Harku-Vääna-keilaJoa-Kloogaranna vahel on ametlik, tähistatud matkarada. Seekord väntasime selle Väänani jalgratastel läbi.
Olgu öeldud, et mõne aja eest sai sedasama matkarada läbitud umbkaudu Vääna jõe kallastel, siis Vääna-Naage lõigu ja kunagi ammu ka KeilaJoa-Kloogaranna lõigu.
Pühapäeval või tegelikult mistahes muul päeval ka on Paldiski maantee Õismäelt keila poole ja vastupidi tihedalt autosid täis. Kui raudteeni on kuidagi rattaga pääsetud, siis tuleb pöörata paremale, Harku küla poole. Suuremat teed pidi muudkui otse, üle ojakese, kuni tuleb vasakut kätt vastu uus kirik. Sealt tulebki vasakule pöörata, siis (peale asfaldi lõppu) jälle vasakule ja jälgida tee äärde puudele/postidele joonistatud valge-sini-valgeid triipe. need on matkaraja märgid.
Tee läbib ilusat muinasjutulist harku küla kärestikulise ja veidi mägise oja kaldail, kuni pöördub kaarega tagasi sellelesamale suuremale kruusateele, millelt märgid enne eemale juhatasid. Edasi tuleb rühkida tabasalu tee poole.
Ausalt öeldes kaotasime me ühel hetkel matkaraja märgid ära ja jõudsime Paldiski mnt-Tabasalu teele kuskil Talleggi tapamaja juures. Polnud ka paha - vaid kilomeeter tagasi Paldiski maantee poole ja olimegi Harku-Vääna vanal raudteetammil. Edasi sõitsime juba Sõrve jaama poole, raudteejaama juurest (mis nüüd on elumaja) ikka edasi vasakule käänavat peateed pidi kuni metsa sisse pöörab väiksem metsatee (vasakule). See tee viib hargnemistega lõpuks vahiküla jugade juurde Vääna sillale. Enne silda aga saab pöörata paremale hoolimata eraomanike püstitatud tõkkepuust - rattaga saab avalikult teelt ikka läbi enne päikeseloojangut. tee kulgeb jõe kaldal, kus oli ohtralt piknikulisi, tagasi raudteetammil kulgevale kruusateele.
Edasi on juba vaba valik, kuhu minna: kui suur asfalt vastu tuleb, võib pöörata paremale, kustkaudu pole kaugel enam rannamõisa tee ja tagasitee Tallinna läbi tabasalu või vasakule, kus Vääna mõisa juurest saab võtta suuna Keila-Joale.
