Põlisrahvad - võõrad omaenda maal
Ma jalutan rada mööda külani,vaadates põhjakaarest valgust.
Valged lehvivad ribad, koos trummide rütmiga. Puhas lumi krudiseb mu jalge all ja pehme tuul sahiseb läbi puude. Kõik näib rääkivat: “Ole õnnelik! Oled ju kodus, oled vaba. Oled sõprade keskel. Me oleme su sõbrad, meie puud lumi ja valgus”.
Üle valge lumevälja tantsib sinine tuul ja trummid kutsuvad. Kutsuvad oma kadunud poegi.
On fantastiline kui palju eestlaste ja indiaanlaste uskumistel ühist. Ja kui palju meistki kutsuksid trummid. Muidugi on ka palju erinevat.
Indiaanlased – põlisrahvas Ameerikas on muutunud võõraks omaenda kodus. Eestlased teevad aga oma kodu võõraks iseendile. Me ehitame üles riiki, võttes omaks kõik halva tsivilatsioonide poolt ammu ära proovitud kõlbmatu. Nii leiutamegi jalgratast mis sõiduks ei kõlba.
Indiaanlased on visamad, hoidmaks vanast kinni. Küllap tuleb nende visadus katsumustest ja nappidest võimalustest.. Reservatsioonides elades on neile lubatud nii vähe ning nii tugevneb usk headusesse, loodusesse ja selle ilusse. Kurioosne, et koos heaoluga tuleb hinge vaesustumine. Vaid filosoofilisest vaatenurgast näib paganausk olevat ihaldusväärne. Tore on ju teada ja teadmiste üle juurelda, aga elada reservatsioonides iga päev hoopis iseasi.
Kui palju me eestlased teame indiaanlastest, paljus meie hingesugulastest.
Teadvustame, et Ameerka hiigelkontinent sai asustatud 30000 aastat tagasi eskimote, indiaanlaste esivanematega Aasiast, kes rändasid üle kitsa Beringi väina. Võib ju fantaseeridagi ja uskuda, et eestlastegi esivanemad olid koos nendega.
Kes seda nüüd enam tuvastada saab. Meie ühine usk loodusjõududesse - niinimetatud paganlus - annab väikese vihje, nahavärvuse erinevus võtab ka selle.
Huvitav, et kõrgelt tituleeritud Kolumbus, kel Ameerikas oma kalendripäevgi tähistamaks kontinendi avastamist, oli kuni oma surmani tegelikult kindel Indiassse saabumisest. Indiaanlastel ja indialastel pole tegelikult kübetki ühist.
Igal indiaani hõimul oli oma kultuur, nimi, keel ja kombed. Ka see kontinent oli asustatud eraldi rahvaste poolt nagu Euroopagi.
Mu ees on indiaaniteadmik pea kõigi suguharude kohta õpetamaks kui erinevad nad olid. On erinevad siiani. Indiaanlased on samasugune ühendsõna kui eurooplasedki. Igaüks neist on eri maailm, kus ühine vaid see, et neid on vähe järele jäänud. Erinevused viisid lahku ja lõpuks kaotatigi valge rassi ees.
Oleks olemas olnud organisatsioonid, riiklik korraldus, ühine raha- vast oleks ajaloo käik pöördunud nende kasuks.
Raha asemel kasutati vampume, mis on teokarpidest keed.
Algonkiani hõimudest on kuulsaimad irokeesid, kes ehitasid jalakakoorest vigvameid. Nende külad olid ümbritsetud kõrgete teivastaradega.
Seminolid Floridas ehitasid vastavalt kliimale oma eluasemeks seinteta maju nn. Chickeesid.
Assiniboinid ehk tasandikuindiaanlased pidasid jahti piisonitele ja said nii elatus võimaluse. Piisonijaht sai olla edukas vaid euroopast sissetoodud metsikutel mustangidel. Esimesena võtsdid hobused kasutusele mandani indiaanlased, rahvad, kes elasid maaonnides, maapinnal vaid rohumätastega kaetud “künkad”.
Sinu hõim elas aga nahkonnides nn. tepeedes, mida oli võimalik kokku pakkida kui kohvrit ja nii rännul kaasa vedada. Liiguti piisonikarjade järel ühelt avaralt preeria-alalt teisele.
Tahaksin pikemalt peatuda kõrbealadel elavatel nn pueblo indiaanlastel. Elanikke, kes asustasid terveid linnu ehk pueblosid nimetatakse sellise koondnimetusega. Vanim pueblo-indiaanlaste hõim : anazazid elas kaljude astangutel olevates majades. Kõiki pueblosid iseloomustab üks asjaolu. Majadel seal puuduvad aknad ja uksed. Tuppa pääseb redelite abil katuselt. Väga hea vaenlaste vastu aga raske omadele igapäevatoimetuste läbiviimisel.
Elamute ehitamine oli naiste töö. Mehed pidasid kokkutulekuid kivadeks kutsutud maa-alustes ruumides. Hopi indiaanlased – sõna sõnalt tõlgitud kui “rahumeelsed inimesed”, huvitav indiaanirahvas Arizonase kõrgmaadel ehk mesadel, elas oma külades sadu aastaid.Hopi legend räägib, kuidas mitmed esivanemad ronisid kolme sõna koopasse koos kõigi oma pudulojustega. Neid oli aitamas kaks Ülem Hinge, kes on vennad. Pärast maa all eraldi kambrites veedetud aega , inimesed ja loomad väljuvad maa peale ning suunduvad Suurest Kanjonist nelja ilmakaare poole. Viimane neljast on Maa ise.Kuid pimedus saabumishetkel katab maad ja see on märg. Inimesed kohtuvad loomade esindajatega küsides Maa peale valgust. Ämblik ketrab palli puhtast siidniidist, et valmistada kuud. Ja annab selle hädas inimestele. Inimesed pleegitavad hirvenaha ja kujundavad sellest päikese.
See on üks paljudest erinevatest indiaanimüütidest. Hopide legendis on kirjas paljut hõimu ajaloost ja kultuurist. Näiteks see, et esivanemad tulid Suure kanjoni lähedale paljudest eri paikadest. Nad elasid kuivas kõrbes, sõltudes looduslikest ojadest, et niisutada endi põlde. Mõlemad valvurihing ja loomad – mängisid olulist osa hopide religioonis. Maa- alused kambrid kivad olid peetud allmaailma väravateks ja kasutatud tseremooniate läbiviimiseks. Legend kõneleb samuti sellest, kuiväga rahumeelsed ja koostöövalmis hopid olid. Nad nimetasid oma elukäsitlust hopide teeks. Et mõista hopide elukäsitlust peab vaatlema kultuuri kõigilt tema asbektidelt. Nagu eluase, toit, käsitöö, seadustik ja ühiskondlik korraldus, rituaalid.
Kõige omapärasem selle kultuuri juures oli kindlasti eluase ise. Kuna kuivadel aladel puud olid haruldased, reisisid hopid kaugetele aladele ,leidmaks majadele põiktalasid. Mehed otsisid ehitumaterjale, naised ehitasid ülesse. Naised ka omandasid enda kätega valmistatud vara, kuid iial ei lubatud neid meeste pühapaika kivasse. Hopid olid peamiselt farmerid, kes vaid vahelduseks küttisid. Mees pidas põldu, naine kogus metsaande ja valmistas toitu. Arvestades, kui halvas kliimas elati, on imetlusväärne kui head olid hopid põllupidajatena. Enne põllu rajamist otsiti ümbrusest niiskeim paik. Põld rajati liivasesse mullapinda. Kasvatati maisi, uba ,kõrvitsat, puuvilla, ja tubakat.. Mais oli tähtsaim. Hopidel oli 50 eri viisi maisi valmistamiseks., kaasa arvatud hopide õhuke leib kutsutud “piki “. Kasvatati ka kodustatud kalkuneid, kuna hirved, antiloobid olid hopide maal haruldased. Naised punusid korve, mehed tekke ja riiet. Värvid olid kirevad: oranz, kollane, punane, roheline ja must. Mokasiinide valmistamiseks kasutati nahka.
Uskumatu kui palju oli sel maal püha põlisasukate jaoks ja kui palju nad lõpuks kaotasid. Iga suguharu oma kultuuri, oma sugulastele sisseharjutatud jahirajad ja kombed. Tänapäeval läheb aga kõik huvitav jälle moodi seda vähemalt huvilistele.Indiaanlased on nüüd kübemetena väga hinnas.
