Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Ostad uue eluaseme. Kolid sisse, paigutad mööbli. Ja ühel pimedal sügisõhtul avastad, et pole majas enam üksi. Majja on kolinud (või elab seal juba ammu) kummitus.
Kinnisvaramaaklerid vaimudest kuuldes surmtõsiseks ei muutu. Naabrid, kes saavad teada, et kõrvalmaja tühjades tubades käib salapärane vaimuelu, tõmbuvad tavaliselt näost kaameks ja on napisõnalised. Sellistes majades elavad inimesed aga oma müstilistest kaasüürilistest tavaliselt rääkima ei kipu. Ka mitte kinnisvaraostjale.
Tallinna kinnisvaraärimehed seni kummitavaid maju eraldi lahtritesse oma andmebaasides ei kanna. Pole veel kliente, kes selle vastu huvi tunneksid. Mõni elanik aga on sunnitud
ebameeldivatest ahelakõlistajatest–mööblinihutajatest vabanemiseks elukohta vahetama, kuigi eluaseme soetamiseks sai kulutatud võib–olla viimased säästud või võetud pangast laenu.
Majad, millega pealekauba antakse kaasa kummitus, rändavad ühe omaniku käest teise kätte, üks üüriline peab seal võib–olla kuu aega vastu, teine rohkem ja lõpuks muutub vaimude maja tõeliseks tondilossiks: ei elanikke ega ostjaid, kahtlaselt madal hind ei meelita ikkagi kedagi
kaupa tegema. Ometi on neid, kellel silmad kummitusega majast kuuldes põlema lähevad.
Viimsi tondiloss
Tallinna ärimees toimetab Pühapäevalehe Viimsi poolsaarele kõrvalisse kohta. Mere ääres on mitte väga vana maja.
“Vaadake siin ringi, seda maja pakuti mulle müüa, aga ma ei ostnud, sest maakler rääkis, et siin kummitab,” ütleb ärimees ja majja igaks juhuks sisse ei tule. Uks on külalistele lahti.
Majas pole palju asju: isegi mitte vaheseinu tubade vahel. Seina najal on vähekasutatud vikat, laual pudel süütevedelikuga ja veinipudelite rivi. Salajoodikud vaime ei karda. Tuul liigutab katkist aknaraami ja laes kägisevad allarippuvad juhtmed.
“Seal tagapool viskab keegi labidaga kruusa,” ütleb maja ümber patrulliv ärimees tõsiselt.
Tagapool pole kedagi. Maaliline vaade merele sisaldab vaid tuules voogavat kulu.
Naabrid, kuulnud, et naabermaja kohta levitatakse kummitusejutte, muutuvad silmnähtavalt kaameks. “Kuulge, kõrvalmajas pidid kummitused olema,” hõikab peremees tuppa.
Rahvafolkloor
vaimudest tühjas majas on ehitatud õhukesele pinnale: tõestusmaterjali kohta ei tea keegi midagi.
“See on mingi absurdsus, mina pole küll midagi näinud,” vehib naabrimees käega. “Jah, maja on tühi küll, suvel käisid siin üürilised, kuid läksid ruttu minema. neid elanikke vahetub siin tõesti tihti. Mina ei tea miks — võib–olla on kõrge üürihind. Seal oli aktsiaseltsi kontor,
siis mingid üürilised. Omanikud läksid linna elama, siit oli kauge tööl käia.”
Vaime andmebaasi ei lisata
Pindi Kinnisvara andmebaasis sellist lahtrit pole, kus eluasemetes pesitsevate kummituste kohta infot oleks, öeldakse sealsest kontorist. Kliendid pole ausalt öeldes selle vastu huvi ka tundnud, lisatakse. Ei ole nõutud spetsiaalselt majavaimuga kinnisvara ega tahetud kinnitust
kummitustevaba elupaiga kohta. Arvatavasti oleks kummitustemajade pakkumine suurem, kui vajadus
nende järele, on Pindi kinnisvaramaakleri seisukoht.
Ebakained kummitajad
A. Alliksaare Kinnisvarabüroos on telefonivastaja pisut ehmatanud. “Minul pole sellistega kokkupuuteid olnud. Küsin teiste käest.”
Teised: “Päris kummitusi pole tõesti olnud, vähemalt tundub nii. Joodikutest endisi omanikke käib hiljem kummitamas, kui eluase on juba omanikku vahetanud.”
Kõik oleneb kummitusest, mida nendega ette võetakse. Esialgu teevad Alliksaare kinnsivaraspetsid selgeks, mis kummitusega on tegemist: kas lihast ja luust (enamasti ebakaines olekus) või mõne paranormaalse nähtusega. “Viimaste puhul pöördume spetsialistide poole... noh, kes meil siin on, Igor Volke näiteks,” vastatakse Pühapäevalehele, “ega teised vist ei oska nendega midagi peale hakata. Senised “kummitused” on olnud ebakained inimesed ja nendega meie ei tegele. Nendele kutsume politsei.”
Kes usub, et kummitab, sellega pole midagi teha. Siis tuleb leida inimene, kes arvab, et ei kummita, pakutakse välja äriline lahendus.
Häbenevad paranormaalseid
“Klient peidab kiivalt seda infot, kas majas kummitab või mitte,” arvab Taimi Viks kinnisvarabüroost H. Viks pärast pikemat järelemõtlemist. Teema on kinnisvaraspetside jaoks uus. “Loomulikult lähen ma kummitustest kuuldes kihevile, kui keegi pakub sellist kinnisvara.
Reakodanikuna tundub mulle aga, et sellist hoonet on raske müüa.”
(Peab nõu teiste maakleritega.) “Ah jaa, üks ostaja oli, kes ostis maja Kivimäele. Uuris enne kohapeal, kas energiaväljad on ikka positiivsed. Aga tavaliselt ei tunta selle vastu eriti huvi, üksikutele on tähtis, kas kummitab või ei kummita.”
Vaim valib kliente
Maakler Piret Lõoke firmast Kinnisvaraekspert ehmatab kummitustega kinnisvara kohta küsides esialgu päris ära. “Olen kaks aastat turul olnud, aga midagi sellist pole küll kohanud,” nendib ta lõpuks. “Keegi pole kurtnud ka, et kummitaks. Oleneb sellest ka muidugi, millal vaimude
olemasolu ilmsiks tuleb. Kui ikka müüja ütleb meile, et kummitab, siis pean kohuseks sellest ka kliendile teatada.”
Piret Lõoke ei arva, et kummitused iga omanikuga ühtmoodi käituvad. “Võib–olla eelmise omanikuga majas ei kummitanud, aga uue elanikuga hakkasid vaimud käima? Meile igatahes siiamaani pole kaebama tuldud ja see on ehk rohkem omanike rida, kuidas neist vabaneda.”
Mendelson & Co.: “Meie müüme rohkem uusi hooneid, neis ei kummita,” teab maakler Irene.
Õismäel või Mustamäel kummituste üle ei kaevata. “Kui aga selline korter satuks, siis hoiataksin ostjat. Ise küll sellises majas ei tahaks elada, kus kummitab.”
Kinnisvaraekspert Meelis aktsaiseltsist Immobiil, kas teil on olnud kokkupuuteid kummitavate majadega?
(Naerab.) “Mis? Ei ole. Kui pakutakse sellist maja, mis siis ikka — hind jääb samaks, ma arvan. Vanalinnas oli üks maja, mis hiljuti ära osteti, seal kummitab, seda ma tean. Küsige uuelt omanikult, mida ta kummitusega peale hakkas.”
Kummituse–Karl
“Meil on korter, mis kummitab,” vastab Pühapäevalehe küsimusele ERI kinnisvara müügidirektor Ahto Ader. “Asub Vene tänaval, selline suur ja üsna kehvas seisus endine ühiskorter. Elanik Karl, kes seal elas, nägi juba elusast peast välja nagu kummitus ja maaklerid kutsusidki teda
Kummituse–Karliks. Andsime talle mõnikord 25–50 krooni kaupa raha, et hing sees püsiks.”
Kummituse–Karlile osteti uus korter. Kuid — võta näpust! — ei leitud teda enam vanast kohast ega ka uuest. Kuna temaga olid veel mingid paberid vaja ajada, siis tema puudumine tekitas maakleritele palju tüli ja peavalu.
Kui ta lõpuks välja kolis, hakkasid ostjad korterit vaatamas käima. Sel ajal, kui maakler kinnisvara tutvustas, ronis aga voodi alt peidust välja seesama kummituslik tegelane ja peletas kõik ostjad minema.
“Vahetasime lõpuks ukse ära, panime uued lukud ja hoiatasime uut maaklerit naljaviluks, et ta ettevaatlik oleks: majas võib kummitada. Maakler naeris, võttis võtmed ja läks vaatama.
Tagasi tulles ta enam ei naernud. Oli hoopis hingepõhjani ära ehmunud. Toas kriiksus miski, varjud liikusid, keegi kõndis.”
Kummitustekorter seisab tühjalt. Paranähtuste uurijaid pole veel kutsutud. Ja ega müüjad neid väga ei ootagi: “Ei ole raatsinud seda teha, kuna arvasime, et paranähtuste uurijad ajavad ta ilmselt minema, ehmatavad teda või teevad ta kuidagi kahjutuks mõnel muul viisil. Kahju hakkaks
temast ikkagi — nagu oma kummitus või miskit sarnast.”
Maakler, kes müüb kummitust, ei pelga vaimudega seotud kinnisvara: “Kui korteriomanikul on eluase, kus lisaks temale elab ka kummitus, siis peaks selle üle uhke olema. Isiklikku kummitust pole ju peaaegu kellelgi. Kui vaja, saaks kummituse panna kasvõi raha teenima: näitaks turistidele, kutsuks filmigrupi jne.” Müüja on ise ka vaimu näinud: “Natuke pärast tema kadumist nägin ma korra kummalise nurga alt enda ees korteris inimese pikaksveninud varju. Kui tahtsin näha mis selle varju võis tekitada, nägin korraks mingit imelikku MIDAGIt, mis hetkega
kadus kuhugi pimedasse nurka ning samas oli ka vari kadunud.”
Igasugune unikaalne lisand teeb korterit hinnalisemaks, nii ka kummitus. “Eriti lähevad kummitusest põlema välismaalased, kes on maailmas nii mõndagi näinud,” ütleb Ahto Ader ja ei soovi nendest üldsegi iga hinna eest vabaneda. Äärmisel juhul võib ju vaimule pakkuda
asenduskorterit.
Fotod: VERNER PUHM
- MÜÜB SÕBRALIKKU VAIMU: Ahto Ader Vene tänava ühiskorteris, millega antakse kaasa oma vaim.Välismaalastele sellised lisandid isegi meeldivad.
- LAHTISTE AKENDE PÄEV: Tühi maja, aknoolipudel aknal. Õunapuu otsas ripub pruun nailonjope.Külalised sisenevad aknast, kui julgevad.
- NATÜÜRMORT SÜÜTEVEDELIKUGA: Vikat, kraanikauss ja hunnik pudeleid. Maakler müüs maja, kus peale nelja seina oli veel “miski”.
