Nii nagu ohustatud maailmapärandi hulka võivad kuuluda Londoni Tower, Galapagose saared, või Machu Picchu Peruus, võiks sinna kuuluda ka Korfu saar Kreekas. Hetkel on maailmapärandi nimekirjas 830 paika. Mul on seega õnnestunud ära näha nendest üksikud, ja varus seisab minu arvates ka Kerkyra, ehk teisiti nimetatud Korfu.
Saareke asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, lausa kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on see hoopis eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna ja idarannikute läheduses. Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust "Minu pere ja muud loomad" või siis ise ära käies. Korfus on peamine ta looduse ilu, mida kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses. Võrreldes väiksuse suhtes Eestiga tekib ehk tahtmine võrdlema minna, ise end suuremana tundes.
Kuna jääkaart näitas juba nädalapäevad varem Kaberneeme ja Salmistu kandis Kolga lahel merejääd ning 360 Kraadi plaanis samal ajal ka uisumatka Kolga lahe väikesaartele, mõtlesime ise soomekelkudega merele minna. Kuigi - tuisanud oli juba mitu päeva ja teed muutunud mandril läbimatuks mõnes kõrvalisemas kohas. Aga ikkagi - lootust oli, et äkki tuisk möllab merel veel võimsamalt ja puhub üleliigse lume minema.
Kaberneeme sadamas tervitasid meid kaks hiigelkoera, kui oma kraami lahti pakkima hakkasime ja lakkusid jalased üle. Meri silma järgi paistis jääs olevat kuni Rohusini ja edasi pedassaare suunas ka. Kaldal oli aga väga paks lumi.
Meilt küsiti, et mis varustusega siis merel käime. Siin on väike ülevaade.
Üks olulisemaid asju enne jääle minekut on jäätuuraga jää paksuse mõõtmine. Tuur on originaalne sepis eelmise sajandi alguspoolest, Indreku leitud vana maja tööriistade hulgast.
Kui tuuraga esimese korraga läbi jää lüüa nii, et vesi välja tuleb, on jää liiga nõrk. Kui mitu korda tuleb veeni lüüa, siis riskib juba peale minna.
Aegviidu-Jänijõe matka võib lisaks tõukekelkudele läbida ka suuskadega, jalgrattaga või jala. Lõuna-Kõrvemaale viiv rada on üsna inimtühi võrreldes Põhja-Kõrvemaa Jussi järvede või Paukjärve ümbrusega, oleme sealkandis isegi karu näinud jalgrattamatkal.
19,4 km saab läbida kõrvalepõigetega Liivoja ja Jänijõe kanti, tagasiteel riivab rada ka Mustjõge. teel on mitu vana talukohta, veel mõni aasta tagasi olid ka majad säilinud. Nüüd aga on põhilised peatuspunktid huvitav puutüügastest metsaga loduala, maaliline Jänijõe org, paar ürgorgu põhjas voolavate ojadega ning Mustjõel asuv turismitalu ja Ukuaru.
Ei möödunud nädalatki, kui me jälle tõukekelkudega merele sattusime. Seekord oli värsakelt hangitud Kicksparki kelguga kohal ka Jüri, et suunduda Aegna saarele. Tema ostis terasraamiga kelgu. Indrek pakkis kokku oma Tallinna Dünamo suusavabriku suuskadele ehitatud innovatiivse eesti kelgu, mis püsis ka tempos.
Jääkaart midagi veel väga ei lubanud, aga mõnikord on oma silm rohkem kuningas kui satelliidipildilt joonistatud kaart. Sõitsime Viimsi tippu paremale jäävasse liivaranda, kus loksus tõesti vesi otse kaldasse ja närvilised luiged tõusid meie saabudes veest pladinal õhku. Talve polnud merel näha peale selle, et kahel pool teed olid poolemeetrised lumevallid ja autot polnud kuhugi jätta.
Kuiv kõrbeline ala Põhja-Ameerikas Kaljumäestiku ja Sierra Nevada mäestiku vahel hõlmab ligi kümnendiku Ameerika Ühendriikide territooriumist. Punakatel liivaväljadel võitlevad ellujäämise eest nii tääkliiliad, viigikaktused kui ka kümned teised veidrailmelised kõrbetaimed. Kord kõrbesse sattunud inimest tõmbab siia ikka ja jälle tagasi.
Aegade jooksul, kui raudoksiid ja kaltsiumkarbonaat filtreerusid liiva sisse, tsementeerus liiv kiviks, milles vahelduvad sageli eredad värvid punasest valgeni. Liivakivist on erosioon moodustanud Punase Kivi Oru rahvuspargi keskosa pea püstloodse seljakuna, mis on üle 20 km pikk ja 900 m kõrge. Seljakusse lõikuvad mitmed sügavad kanjonorud. Lumesulaveed ja vihmavoolud on uuristanud pragusid rabedatesse kaljudesse. Kevad ja ajutised allikad kehutavad lopsakat taimekasvu suhteliselt jahedates varjurikastes paikades. Kontrastina kõrbepõranda kuivusele kasvab kaktusi ning ürtidele lisaks mände = ja manzaniitapõõsaid.
Olümpiamängud
Ilumängud
Võlumängud
Tõukekelk pole mitte ainult hea vahend talvel kinnisõidetud lumega külateel poes käimiseks, vaid karmimatele ka korralik spordivahend uisumaratonidel osalemiseks. Seekord aga proovisime, kas merematkal ka tõukekelk abiks on. Näiteks Pakritele on väga tüütu üle jää vantsida, tõukekelguga aga oli see vähemalt poole vähem tüütum, sest kiirus oli enam kui kahekordne. Maksimaalne 15 km/h, keskmine 7 km/h. Pealegi on kerged Kicksparki soome kelgud mugavad ka selga võtta, kui suurem lumetakistus ees ootab.
Esimesele jäämatkale läksime üheksakesi. Lisaks Reisijututoa seltskonnale oli kambas ka Kickbike.ee esindaja Ilo, kes võttis Lõuna-Eestist kaasa ka kogu tõukekelguvarustuse. Alustasime Kurkse sadamast, kus nädal aega tagasi tegime eelluuret.
Copyright © 2024. All rights reserved
Designed By Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.