Kuigi Looduse Omnibuss rändab kogu aeg kuskil, juhiksin tähelepanu seekordsele reisile Alam-Pedjale. Reisijututoa seltskond pole seal käinud, portaalikülastajad aga ehk mõned juba on. Koht on huvitav, maksab vaadata.
Kirjeldus siin:
Laupäeval, 14. mail 2005
Retk Alam-Pedja looduskaitsealale.
Alam-Pedja looduskaitseala on suurem kui Muhu saar. Seal elab palju meie loodusharuldusi - karusid, hunte, ilveseid ja kotkaid. Matku Kirna (7,5 km) ja Selli-Sillaotsa (3,5 km) looduse õpperadadel juhendab Robert Oetjen.
TOIMETUSE TÄIENDUS 15.05: Alam-Pedjal käidud, pildid tehtud ja muljed kirjas.
Mis siis toimus?
Kõigepealt piltidest. need on üleval, nagu ikka, Reisijututoa fotoblogis.
Kylamees kirjutab:
Kõigepealt ei mahtunud me omnibussi ära, sest oli ilus ilm ja tavapäraste viimasel-hetel-alt-ära-hüppajate asemel oli terve hunnik viimasel-hetkel-peale-hüppajaid ehk me pidime põrandal istuma, sest kõik kohad olid ootamatu kiirusega hõivatud kas inimeste või broneerivate kottide näol.
Kui Jaan Riis Prismasse toite läks ostma, otsustasime oma transpordiga jalga lasta (Riisile teatasime ka ikka). Samal ajal sigines bussi Soome turist, sest buss parkis Viru-Olümpia busside peatuses ja mõne hetke pärast oleks ka õige buss pidanud tulema. Ilmselt oleks tema üllatus olnud suur, kui omnibuss ta keset Alam-Pedja Viru hotelli asemel maha pannuks. Veidi hämmingus turist tõsteti sealsamas poe ees bussist maha.
Meie aga jõudsime teel Laevani teha mitu peatust nii bensiinijaamades kui paari aarde juures. Kirna rajale jõudes kostis jõe kaldalt tümps ja oranzides vestides seltskond grillis lärmakalt. Ilmselt olid vestid seljas selleks, et purjakil kaaslasi hilhjem põõsaste vahelt kergem üles leida.
Kummikud olid hea mõte - kohe silla taga läks mädaks ja mudaseks. Kummikuservast läigatas esimese lombi juures juba muda natsa sisse, aga midagi hullu ei teinud. Saepurutee oli kõige mädasemate kohtade peal, aga siiski jagus ka päris korralikke mülkaid.
Vaatetorni juures grilliti ja siis oli minek lõunapoolsemale Selli rabarajale. See oli kohati ka üsna mäda, aga umbes poole raja ulatuses käisid renoveerimistööd, suureks suveks on laudtee ilmselt korras.
Siis aga juhtus veidi uskumatu lugu. Lõime Omnibussist lahku ja jätkasime palupõhja suunas kuni Emajõeni välja, tegime seal mõnusa tiiru ja tagasi tulles otsustasime peita ühe mahajäetud maja juurde geopeituse aarde. Tundus mõnus maja olevat ja leidsime ka sobiva pesa vana õunapuu sees. Aare peidetud, uurisime igaks juhuks ka varem silma hakanud kahtlast pakki ja oh imet - seal sees oli aare. 26 meetrit eemal. Uskumatu kokkusattumus. Kiri peitjale kinnitas, et see on arhiveeritud aare looduskaitsealalt, kuid siiski oma kohale alles jäetud. Pidime oma aarde kokku koristama.