USA looduse populaarsus kasvab
Presidendi kingitus rahvale
Kas looduse hävitamise sajand või mitte
On möödunud sajand.
Möödas on ka Yellowstone'i 130 -nes sünnipäev.
Kas see oli "Looduse hävitamise sajand ".Jah, joone all on kurb ja sünge 20. sajandi bilanss. Murrangulised teaduslikud avastused ja tehnilised edusammud. Kaks maailmasõda ja arvutult piirkondlikke sõdu, mitmete reziimide koledad kuriteod, holocaust, võidurelvastumine, energia mõttetu raiskamine, keemiline saastumine, pidurdamatu ressursside kurnamine, maailma rahvastiku plahvatuslik kasv, loodusliku mitmekesisuse hävimine, dramaatiline huumuse kadu, kõrbestumine, osoonikihi hävimine, kliimamuutused ….Niisiis pole kahtlust, 20. sajand oli looduse rüüstamise ja hävitamise sajand.
Maa saastatus oli sajandi lõpuks saavutanud mõõtmed, mis on seadnud inimkonna edasikestmise küsimärgi alla. Meie Maa kaotab järjest progresseeruva loomuliku taimestiku ja viljaka pinnakihi hävitamisega oma assimileeriva “naha” ja sellega biosfääri tähtsaima regulaatori. Niinimetatud looduskatastroofid, enamjaolt inimeste tekitatud, muutuvad ikka ettearvamatumateks, ikka dramaatilisemateks ja mõjude poolest ikka laastavamateks.
Selliste globaalsete ohtude taustal ja arvestades tuhandeid kordi sõnastatud arusaamu ning olemasolevaid teadmisi, on häbistav, skandaalne ja lõpuks traagiline, kui Maa rikkamatest riikidest, milliste hulka Ameerika Ühendriigid vaieldamatult kuulub, on tõsiseltvõetavate kaitsealade pindala võrreldes riigi territooriumiga suhteliselt väike.Nii vähemalt arvab ameerika rahvas ja eriti ülipopulaarseid rahvusparke külastades.
Ekstravakantsused
Oli aeg, kui Kongress rahvusparke luues pidas silmas vaid mõnda spetsiaalset lähtekohta: kas loomastiku kaitset, mõnes kohas geisreid, mõnes kauneid vaateid. Teised parkide osad said vähema tähelepanu osaliseks või jäid isegi unustusse.
1930-ndatel hävitati parkides kiskjaid ja seda selleks, et "head loomad" saaksid kaitstud. Yosemite Rahvuspargis lasti rähnid maha, sest nende toksimine häiris hotellikülastajate und. Alles ökoloogia arenedes saadi aru, et kõik pargi olendid on omavahel ökoloogiliste sidemetega seotud ja tasakaalu säilitamiseks on tarvis kaitsta kõike ja kõiki. Aeglaselt aga kindlalt süvenesid teadmised kogu ökosüsteemi kaitsest ja rahvuspargi tähtsust ei mõõdetud enam aakrites.
Tõepoolest, rahvuspark ei ole loomaaed.. Kas seda kutsutakse metsikute alade kaitseks, looduslikkuseks, ökosüsteemide kaitseks - mida iganes- igal juhul on see loodusprotsesside säilitamise nimel tehtav töö.
Kindlasti tähendab see ka seda, et rahvas ei kogu neilt territooriumitelt kive, vaid jatab need ilusti oma looduslikku keskkonda alles.
Tähendab ka seda, et inimkond oma suure ninaga, ei sekku loomade olelusvõitlusse vahele.Loomad leiavad ellujäämiseks oma tee, meie oma.
Lühidalt öeldes on ameerika rahvas loodust pooldades leidnud revolutsioonilise tee loodusele lähenemiseks. Rahvas on nõus maksma rohkemgi kui seni. Nad annaksid niigi suurtele territooriumitele ruumi lisakski. Igal juhul, kui rahva valikuteks on näha grislit miilide kauguselt binoklist või alumiiniumipaberit limpsides otse autoakna kõrvalt, siis eelistavad nad selgelt esimest varianti. Silt "Loomale on nii parem" on teadlikult juurdunud ja loodusesse suhtutakse aukartusega.
Tihti on loodusel omad reeglid. Näiteks looduse tulekahjud, millede abil hävib vana ja vähem väärtuslik mets ning kasvab asemele parem puistu. Laskem sel olla siis nii.
Alati pole Emakese Looduse enda teod mõistlikud. Näitena võib tuua hiigeltulekahju Yellowstone'is, mis levis oodatust palju kaugemale . Siiani on Maa vanima pargi idapoolne osa suures osas söestunud.
Kuskil ei ole öeldud, et loodushoid peaks olema kerge. Aga ameerika rahvas püüab ja püüdes õpib juurde.
Ja neil suurepärastel ameerika parkidel, mis inspireerivad inimesi oma ilu ja vaikusega, on veel üks kingitus varuks. Nad on ideede laboratooriumiteks, pakkudes asjade loomulikus arengus loendamatuid õppetunde.
Ükski õppetund ei möödu valutult ja ometi on need väärt reise rahvusparkidesse.
Iga Ameerika Rahvuspark on kordumatu oma ainulaadsuses aga samas on neil kõigil kolm ühtset tõmbenumbrit: lõbu, seiklused ja ilu.
Positiivne on ka see, et 1996 võttis Kongress vastu otsuse parkide külastusmaksu suurendamise kohta. Raha on vajalik territooriumite paremaks haldamiseks.
50-ne dollari eest saab nüüd osta nn. Kuldse Kotka passi, mis kehtivuseks aasta ja seda kõikides parkides üle kogu hiigelriigi. Vanurid alates 62 võivad selle osta 10 dollari eest.
Mis on Ameerika Ühendriikides looduskaitse valdkonnas 20 sajandil toimunud
Kas need hiigelmõõtmetes rahvuspargid ka maailma mastaapides külastamist leiavad. Siin toon toimunu küllusest esile ainult üksikuid eredaid arenguid.
Väärtuslik looduspärand sai 20 sajandil kaitstud, suurkaitsealade arv ja pindala on tunduvalt suurenenud. Viimased nooremad rahvuspargid on loodud veel üheksakümnendatel. Vimasena on moodustatud 3 uut rahvusparki, on laiendatud mitmeid l.parke ja seda vaatamata tööstuste vastukampaaniatele
Ja nii ongi rahvuspargiturism siin üle maailma kõige populaarsem . Paljud rahvuspargid võtavad igal aastal vastu üle miljoni turisti. Näiteks Great Smokey mäed - 11 mln, Yellowstone - 7 mln, Yosemite - 3,4 mln.
Neid kaitseb inimtegevuse eest seadus. Põllumajandus, jaht, kalastamine, metsandus, kaevandamine - kõik peaks olema seadusega keelatud, ka elukondlik, tööstuslik ja äritegevus, samuti teede ja raudteede rajamine. Ainus erand on turism, mis on ka üks pargi eksisteerimise mõte. Seks otstarbeks on siin lubatud rajada ka majutuskohti ja neile juurdepääsuks teid. Siiski on need pargid teinekord ette nähtud ainult teatud tüüpi turistidele, välistades massiturismi.
Rahvuspargindusest rääkides ei saa mööda vaadata turismindusestki.
Ameerikal on Euroopa turismimudelist neli erinevat joont.
Esimene erinevus on turismi väljakujunemises regiooniti. Põhja Ameerika turist ei liigu põhja ega lõunasse, vaid eelistab kas idarannikut Atlandi või läänerannikut Vaikse ookeani kaldal. Viimane on idast ära lõigatud Rockie mäeahelike poolt. Kalifornia piirkonna, mis väga kõrge majandusliku arenguga, 29 mln.-ne rahvastik toodab enam kui kogu USA majandus kokku.
Ameerika rahvastikku köidab vaid väga kõrgetasemeline turism. Mandri kõige vaatemängulisemad maastikud asuvad läänes kõrgetes Rocki mägedes. Üle 34-ne USA rahvuspargi (54 kokku) ja 84,8 % ühiskondlikest puhkuseveetmispaikadest asub Vaikse ookeani regioonis. See suur rikkuste kontsentratsioon on viimasel ajal põhjustanud turistivoolude ümberpaigutumist siinsete kõrbete sisealade ja mägede suunas.
Teine erinevus on see,et lõunasuunaline turismivool pole nii selgelt välja kujunenud kui Euroopas. Kõige suurem erinevus on turismi ajalooressursside ja kultuuriressurside vähesuses.Kontinendi päriselanikud indiaanlased olid nomaatlik rahvas, kes jättis oma arengust vaid väheseid märke maha. Kesk Ameerika iidsest linnatsivilatsioonist on siiski mitmeid väga väärtuslikke ajaloolisi jälgi.Tõsi valgete kolonisatsioon ulatus tagasi 17 sajandisse, kuid tsivilatsiooni liikumine lääne suunas toimus aeglaselt. Suur osa kontinendi põliselanikest jägas ära oma keele ja
kultuuri. Seetõttu kontrastina Euroopale põhineb Põhja Ameerika linnaturism moodsatel linnadel ja inimtekkelistel lõbustusatraktsioonidel, ning mitte nii palju ajaloolistel vaatamisväärsustel. See on põhjustanud ka ameerika turisti liikumise vana ja iidsuse otsinguil Euroopasse, kus riigid vanemad. Ja põhjustanud ka rahvusparkide sügava armastuse, armastuse mida võrreldakse isegi hävitamisega.
Neljas erinevus Euroopa ja Põhja Ameerika turismis on vast enam näiline kui tegelik.Küllap ajalooliste ressurside puudujääk on tinginud selle, et need kaks riiki toodavad agaralt uusi moodsaid turismiatraktsioone, mis rahuldavad aga peaasjalikult kodumaist turisti. Enamus mandrisisestest turismivooludest on registreeritud kui kodumaised mitte kui rahvusvahelised. 1999 aastal tehti 884 mln. puhkusereisi (üle 160 km pikkusega).
Turismi maht on tohutu ning peamine kontsentratsioon vaid kolme piirkonda: Vaikse ookeani rannik; lähistroopiline lõuna ja majanduslik tuumikala Atlandi ookeani ääres. Texas on uus viimasel ajal märkimisväärset kasvu ilmutav turismiregioon.
Turismi kiire arenguga on kaasnenud ka muresid. 54 rahvuspargis ja 367 looduspargis on üksikobjektid, mida haldab Rahvusparkide teenistus NPS, peavad taluma suurt ülekoormust. Alates 1970 aastast on külastuste arv enam kui kahekordistunud, saavutades 1992 aastal 275 mln. külastajaga rekordtaseme. Koormuse leevendamiseks on NPS kõige populaarsemate rahvusparkide pindala suurendanud. Sellele vaatamata on Yellowstone’i rahvuspargis ikkagi auto autos kinni ja Suure Kanjoni parveretkedele on seitsme aasta pikkune järjekord.
USA alustas esimesena rahvusparkide loomist.
Esimesena valmis 1872 Yellowstone’i rahvuspark. 100 aastat hiljem oli USA-s juba 38 rahvusparki, hõlmates 5,8 mln ha. Pargid haaravad väga mitmekesised loodusmaastikke, ulatudes metsastest Yellowstone’i mägimaastikest lumise McKinley tipuni Alaskal ning aktiivselt tegutsevatest vulkaanidest Hawaii rahvuspargis madalate troopiliste soodeni Floridas.
Pealinna lähistelgi on jumalikke parke ja president George Washingtoniga seotud paiku. Nende külastamiseks tuleks muidugi üürida auto.
Tüüpiline Ameerika on tänapäeval New York, Washington, Florida ja kõik muu, samuti nagu Grand Canyon, Las Vegase Red Rock'i Canyon, indiaanlaste reservatsioonid, Alaska avarused, Louisiana cajun ja buyo people, Indiana ja Pennsylvania kveekerid, Arizona saguarod, Kalifornia kõrbed ja sequoiad, Mount Rushmore.Kuid kõige tüüpilisem on USA-s ikkagi rahvusparkides toimuv töö ja rahvale mõeldud kingituse üha laialdasem populariseerimine üle terve riigi. Ameeriklane on väga teadlik oma rikkusest, eelkõige looduses peituvast rikkusest, mis tänu Rooseveldile pea tasuta kätte tuleb.
Muidugi on tüüpiline Ameerika ka üheperekonnaelamutest planned community oma maniküüritud murude ja puhtusega. Aga ka getod, kus valitsevad vaesus, kuritegevus ja uimastid. Kokkuvõttes on aga tähtis Ameerika vabadus ja garanteeritud võrdsed õigused. Kõikidel on võimalus elus edasi jõuda ja ameerika unistus ellu viia, kui vaid tahet jätkub.
Päikest, päikest ja ainult päikest, januneb eestimaalane siin sageli kümme kuud aastas halli taevast näitavas Eestis. Suures riigis on see eelis, et valikuvõimaluste rohkuse tõttu saab keskkonda vahetada. Kui ikka kõrbekuumusest villand saab, võtad auto, lapsepudinad peale ja sõidad näiteks lähimasse mäestikku, kus nõlvadel mitmeid kliimavööndeid ja hoopis jahedam.
Kaitsealad on muutunud majanduslikuks mõjuriks.
Mitmel juhul on nad teenäitajaks ja mootoriks säästvale regionaalarengule (ökoloogilise põllumajanduse edendamine, kohalike toodete turundamine, maastikukeskse turismi areng, kultuuritegevus, kaitseala kui reklaam).
Rahva teadlikkus on tõusnud. Kaitsealade, eriti rahvusparkide tuntuse ja populaarsuse tase on küsitluste ja eriuurimuste kohaselt selgesti suurenenud. Kaitsealad ja looduskaitse teemad on meediakanalites reeglipäraselt, ehk küll ka sisuvaeselt esindatud. Raamatuturul ja erialastes ajakirjades on märgata suurkaitsealasid käsitlevate trükiste buumi. Aladel on avatud infokeskused või siis planeeritakse neid rajada.
Kaitsealad on saanud uurimisteemaks. Suur hulk eri valdkondi käsitlevaid diplomitöid ja dissertatsioone tegelevad suurkaitsealade ja nende ümbruskonna problemaatikaga. Enamusele aladest on välja töötatud mahukad hooldus- ja arendusplaanid.
Kaitsealad on kindlustatud finantside ja personaliga. Rahvuspargid , ka USA looduspargid on saanud valitsused, personali ja eelarve. Kuigi kõikjal kurdetakse selle ebapiisavuse üle, ei saanud kümne aasta eest mõnele sellisele asjale mõeldagi, mis tänaseks on enesestmõistetavaks tegelikkuseks muutunud. Loodusvalve on leidnud elukutsena tunnustust üleriiklikus täienduskoolituses ja kaitsealade puhul asendamatu.
.
Kaks näidet: Yellowstone ja Theodor Roosevelt’i nimeline
Yellowstone
Lahemaa rahvuspargist ligi sada aastat vanem Yellowstone võib meid mitmel moel õpetada. Võib õpetada seda, kuidas rahavaestel aegadel püsima jääda, aga ka seda, kuidas rahva rikkamaks saades mitte muutuda loomaaiaks, vaid jääda ikkagi looduspargiks. Võib õpetada sedagi, kuidas loomad suurenevat külastajatevoolu taluvad ning seda, kuidas külastajaid võimalike ohtude eest hoiatada.
Eelmise sajandi lõpul tuli keegi hea mees mõttele rajada yellowstone'i kirdevärava taha mägedesse uus kullakaevandus. Inimkonnal pole tarvis rohkem kulda, meil on vaja, et läbi Yellowstone'i voolaks puhas vesi ja et kaevandustööd ei hävitaks siinseid läänemänni metsi, sest grislikarud jäävad siis ilma oma söögist - nii ütlesid ameeriklased. Yellowstone'i kaitseks hakkas tekkima kodanike ühendusi ja survegruppe nagu seeni pärast vihma. Planeeritud kaevanduskoha vahetus läheduses asuva tillukese Cook City elanikud lõid kullaihkajate vastu võitlemiseks Karukihva Koalitsiooni, mille sõnum jõudis välja Ameerika presidendini ja vähemalt seekord nad võitsid.
Theodore Roosevelt´i nimeline
See rahvuspark on asutatud 10 novembril 1978 aastal. Asub see kaugel USA lääne-põhjaosas Põhja Dakotas.
Theodore Roosevelt oli ise unikaalne ja ka temanimeline rahvuspark on seda samuti. Park säilitab mitte ainult unikaalseid loodusmaastikke vaid ka mälestust president Rooseveldist kui ekstravakantsest inimesest.Kahtlemata oli see president Roosevelt, kes on teinud ameerka rahvusparkide süsteemi jaoks enam kui ükski teine enne teda või pärast teda.Tema oligi see president, kes tegi sõna otseses mõttes kingituse rahvale looduse säilitamise näol. President tuli esimest korda Põhja Dakota "halbadele maadele" noore mehena aastal 1883, et kinni püüda buffalot.Ta püüdis siinsetel maadel rajada talu, kuid edutult. Siiski pöördus ta selle idee juurde 13 aasta vältel mitmed korrad tagasi . Need olid needsamad ebatasased maad Põhja Dakotas, mis õpetasid tulevasele presidendile austust looduse vastu ning vastupidavust nii füüsiliselt kui psüühiliselt. "Ma poleks praegu president, kui poleks olnud kogemust Põhja Dakotast", on president Roosevelt väitnud. Siit sai kõik alguse, idee ja tegutsemine.
