Alustasime oma matka summutiparandusega Järvamaal ja just sellepärast jõudsime Munalaiu sadamasse alles kella neljaks pärastlõunal. Ühelt poolt on hea nii hilja alustada (soojem, näeb päikeseloojangut), teisest poolest aga oli edasiliikumine tänu sellele kõvasti raskendatud: päike oli kõik pealt pehmeks sulatanud ja suusad-kelgud vajusid sellest lödist läbi.

Nii tuligi enamus ajast sumbata 10-15 cm sügavuses lobjakas, kuid saarest eemal avamerel oli parem: lund vähem ja vett jää peal ka tunduvalt vähem.

Manijale on Munalaiu sadamast napilt 800 meetrit, saarel käib aktiivne elu ja saareelanikke me eriti häirima ei läinudki, kui oli võimalus liikuda merel. Saare Pärnu-poolses küljes oli ca 6-7 km kaugusel vesi näha, aga Kihnu pool loksus laine juba randa. Põhja- ja loodetuul oli oma töö teinud. Kõige ideaalsem vahend lobjakaga sõiduks oli lumejalastega soomekelk, kuid õhtupoole, krõbedaga sai suuskadega kärmemalt edasi.

Fotovõistlusele Looduse Aasta Foto 2009 laekus üle 12000 pildi rohkem kui 1500 autorilt.

Alates 20. märtsist on võimalik pilte vaadata ja hinnata aadressil www.looduseomnibuss.ee.

 Peagi alustab tööd žürii Rein Marani juhtimisel. Võitjad kuulutame välja 19. aprillil Tallinna Linnahallis. Traditsiooniliselt on võistlejatele pääs Linnahalli prii.

Täname kõiki osalejaid korraldajate poolt.

Jaan Riis

Kaks ühe hoobiga ehk messid ”SportAct 2009” ja ”Merevärav 2009” toimuvad eile-täna-homme Pirital näitustepaviljonides korraga, pakkudes nii spordi-, seikluse kui merehuvilistele midagi.

Oli kolm halli. Paremal suures hallis kaatrid ja jahid, seal oli üsna vaikne. Kui paar aastat tagasi olid poolemillised kaatrid otsas ja seisti sabas kahemilliste juures, siis nüüd oodistas vaid mõni üksik (venekeelne) huviline kõhklevalt ka 200 000 kroonist kaatrit. Hinnad on kukkunud kolossaalselt. Isegi autosid oli kaatrite vahele poolmuidu äraandmiseks toodud: Fordi dzhiip nt 340 000.

Kaido Einama, vabakutseline ajakirjanik, matkaja
Õpetajate Leht, 6. märts 2009, lk 13

Ellujäämiskursusi ja militaarseid laagreid metsikus looduses seostatakse tavaliselt karmide, sõjaväeteenistuse läbinud meeste ajaviitega. Ellujäämisoskusi võib aga vaja minna kõigil, ka koolilastel.

Ellujäämisoskuste omandamiseks ei pea minema nädalasele paastumatkale metsikusse sohu, võib ka lihtsamalt. Ühel seikluslikul klassiekskursioonil saab ohutult selgeks kõik iseseisva toimetuleku oskused, mida vaja siis, kui tsivilisatsioon asub kaugel eemal.

7. märtsil alustas Looduskalendri järjekordne looduskaamera - Hallhülge seirekaamera. See näitab otsepilti hüljeste lesilalt Vilsandis, kuulda saab ka hääli.

Kaamera toitub päikesepaneelidelt ja signaal edastatakse raadiolingi kaudu Saaremaale ja sealt Tartusse EEnetti, kust jagatakse üle maailma laiali. Vaata lähemalt:

• Hülgekaamera
• otsestriim UUS!
• veebipleier
• Seire-TV
• uudised
• foorum
   

Märtsist on Läänemaal üleval järgmine Looduskalendri kaamera - merikotkakaamera.

Kui eelmine aasta jäi kotkapesa tühjaks konnakotkastel, siis sel aastal on rohkem lootust - juba istub kotkapaar pesas ja paistab, et plaanid on tõsised. vaadata saab siit:

• Merikotkakaamera
• otsestriim
• Merikotka TV
• uudised
• foorum

Just tuli ühte programmi kasutades selline idee: kui keegi küsib, kus sa oled ja kuidas sinuni jõuda, tuleb kasutada asukohapõhist fotode süsteemi ja teha moblaga pilt. Siis saata see pilt Locri vahendusel ära ja küsija saab veebist vaadata nii seda, mida sa oma asukohast näed kui seda, kus kaardil asud. Lihtne, geniaalne.

Mis mulle aga väljas kõige rohkem meeldis, oli Locriga lähedalolevate fotode otsing. Jalutad näiteks kuskil reisil tundmatus kohas ja tunned huvi, mida huvitavat võiks ümbruskonnas olla. Kui istud eeltööta Shanghais ja leiad GPSi kaardilt "Hu Gardens", siis ei oska ju midagi mõelda. Kui aga vaatad fotot Hu Gardensist, siis kibeled kohe sinnapoole. Ja see hea omadus on Locril ka, et ta näitab suuna ja kauguse fotoni. Vaata ja jaluta heade võttekohtadeni. Hea spikker fotograafidele. Ainult et andmeside eest peab maksma.

Sel aastal on (korraldajate arvates võib-olla ka viimast korda) avatud Nõmmel jääronimise tehissein, mis on ehitatud tellingute otsa valatud külmunud veest ehk jääst.

Tornil on kaks külge: järsem ja laugem. Seega sobib profimatele ja algajamatele.

Mida ronimisel vaja?

• jääseinal ronimiseks varustatakse julgestusvöö, kirkade, kasside ning kiivri ja kaitseprillidega
• jääronimine toimub paaridena - üks ronib, teine julgestab
• kogu tegevus toimub instruktori valvsa pilgu all
• julgestamine lubatud alates 16. eluaastast
• võimalusel panna jalga kõva tallaga pahkluid katvad saapad

Vaata ka Reisijututoa esimese kogemuse lugu jääronimisest.

Pilk jääkaardile ja pikem termomeetri jälgimine ütlevad, et jää hiilib iga päevaga aina edasi. Püsiv miinus, vähe tuult (viimastel päevadel küll natuke rohkem ja nüüd ennustatakse lausa tormi saabumist) on siiski tekitanud korralikud jäälaamad Lääne-Eestisse ja ka üksikutesse lahtedesse põhjarannikul. Ida-Virumaast rääkimata.

Niisiis, aeg jääolusid hinnata. Haapsalu lahel me juba käisime, seal peab. Jalgsi saab igale poole, autoga on endiselt oht läbi vajuda ka siis, kui keskmine paksus 30 cm. Aga ka jala maksab arvestada ohutusnõuetega: kaasa jäänaasklid, köis, veekindel kott, mis hoiab vee peal, päästevest, kui seda pole. Kompass või GPS koos lisa-akudega kindlasti ka. Ning jäätuur jää paksuse kontrollimiseks. Siis võib minna.