Suurbritannias kiskusid loomakaitsjad end kuningakoja ees alasti - karude kaitseks, et kuningakoja valvurite vormidel ei kasutataks karunahast mütse.
Pildid ka Reisijututoa galeriis.
Laupäeval üle lörtsise mere Ruhnu jõudes nii karmiks ei läinud, kuigi Looduseomnibussi retk karu kaitseks jõudis saarele just siis, kui päike välja tuli ja palavaks läks.
Riided jäeti siiski selga ja suunduti mööda mereranda, kus karu jälgi oli nähtud, saarele ringi peale tegema. Looduseinimesed pöörasid kände, et uurida: kas seal on tuustinud karu või on niisama kellegi poolt pehkinud tüügast togitud.Rannast leidsime lätlaste meisterdatud huvitavad puuskulptuurid - lõunanaabritel on Ruhnu ikka meeles ja aeg-ajalt saarele sattudes kipuvad lätlased meenutama, et eestlased võtsid neilt ainukese saare ära. Selle peale küsitakse vastu, et kuhu te liivlased panite. Muidu aga kilusõda eriti enam ei kisuta ja ka seekord oli lätlaste rahvusvärvides alus sõbralikult sadamas Eesti sõjalaeva kõrval.
Sadamas ootas kohalik buss ja ennast ei lasknud häirida ligi seitsmekümne inimese saarele saabumisest akvatooriumis muda imev süvenduslaev. karu jälgi ei olnud rannas, kuid sinna oli maandunud väsinud lepatriinusid - pole ka ime, sest ümberringi kümnete kilomeetrite raadiuses pole neil ju kuhugi laskuda.
Ruhnu on Eesti kõige meretagusem maa, umbes nagu Hawaii jänkidele. Turiste aga palju ei käi. Kohaleminek on liiga keeruline. Meiegi käisime kõigepealt Virtsust Kuivastusse ja siis Roomassaarde, kust väljub reisilaev "Aegna".Külastasime ära Eiffel - prantsuspärase metallmajaka saare keskel ja siis laskusime alla vesisesse orgu - see olevat olnud kunagine vulkaanikraater. Ruhnu on nimelt vulkaanilise tekkega.
Õnneks pole vulkaan viimased sajad miljonid aastad aktiivsust üles näidanud.Hoopis kiiremini kui vulkaaniga käivad asjad aga looduses. Kaarel Lauk, geograafist giid Loosuseomnibussi retkel, näitas luidetel suuri mände ja ütles, et 50 aastat tagasi olid düünid täitsa lagedad. veel 50 aastat edasi aga laiub ka seal sadama lähedal liivaluidetes mets nagu mujal saarelgi.Saekaatri juures vedeles värske puust kast.
See oli karupüüdjatele, kuid nagu märkisid asjatundjad, millegipärast ilma ühegi õhuauguta. Mine tea, äkki nad veel puurivad... igatahes leidsime pärast laevalt roomassaares maha tulles kellegi omanikuta koti, millest tuvastati elektridrell. Saarel on kaks kirikut. Ja kohe kõrvuti. Ilmselt on see üsna tihe kirikutega asustus saare 50 elaniku kohta. Sama tihedalt on saarel ka poode ehk 25 klienti poe kohta. Ja tundub, et isegi ära elavad. Saarel 50 elanikul on ka oma vald. Ilmselt on munitsipaalkulud ühe elaniku kohta Eestis kõige kõrgemad. Aga see on ikkagi tühine võrreldes nende sotsiaalsete garantiidega, mida pakub Rootsi riik saarelt sõja ajal lahkunud ruhnulastele. Neist on tagasi heaoluriigist saarele tulnud vaid üks pensionär.Liise talu kodupood oli peahoone renoveerimise ajaks kolinud stiilsesse aita. Aknast paistis isegi kaardimakseterminaal, mis näiteks Eesti suurimale kinokompleksile üle jõu käib. eesti e-ime ongi Eesti e-külades peidus ilmselt.
Saarelt tagasi mandrile minnes hakkas korralik laine inimesi näost kaameks raputama. Reelingu ääres kummardati ka. Aga saarele polnud sel ajal veel karupüüdjad saabunud. Kohale tulnud TV ja meedia jäi põhiuudisest ilma.
Aga tegelikult on Ruhnu saarel varemgi loomadega janti olnud. Nii näiteks käis kunagi saarel rebasejaht, kuna neid oli liiga palju siginenud. Tulid talvel jahimehed ja kupatasid rebased saare ühte otsa. need aga lippasid õhukesele merejääle, kuhu jahimehed ja koerad järele minna ei saanud. Jäigi jaht pooleli ja rebased hiilisid metsa tagasi.
Teine õpetlik lugu juhtus metsseaga. Kui see saarele jõudis, jagasid mehed juba sea filee, koodid ja muud head tükid omavahel ära. Siis läks jahiks, aga siga kätte ei saadud. Kolm aastat aeti teda taga. Lõpuks, kui üks mees sea sihikule sai, oli ta nii hasarti täis, et lasi sea puha sodiks.
Need jutud rääkis meile saareelanik Vitali.
Vaata teekonda siit:
View Ruhnu, 20.05.06 in a larger map
