Valuutakonverter: VND kurss täna
Ida reisipäevik
Vietnami lingid
Hinnad Haiphongis
- kohutav hotellituba 130 krooni öö
- korralik hotellituba 1300 krooni öö
- bussireis Ho Chi Minhi 950 krooni
- 1 km taksosõitu 4-8 krooni
- 5 km velorikšaga 10-20 krooni
- 1 kg riisi 3,5-9 krooni
- 1 kg sealiha 35 krooni
- 1 kg kalmaari 35 krooni
- suur päts saia 12 krooni
- 0,7 l pudel viskit Red Label tänavapoest 150-170 krooni
- tohutult suur lillevanik 30 krooni
Vietnamist:
Pindala:
332 800 km2
Rahvaarv:
75 miljonit
Usk:
budism
Lennupilet: Moskvast Hanoisse ja tagasi maksab Vietnam Airiga umbes 13 770 krooni; turistide poolt äärmiselt madalalt hinnatud Aeroflotiga võib lennata Helsingist Moskva kaudu Hanoisse ja tagasi 10 315 krooniga.
Pühapäevaleht, 13. aprill 1997.
Gunnar Press
Vietnami naine ei tohi ilmale tuua rohkem kui kaks last, vastasel korral ootavad ebameeldivused. Riigis, mille rahvaarv on mõnekümne aastaga kahekordistunud, napib toidust, eluasemetest ja tööst. Viimane paistab enamikku vietnamlastest küll pigem rõõmustavat.
Tegelikult ei saa veel praegugi Põhja ja Lõuna vahele pisimatki võrdusmärki seada. Töölisliikumise juhi auks Saigonist Ho Chi Minhiks muutunud linn ja tema ümbruskond olevat imperialistide kunagisele kurnamistegevusele vaatamata kaunis heal järjel. Iga samm riigi põhjaosa suurlinnade Hanoi ja Haiphongi ning külade tänavail näitab aga uskumatut vaesust - seal võimutseb sotsialism juba pikka aega. Just kahemiljonilise elanikkonnaga sadamalinnast Haiphongist nüüd juttu tulebki.
Naeratuse eest saad sõbraks
Turistid on Põhja-Vietnamis loomulikult oodatud, kuid sedalaadi rahvast just palju ei liigu. Meid hoiatati, et eriti õhtul on linnas kõndimine ohtlik. Ei midagi sellist - patseeri kus tahad, ja kui sa just jultunult kõrkust ei ilmuta, vaid rõõmsalt vastu naeratad, oled tehtud mees, sõber pealegi. Ikka ja jälle juhtub, et pisikestele vietnamlastele uskumatult suurena tunduvale põhjamaalasele mõni kingitus, näiteks banaanikobar, pihku pistetakse või lausa hotellituppa saadetakse. Selle eest raha pakkuda ei tohi, siis solvad.
Vietnamlane ise reisib vähe. Lennupilet Hanoist Ho Chi Minhi, mida kohalikus kõnepruugis endiselt Saigoniks kutsutakse, maksab välisturistile 180 dollarit, ning kuigi vietnamlase jaoks on taks kolm korda madalam, ületavat see miljonite inimeste aastasissetuleku. Bussipilet nii palju ei maksa, ent tuludega võrreldes on seegi üle mõistuse kallis.
Vietnamlane usub, mida uskuda tahab
Esimese Haiphongi-päeva õhtul läheme jõekaldale jalutama, ent sillast kaugemale ei jõua. Läbipaistmatut solgivett kandvat jõge ääristavatel prügimägedel ja tühermaadel askeldavad rotid, neid on palju, uskumatult palju. Haiphongi tänavail on rotte muidugi vähem, kuid turul kihutavad nad uljalt letivahesid pidi. Küsin vietnamlannast saatjalt, kas naisterahvad siis sihukesi elukaid ei karda. "Milliseid?" venitab ta pilusilmad ümaraiks. Viipan lähima närilise poole - neiu kuulutab, et ei märka midagi ja lisab, et kunagine rotimure olla ammu unustatud.
Vietnamlastel on kalduvus noogutada ja kinnitada: sain aru, kohe saab tehtud. Ootad mõnda aega ja lähed aru pärima. Sind kuulatakse sama viisakalt ja innukalt ära ning kinnitatakse uuesti: sain aru, kohe saab tehtud. Pärast viiendat korda kuuled kogenumatelt, et tegelikult pole su jutust sõnagi aru saadud, kuid mõistmatust ilmutada oleks ebaviisakas.
Vietnamis polevat sünnis ära öelda, kui sulle midagi pakutakse. Näiteks toidulauas tuleb toodu kõhkluseta vastu võtta. Sööma ei pea, see ei häiri enam kedagi.
Ratturid ja lehmad tõkkepuu taga
Tavaline vietnamlane liigub jalgrattal, pisut rikkam mopeedil. Tipptunnil näivad peatänavad ratturitejõena. Pedaalijad ja gaasikruttijad, kaassõitja pakiraamile sätitud, ei lase end voolus aeglaselt edasi kanda, vaid otsivad lakkamatult paremat positsiooni ja läbipääsuavasid, pelgamata ka kokkupõrget üksikute busside või taksodega. Ikka ja jälle ristuvad vänderdajate teed, tihti osutuvad kukkumised tõsisteks.
Juhtub tänavat ületama kolisev ja kriiksuv punane rong, veavad mundrimehed esile tõkkepuuna toimivad metallaiad. Kuniks tehnikaime möödub, koguneb kummagi aia taha tuhandetest ratturitest koosnev tropp. Tee vaba, sööstavad mopeedimehed pedaalisõtkujate edestamiseks vastassuunavööndisse ja kohtuvad loomulikult sealse vooga.
Pentsikut liikluspilti ilmestavad tuhanded velorikšad, mille üürihinnad vähemalt välisturistidele tehtud pakkumiste põhjal on takso omadest kallimad. Liikluse õnneks ei leia enamik rikšajuhte tööd, nad lösutavad kõnniteele pargitud päevinäinud sõidukites ja popsivad piipu, võidunud kübar silmil. Kuuldavasti elab ära, kui viie päeva jooksul ainsagi tööotsa saab.
Kaupade viimiseks ühest paigast teise kasutatakse harva prestiiþset mootortransporti. Veoauto, mille ehitamiseks omanik on kasutanud kõiki käepäraseid materjale, paistab haletsusväärsena, kuid sõita ei taha ta hoopiski. Tavaliselt kõnnib austatud autoomanik vandudes ümber sõiduki ja püüab mõistatada, mil moel tont teab kust leitud mootor taas käima meelitada. Temast mööduvad kümned lükatavad või veetavad käsikärud, mille käivitamiseks piisab ähkimisest.
Mida äärelinna poole, seda tihedamalt tatsab sõiduriistade vahel pudulojuseid. Kuhu need lahjad lehmakronud lähevad või kellele kuuluvad, ei tea nad ilmselt isegi.
Visiitkaardid kutsuvad massaazhiklubisse
Haiphongis on ohtralt kerjuseid ja ilmselt ka prostituute. Esimesi askeldab või lamab suurel hulgal kogu linnas. Kehtib sama tõde, mis teisteski sarnastes riikides: juhtud ühele raha või nänni andma, oled kadunud mees, siis enam piiramisrõngast ei pääse.
Lõbust kurnatud naisterahvaid esindavad tänaval enamasti äbarad mehed, kes sulle massaaþi- või karaokeklubi visiitkaarte avalikult või vargsi taskusse sokutavad. Hea ongi, et taoline õrnem sugu pilkude eest peitub. Kui õlletoa näitsik üsna avalikult mõista annab, et oskab ka ettekandmisest erinevat ametit, hakkab pea ringi käima - läbi katkiste hammaste naeratav olend on lihtsalt vapustavalt räpane.
Toosama õlletuba peletab külalise kiiresti, ta nimelt haiseb kohutaval kombel. Aroom veenab, et kusagil läheduses peab asuma paik, mille järele linna pidi hulkujal ikka tarvidus tekib. Nii ongi, aga kemmerg kujutab endast köögipliidi kõrval asuvat põrandapinda, millele kokatädi häbenemata ihu kergendatakse. Saab põrand täis, lükkab lihapraadija tekkinu harjaga nurgas olevasse auku ja haarab jälle panni järele. Ettekandaja imestab, miks vahepeal toodud õllekruusid puutumatutena lauale jäävad.
Naised ja loodus Vietnamit kaunistamas
Samas on päristööd armastav vietnamlanna kena. Ta kannab kirevat rahvusrõivast, naeratab sulnilt, koketselt ja abivalmilt, tõustes halli ja albiinopruuni riietatud tillukeste meeste kõrval esile sama kirkalt kui isatihane emaste taustal.
Kaunis näib looduski. Ühel päeval viivad vastuvõtjad meid kuulsasse Halongi lahte, kus mõnekümnel ruutkilomeetril kerkib veest sadu murumunakujulisi ja teravatipulisi saari. Laeva saadavad lamedad paadid, ujuvelamud, mille asukad elatuvad mereandidest. Turistidele pakuvad nad vastkogutud koralle. Ostjaid leidub, ilmselt elatakse paatides isegi jõukamalt kui teel läbitud külade savi- ja pilliroohüttides.
Millest elavad ülerahvastatud linnade kodutud, keda näed öösiti lihtsalt tänaval vedelemas? Hailongis töötav Vahur Värk ja tema abikaasa Aiki ütlevad, et suguvõsa võtab heidikud hoole alla, annab eluspüsimiseks vajaliku riisi. Töötu naeratab optimistlikult: milleks mulle töö, kui ilmad on soojad ja riis potis.
