Giidid sellel lehel
Pühapäevalehe reportaazh, 13.01.1996
Kaido Einama
Turist, kes Eestisse tuleb, vajab juhendamist. Juhendajad
vajavad turiste. Mõlema huvid saavad kokku ekskursioonil,
kus giid tutvustab ning turist kuulab–vaatab.
Külm talv on turistid pealinnast ära peletanud. Noorgiidid,
kes Eesti Noorsoo Algatuskeskuses juhendaja Merike Naaberi
juhtimisel praegu giidindust õpivad, on ametis kas eksamite
või koolitööga ja juhendavad turiste väga harva. Vabast
ajast valmistutakse märtsis toimuvaks giidikonkursiks,
mis vastu kevadet "paberiga" giidid välja selgitab.
Merike Naaber arvab, et tema hoolealustest ei saa mitte
ainult turistivägede juhtijad. Miks mitte ka sekretärid,
klientidega suhtlejad, kõnepidajad? "Giidindus õpetab
külalisi vastu võtma, esinema," arvab juhendaja, "see
ala on tõeline investeering tulevikku."
Ekskursioonijuhtidest said giidid
Enne Eesti Vabariigi taastekkimist juhendasid välismaalasi
ekskursioonijuhid, keda ideoloogiliselt kontrolliti.
Nende tegevus pidi ju jätma Nõukogude Liidust mulje
kui eeskujulikust Euroopa riigist, mille visiitkaardiks
oli Baltikum. Giididel lasus poliitiline koorem, millest
igaüks isemoodi välja rabeleda püüdis (kui püüdis).
Lastel ja kooliõpilastel tõsisele ideoloogiamaastikule
asja ei olnud, kuigi ekskursioonijuhtimise–alaseid algteadmisi
anti ka siis: inglise või mõne muu keele süvaõppega
koolides.
"Kui piirid lahti läksid, tuli hakata mõtlema, mida
ja kuidas näidata," selgitab Merike Naaber. "Noorgiidid
peavad praegu valdama inglise ja saksa keelt, sest nende
järele on kõige suurem vajadus. Ja ajaloolisest–kultuurilisest
materjalist peab jõud üle käima. Tallinn ongi selles
suhtes giididele kõige raskem."
Igavlev turist on giidi nuhtlus
Giid võib teha mida tahes, aga kui turistil on igav,
pole ta teinud seda, mida vaja. Reisija otsib vaheldust
ja kui ta saab aru, et talle loetakse ette sedasama
päheõpitud teksti, mida jaapanlastele, ameeriklastele
või sakslastelegi, siis tunneb ta end petetuna.
"Giidil peab olema mõtteselgus," räägib Merike Naaber,
"ja oma nipid, kuidas asja huvitavaks teha: vaba tekst,
meeldiv esinemine, suhtlemis– ja taidlusoskus. Ning
loomulikult peab näidatav objekt hästi näha olema."
Merike Naaber on koos õpetajatega reisinud palju ida
poole: Arhangelskisse, Sevastoopolisse, Donetski kaevandustesse
ehk kohtadesse, kuhu praegu enam reisija ei satu.
Kristiina Kurme on noorgiid Kadrioru keskkoolist.
Juhendab turiste saksa ja eesti keeles. Kuigi talvel
eriti tööd pole, oli hiljuti plaanis juhendada Austria
gruppi, kes aga tulemata jäi. Suvel olid gruppides 5–10
inimest, nii huvireisijad kui ka näiteks koolilõpu–ekskursioonist
osavõtvad kooliõpilased.
"Turistid küsivad palju poliitika kohta," arvab Kristiina.
"Neid huvitab nõukogude aeg, aga ka uued ehitised —
millised need välja näevad." Kirikutest meeldib saksakeelsetele
gruppidele rohkem Toomkirik kui Nevski katedraal, mis
on muudele külalistele jälle atraktiivsem. Sakslased
tunnevad Toomkirikus ära koduse Saksamaa.
Kui vanalinnast välja tahetakse, on kaks kõige vaadatavamat kohta Pirita ja Kadriorg. Kuid tavaliselt ei teata tahta
midagi: turistid on üsna pealiskaudne rahvas ja eelistab
pinnapealset informatsiooni. "Eestist teatakse suhteliselt
vähe ka siis, kui juba siia ollakse jõudnud," ütleb
Kristiina. Vana ajalugu teatakse vähem, uuema aja kohta
aga peaaegu mitte midagi. Enamus väliskülalisi on transiitreisijad — mõni tund Tallinnas ja siis edasi Soome või Rootsi, süvenemiseks aega ei jää.
Noored turistid huvituvad Kristiina sõnul meelelahutuskohtadest:
palju maksab pilet "Hollywoodis" või "Piraadis". Pirital
uuritakse ka jahtklubi. "Nemad ajalugu kuulata eriti
ei viitsi. Vanemad jälle kuulavad rohkem ajaloo–teemalisi
jutte, küsivad aastaarve," ütleb saksa gruppide juhendaja.
"Giid ei tohi liiga pikalt rääkida," tutvustab Kristiina
oma nippe, "vahepeal peaks turiste viima mõnda huvitavasse
kohta, näiteks tutvustama eksootilist kohvikut. Ja hääl
peab tugev olema — et kostaks ka siis, kui tänaval on
automüra."
"Töökoha peale ma pole veel mõelnud," räägib 12. klassi
lõpetav Kristiina. Kuigi giidina oleks võimalik kohe
sel suvel tööle minna, sest saksakeelseid ekskursioonide
juhendajaid vajatakse palju, üritab ta sisse astuda
mõnda kõrgkooli.
Uude kohta turismigruppi kohe juhendama noorgiid ei
läheks. "Keskkonda peab sisse elama ja faktid pähe kuluma,"
põhjendab ta, sest giidil tuleb mõnikord vastata ka
sellistele küsimustele, mida teab vaid kohalik elanik:
näiteks kus on lähim WC või kust saab värvifilmi osta.
Kummitused — Tallinna parim müügiartikkel
Kristiina Lukk veab ekskursioone inglise keeles.
"Turistidele teeb reisi vanalinnas alati huvitavaks
see, kui kummitustest rääkida," arvab ta. Tuttavad on
oma külalistega alati tema juurde tulnud, et neile natukene
linna tutvustataks.
11. klassis õppivale Kristiinale jäid meelde Leedu üliõpilased,
kes möödunud aastal Tallinna vaatama tulid. "Nad tahtsid,
et ekskursioon rutem läbi saaks, sest inglise keelt
nad ei osanud. Rääkisin siis eesti keeles ja üks nende
saatja tõlkis jutu ära."
Lühemate reisidega, kui turistidel on aega napilt mõni
tund, viib Kristiina nad Raekoja platsilt mööda Pika
Jala tänavat Toompeale. Ja ehmatab väliskülalisi tee
peal mõne kummituselooga. Turistid muigavad kramplikult
ja hüüavad "ohoo!", kuid muutuvad tavaliselt natukene
aukartlikumateks.
"Turistidesse tuleb suhtuda rohkem isiklikult, mitte
kui gruppi," räägib Kristiina oma nippidest asja huvitavamaks
teha. "Ja ühe maja ees ei tohi liiga kaua seista, siis
hakkab grupp laiali vajuma.
Ega neid tavaliselt aastaarvud eriti ei huvitagi. Nooremad
ei küsi peaaegu üldse midagi (neil on kindlasti õhtul
mingi pidu ees, mis neid rohkem huvitab), vanemad tunnevad
huvi ajaloo vastu."
Tallinna pedagoogikaülikooli üliõpilane Mall Maasikas
tegutseb giidina soome gruppe juhendades. Neist Tallinnas
puudust ei ole. Giid peab tavaliselt sisustama soomlastele
päeva marsruudil laevast linna ja õhtul laeva peale
tagasi. Esimene külastatav punkt, mille kindlasti lugeja
juba ära aimab, on Kadaka turg. Seal giidil midagi rääkida
pole.
"Tavaturistid, kes käivad Tallinnas tihti, huvituvad
kõige rohkem kaubast," räägib Mall Maasikas. "Kooliõpetajad
aga tunnevad rohkem huvi ajaloo ja kultuuri vastu. Need
aga, kes eestis 4–5 aastat tagasi käisid, imestavad
ümbruse muutumise üle."
Kõige suurem grupp, keda Mall juhendas, koosnes viiekümnest
inimesest. Tavaliselt on kuulavaid–vaatavaid turiste
20–25 ringis. "See on giidile ideaalne arv," arvab Mall.
"Hea, kui nad on ühes vanuses," lisab ta, "kui osa on
vanemad, siis kipuvad nad grupist maha jääma."
Erinevalt saksa– ja inglisekeelsetest gruppide juhendajatest
peab Mall ekskursioonimarsruute tihti muutma, sest soomlaste
hulgas on palju neid, kes juba Tallinnas käinud — mõned
isegi rohkem kui üks või kaks korda. Uuesti lõunanaabritele
külla tulles otsivad nad vaheldust tavalisele ekskursioonimarsruudile.
Õnneks Tallinnas on, mida näidata.
Kuidas saada noorgiidiks?
- Selleks peab läbima noorgiidi 2–3 aastase koolitusprogrammi, mis koosneb loengutest ja praktilisest õppusest 120 tundi, igasugustest koolitusüritustest (huvipäevad, laagrid, ekspeditsioonid).
- Lõpuks tuleb koostada giidireferaat.
- Loomulikult pole giid küps enne 3–5 arvestusekskursiooni, saades selle eest rahuloleva hinnangu ekskursioonigrupilt või juhendajalt.
- Tunnistus, mis välja antakse, lubab juhendada tasulisi
ekskursioone ja töötada õpilasgrupi saatjana.
