokumente, kurat küll. (Uus-Meremaa vein on muidu väga hea)
Üldmulje Paraparaumust: mõnus pisike linnake imeilusa vaatega igast küljest ja igasse külge.
Nüüd elab Toomas Paekakarikis Kaarliga ühes peres, muuseas.
Maal
Üldiselt olin ma tükk aega pettunud, kuivõrd mul ei õnnestunud tükk aega Uus-Meremaal korralikult lambaid näha... No mõnda karja ikka nägin, aga üldiselt olid kõikjal ikka lehmad-lehmad-lehmad (täitsa kodune tunne tuli peale :P)... Aga kui hakkasin rohkem ringi reisima, siis jõudis kohale, et tõenäoliselt oli probleem selles, et ma Aucklandis elasin :P. Nimelt Aucklandi regioonis (miski 30 km raadiuses linnast) on protsentuaalselt üleüldse kõige vähem lambaid Uus-Meremaal. Aga jah, kui ma siis ükskord Sirjele Whangareisse külla läksin, õnnestus tõesti hulgaliselt lambaid näha (aga lehmi oli ikka rohkem). Ja nüüd siis nendele, kes minult kogu aeg küsivad, et kuidas lambad mäe külje peal otse seisavad: neil EI OLE esijalad lühemad kui tagumised, tõde on see, et... nad ei seisagi otse :) Mul õnnestus päris mitut lammast näha, kes olid üsna muljetavaldavates poosides balansseerimas mäe külje peal. Lisaks veel see, et need künkad, mis karjamaa alale jäävad, on pikast karjatamisest astmeliseks kulunud. Nagu trepid läheks mäkke üles :)
Uus-Meremaa ajakirjades jahuvad võõrsilt tulnud inimesed alati midagi imeilusa rohelise värvi kohta. Kui mina siia tulin (veebruaris, seega hilissuvel), oli kõik igatahes kollane ja imelik ja ma ei saanud üldse aru, MIS krdi rohelisest värvist nad räägivad kõik. Nüüd talvel (juuli-august) ringi rännates sain ma LÕPUKS ometi aru. Nimelt omandab Uus-Meremaa loodus talvel tõepoolest imelise rohelise värvi. Mina ei arvanud, et sellist värvi looduses eksisteerib - see on nii jaburalt ereroheline ja tundub nagu oleks otse potist välja võetud. Üldse on Uus-Meremaa talv väga meeldiv - kui juunikuu külm+vihm just välja arvata, siis on just selline paras sügisilm eesti mõistes (mu tutor küsis minult hiljuti, et kas ma ka märganud olen, et kevad käes on, mispeale ma vastasin, et minu meelest pole veel talvgi tulnud). Ja kuigi umbes pooled puud raagu lähevad, ei jäta see sellist "alasti" muljet nagu arvata võiks, sest ülejäänud loodus läheb rohelisemaks, nagu juba mainisin. Lisaks hakkavad talvel just kõik tsitruselised valmis saama, mis annab omakorda aedadele värvi juurde (üks mu siiani parimaid kogemusi oli tee tarbeks aeda sidrunit noppima minek).
Üldse on maal selline imeline feeling... rahulik... Näete, jälle ei oska seletada :(
Nüüd siis sellest, kuidas ma ükskord farmis käisin. Ega selles polegi midagi imelikku, naljakoht on hoopis see, kuidas mulle taheti lehma näidata. Kasutades Kaia-Liisa sõnu - vahest igal eestlasel on kuskil maal mõni vanaema või muud säärast, igatahes on iga keskmine eestlane lapsena lehma näinud ja arvatavasti isegi talle pai teinud. Kui ma nüüd veel mainin, et ma ju suhteliselt maal (Kilingi-Nõmmes) oma titepõlve veetnud olen, siis saate ehk aru, et mingi suvalise lehma pärast ma nüüd küll hüsteeriliselt kilkama või paaniliselt kisama ei hakka... Aga asi selles, et kuigi Uus-Meremaa ajalooliselt põllumajandusmaa on, on tänapäeva noored farmielust võõrdunud ja NENDE jaoks on pudulojused küll midagi erilist. No siis tädi farmer näitaski mulle lehma ja ei saanud aru, miks ma nii rahulikult reageerin. Mul hakkas tädist natuke hale ja tegin siis hirmus põnevil nägu (et tal ka heameel oleks), aga jah... :)
All Blacks
Kunagi kirjutasin teile rugbyst. Et on Uus-Meremaa rahvussport. Nojah. Uus-Meremaa KõIGE KõVEM ja peale selle veel rahvusmeeskond rugys on All Blacks, kes on selle nime saanud oma üleni mustade kostüümide pärast. (Igatahes originaalsem nimi kui need tavalised "Sharks", "Wallabies" etc.) All Blacksid on nagu pühad lehmad, keda ei tohi paha sõnaga mainida rääkimata kätega kallale minekust vms. Ja palka saavad nad palju.
Igal aastal on konkurss, kes sinna meeskonda saab. Ja see konkurss on verine ja nõuab palju murtud südameid. Mitte niivõrd katsetajate hulgas kuivõrd just kodudes. Näiteks Stewart oli VÄGA solvunud, kui tema lemmikmängija All Blacksi ei pääsenud ja lubas terve aasta otsa Austraaliale selle eest pöialt hoida (see oli VÄGA karmilt öeldud).
All Blacks on kõva meeskond. Et peaaegu maailmameistrid. Iga kord tuleb enne tiitli saamist midagi vahele, kord saab kogu meeskond toidumürgituse, kord on lihtsalt rivist väljas (nii need kiwid vähemalt väidavad). Aga kiwid elavad All Blacksidele kõvasti kaasa ja kõikidel nende mängudel on palju-palju rahvast. Muuseas, seda kiwide rugby-armastust kasutavad reklaamitegijad osavalt ära. Uus-Meremaal reklaamitakse praktiliselt kõike alates Weet-Bixist mobiiltelefonideni All Blacksi meeskonna või vähemalt mõne nende liikme (või treeneri või meeskonna arsti vms) pealt.
Päris rugby-mäng
Mina käisin siis ka ühte All Blackside mängi vaatamas platsil. All Blacks vs Tonga. Nendest mängudest peab kohe eraldi rääkima, need on lõbusad, ausõna.
Tants-trall hakkab pihta juba tunnid enne avalööki, näiteks mainitud mängu eel tantsisid tonga tädid oma rahvuslikke tantse ja maooridki lasid laulu valla. Ja paar All Blackside liiget viskasid rugby-palle (autogrammidega) rahva sekka.
Siis, enne avalööki, mängitakse (loomulikult) mõlema riigi hümnid. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et kui Uus-Meremaa hümn tuli, siis pöördus kogu staadionitäis rahvast ekraani poole, sest seal jooksid sõnad. Nii et hümni lauldakse Uus-Meremaal karaoke-stiilis. Aga erinevalt eestlastest kiwid vähemalt laulavad. Pärast hümne tuleb parim osa enne mängu. Nimelt esitavad All Blacksid haka.
Haka on maooride selline... ee... sõjatants võiks teda vist kutsuda. Põhimõtteliselt on tegu väljakutsega, mida esitatakse vaenlasele... Tekst on põhiliselt (maoori keeles muidugi) enese kiitmine, et me oleme tugevad ja tublid ja teeme teile tuule alla jne. Ja asi lõpeb hõikega "Hi!", mis hetkel taotakse endale vastu rinda ja karatakse hästi kõrgele õhku. Kogu tekst karjutakse maha hästi monotoonselt, aga selle juurde käib veel paras karglemine, koleda näo tegemine (vaadake mu Rotorua-kirjelduse lõppu, seal on kirjas) jms. Näete, jälle ei oska kirjeldada :( Asi on igatahes hästi lõbus ja alati, kui All Blacksid telekas on, siis selle osa vaatan ma vähemalt ära.
Kui vastasmeeskond on maalt, kus ka mingi säärane asi on (Vaikse ookeani saartel üldiselt kõigil on), siis esitavad need muidugi vastu-haka (vastuhaku :P), aga kui ei ole (Shotlastel pole näiteks (või on :P?)), siis vahib teine meeskond totra näoga hakat pealt ja vaikib piinlikult (no mida sa ikka peale hakkad, kui teine meeskond su vastas ringi kargleb ja täies koosseisus keelt näitab).
Kui ametlik osa läbi, siis algab mäng ise pihta. No mäng on... lõbus. Reegleid ma nüüd kirjeldama ei hakka, pealegi - kes tahab, leiab vastavad reeglid ise (netist näiteks). Aga minule tõsiselt meeldib. Uskumatu. Tegelikult ma muidugi juba hoiatasin kunagi, et minust saab veel tugitoolisportlane ja rugbyfänn :).
Konkreetselt siis mängust, kus mina käisin - All Blacks vs Tonga. Kuivõrd All Blacks on üsna tugev ja Tonga väga nõrk meeskond, ei tekkinud meie seltskonnal (mina, Stewart & co) mingit kahtlust, kes võidab, vaidlus tekkis vaid teemal, KUI paljuga All Blacks võidab. Mina, va irvhammas, pakkusin (lollitamiseks, muidugi), et 100-0. Ja oleks ma siis teadnud, KUI täpselt ma pakkusin. Nimelt oli tulemuseks 10ä-0. Et igav mäng oli. Teisel poolajal oli Tonga värav veel teisel pool platsi ka, nii et siis polnud enam midagi vaadata. Ja rahval oli ka igav, enne keegi rõõmsalt kisama ei hakanud, kui All Blacksidel oli ö0 punkti käes, sest siis tekkis hasart, et kas nad saavad mängu lõpuks 100 täis või ei saa. Igavuse peletamiseks tegi rahvas laineid. Lahe oli. Nojah. Irw :)
Tavaliselt on All Blackside mängud huvitavamad, aga rohkem pole ma neid (veel) platsilt näinud ja ega vist ei lähe ka, sest piletite hinnad on "kirved" (olen ma juba maininud, et Uus-Meremaal on kõik peale autode kallis?). Aga see kogemus tasus end ära igatahes.
Kaks ajaveetmismoodust noorte kiwide moodi
Mitte et ma nüüd rassist oleks või midagi, aga esimene harjumus tundub olevat omane tumedama nahaga noortele. Asi näeb välja nii, et reede või laupäeva õhtul võetakse paar õlut hinge alla (polüneeslased on tublid õllejoojad) ja minnakse autoga linna peale sõitma. Niisama. Umbes tund või poolteist sõidetakse mööda kesklinna suuremaid tänavaid ja siis minnakse koju tagasi. Ning selleks õhtuks on lõbu otsas. Seepärast ei tasu nimetet nädalapäevade õhtutel kesklinnas teed ületades väga pikalt venida igaks juhuks.
Aga kui kiwinoored pidusse lähevad, siis hakatakse juba varakult valmistama. Noh, tegelikult ma noormeeste kohta niimoodi rääkida ei oska, aga neiud hakkavad end ette valmistama igatahes juba viie-kuue paiku. Et dushi all käiakse ja meik lüüakse näkku ja ilusad riided pannakse selga, nii et umbes kaheksaks ollakse valmis. Siis minnakse bottle shopi (supermarketites peale õlle, veini ja siidri midagi alkohoolset ei müüda) ja ostetakse omale joogid valmis. Järgmised kolm-neli tundi veedetakse telekat vaadates, seltskondlikku vestlust arendades ja jooke tarbides. Umbes kesköö paiku starditakse esimesse ööklubisse või baari. Või kui kellelgi on sünnipäev või mingi muu privaatpidu, siis sinna, kusjuures pidusse võid sa minna ka siis, kui külastatavat ennast ei teagi, keegi ei tee teist nägu. Näiteks sattusin mina ükskord ühele peole, kus sünnipäevalaps oli minu sõbra venna teretuttav. Vat.
Ainuke asi, et omad söögid-joogid tuleb kohe kindlasti ise kaasa võtta. Keegi Uus-Meremaal sinuga midagi jagama ei hakka.
Milliseid Eesti-kirjeldusi võib Uus-Meremaa raamatupoest leida
Ükskord mööda raamatupoodi kolades järjekordselt sattusin suure Euroopa-raamatu peale. Ja oh imet, ka Eesti kohta oli üht-teist kirjutatud! Siinkohal siis minu vaba ümberpanek jutust eesti õlle kohta:
Eesti peamine õllepruulija on Saku, kelle toodangust mainiksin kolme - Originaal, millel pole maitset ega tegu, Pilsner, mis autoril jäi lõpuni joomata ja Tume, mis on kolmest vastikust kõige joodavam, aga siiski täiesti mittemidagiütlev.
Nii et seda arvab keegi kiwi eesti õlle kohta. Mina ei tea, mina seda ei joo. Aga ma mõtlesin tõsiselt, et kui ma selle kirjutaja üles leiaks, siis küsiks, et kas ta ikka on Eestis käinud või ajab niisama pada, sest peale selle meeliülendava õllekirjelduse oli seal veel kirjas näiteks, et kui bussiga sõites pakid "alla" panna, siis tuleb lisaraha maksta ja et kui "hääletada", siis oodatakse, et sa bensiiniraha maksaksid (mulle on siiani ainult kraesse tahetud karata, kui olen vastavasisulise ettepaneku teinud).
Nii et kui Eestisse Uus-Meremaalt turiste ei tule, on see vähemalt osaliselt selle negatiivse kirjelduse viga :)
Rattasõidust Meremaal
Üks esimesi oste, mille ma siin tegin, oli jalgratas. Issand, loll olin. Põhjused. Esiteks on meremaa ju künklik - sõida nagu Haanjas :( (vähemalt jalad lähevad tugevaks). Teiseks pole Uus-Meremaal jalgrattur vist liiklejana arvesse võetud. Uskumatu, aga olukord on hullem kui Eestis. Ametlikult tohib rattur sõita ainult sõiduteel, aga seal on ohtlik. Tõsiselt. Olukordades, kus mul igasuguste liikluseeskirjade ja ka niisama loogika järgi eesõigus peaks olema, annan ma kogenult juba autojuhtidele teed. Nagu näha, Uus-Meremaa seadusetegijad rattureid ei armasta, sest peale selle, et neid sunnitakse sõitma killer-autojuhtidega ühel alal, peavad kõik ka kiivreid kandma (ökk).
See muidugi ka, et siin on ju liiklus "valepidi", s.t. vasakukäeline. Tegelikult harjub sellega suhteliselt kiiresti ära. Momendil ma näiteks ei oska kujutleda, mismoodi see paremal pool teed sõitmine välja näeb :). Aga pöördeid tehes olen ma siiani ettevaatlik. Kui alguses rattaga sõitma hakkasin, siis oli nimelt tavaline, et ma pöörde lõpus sujuvalt vastassuunavööndisse olin sattunud :P. Nüüd enam pole juhtunud, aga ettevaatus ei tee kunagi paha, eriti kui Uus-Meremaal rattaga sõita.
Kuidas ma peaaegu auto alla jäin + moraal
Niijah. Ühel ilusal laupäevasel päeval läksin mina dairysse jäätist ostma. Selleks tuli alguses teed ületada. Olin mina siis ülekäigurajal kenasti ja vaatasin kolm korda paremale (vasakule ka igaks juhuks) ja olin veendunud, et tee peal autosid ei ole. Aga kui ma keset ülekäigurada olin ja kõrvale vaatasin, siis oli sinna järsku üks tekkinud. Täpselt minu kõrvale. Peale mõtet "oh, shit!" avastasin ma end igatahes sirakil maast.
Ei, midagi hullu ei juhtunud, jalg oli ainult sinine (kui rahvas nüüd ära seletaks, kuidas ainult mu vasak jalg pihta sai (auto tuli ju paremalt), siis ma oleks õudselt tänulik). Shokk oli see-eest suur. Asi nimelt nii, et kuigi jalgrattaga sõitmine on siinmail sama hea kui enesetapp, siis jalakäijana liigeldes võib end vägagi kindlalt tunda. Ülekäigurajal oled igatahes tavaliselt nagu vanajumala selja taga.
Ainuke asi ja moraal, millest ma nüüd õppust olen võtnud, on et liiga kindlalt ei tasu end kunagi tunda. Kurat küll (vabandust).
2. osa väljajuhatus
No ma nüüd lugesin oma kirjutatud jutu üle ja tundub, et ma teen edusamme - oma originaalset lauset "seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema", olen ma igatahes peaaegu vältida suutnud :)
Igatahes. Loodan, et olete selle osa ikka lõpuni lugenud ja tahate lugeda ka järgmist osa. Luban kohe ära (lollist peast), et järgmine osa tuleb oktoobris-novembris (ja pole mõtetki mind enne pinnida, eksole). Siis kirjutan Lõunasaarest, sest kui ma nüüd mingi lollusega hakkama ei saa või haigeks ei jää, siis septembri lõpus lähen ma sinna. Kaheks nädalaks. :).
Seniks ilusat olemist ja igatsege mind ikka taga :P
to be continued...
