Paadimehe aastaraamat 2001
Aastaid on Läänemaa mees Andres Luiga mootorpaadiga Haapsalu ümbruses ja mujal Väinameres ringi kolistanud ja kala püüdnud, kõige pikemad reisid on aga üksinda seilatud ja ulatunud Taani ja Saima kanalit pidi Iisalmisse, mis on ühtlasi nende merematkade kõige põhjapoolsem punkt. Harrastus sai alguse 1983. aastal, õige hoo sai sisse 1992. aastal, kui endise N Liidu piirivalve oma valvelaevade ankrud viimast korda üles tõmbas ja Peterburi poole minema tossutas.
Kipper Luiga merereisid on tähelepanuväärsed seetõttu, et 1989. aastal, siis veel Lääne Kaluri puutöökojas ehitatud paat on üsna tilluke: pikkust 5,5 meetrit, laiust 1,8 meetrit. Kuigi lahtise kokpitiga, on paadil ometi väike kajut, kus korvpallurikasvu kipril ööbides jalad välja kokpitti jäävad. Mootor on 10-hobujõuline Bukh diisel, ühesilindriline ja vesijahutusega õige meremootor. Mootor paigaldati 1991. aastal, nii et kümnes hooaeg on ees. Kas mootor on hästi vastu pidanud? Keskeltläbi jah. Selle aja jooksul on vahetatud veepumba tiivik, uusi veepumba võlle on paar tükki treitud, küllaltki haruldane asi juhtus 1993. aastal, purunes kütusedüüs. 1996. aastal põles läbi silindripea, see on ka ainuke kord, kui meresõit mootoririkke tõttu pooleli jäi, Vätta sadam oli õnneks ligidal. Taanist varuosade tellimine oli neil aastatel keeruline, võttis palju aega ja energiat ja raha ka muidugi. Aga praegu on mootor korras, vee-(diiselkütuses) probleeme pole olnud, mootorit ja filtreid on regulaarselt hooldatud ja kasutatud kütuse lisaainet. Kütusepaak on nelikümmend liitrit suur, pikematel otstel on kaasas veel kaks kanistrit, kokku siis kaheksakümmend liitrit. Mootor võtab 2 liitrit tunnis, autonoomiat on kümnekilomeetrise (5,5 sõlme) tunnikiiruse juures nelikümmend tundi või vaikse veega 400 kilomeetrit (umbes 220 miili).
Üks pikemaid ülesõite oli koduvetes Nasvalt Haapsallu, 14 tundi kulus Stockholmist Ahvenamaale jõudmiseks, ajaliselt kõige pikem ülesõit oli samuti Ahvenamaal vastutuulega — 21 tundi.
Paadi varustuse hulka kuuluvad Interphase Probe kajalood ja Garmini GPS-MAP 210 kaardiplotteriga satelliitnavigaator. Rännumees kasutab paberkaarte vähe. Kas elektroonika vingerpussi ei ole mänginud? Kajalood on teinud trikke, kui sügavus kiilu all järsku on muutunud, GPS-iga oli vanasti rohkem probleeme, nüüd, kui täpsuse piirangut enam ei rakendata, töötab ta paremini. Peale restarti on mõlemad riistad jälle korralikult toiminud, kui nad teinekord ka imelikke asju näitama hakkasid. Elektronkaartide kvaliteet ja täpsus on ka palju paremaks läinud.
Viimastel aastatel on kuulunud paadi varustuse hulka firmas C-purjed õmmeldud akendega pehme kokpitikate, millest on nii väikese paadi puhul palju kasu. Ka välistab see kate juhused, kus merelt tulles pääsed kuiva nahaga, vihm aga kõik läbimärjaks kastab.
Söögi tegemiseks ei ole kaasas muid vahendeid kui kohvimasin. Sadamas selle koha, kus “saba seina pista”, ikka leiab, siis saab ka kõik termosed kuuma kohvi täis tangitud. Menüü on lakooniline: must leib, sinna juurde natuke suitsuliha või vorsti vaakumpakendis, et palavaga säiliks, ja puuvilju ning juurikaid, et seedimine korras püsiks. Paar pudelit või purki õlut päevas, ja ei mingeid kulinaarseid liialdusi.
Pikemad välisreisid olid siis 1997. aastal Ahvenamaa ja Rootsi sisevete — Göta kanali kaudu Taani, sealt Läänemere Rootsi rannikut pidi jälle üles Ahvenamaale ja Hankost üle lahe koju tagasi. Reisi pikkus umbes 35 päeva.
1998. aastal läks sõit jällegi Hanko kaudu Ahvenamaa saarestikku. 20 päeva jooksul jõudsid meeskonnaliikmeteks olla autoga Soome tulnud poeg koos lastega ja ülikooliaegne grupivend.
1999. aasta navigatsioonihooaja marsruut läks jällegi Hankost Soome rannikut pidi Viiburisse, sealt Saima kanalit mööda põhja poole Iisalmisse ja Nurmesesse. See reis kestis samuti umbes 35 päeva.
Nende reiside ajal on kindlasti juhtunud? Jah, juhtunud on tõesti, aga rohkem jäävad meelde seigad, mis südant soojendavad.
Kõige ebameeldivam halva ilma ja kõrge lainega seotud lugu juhtus 1994. aasta jaanipäeval, kui reis viis ümber Hiiumaa ja Kõpu poolsaare Mardihansu lahe ääres asuva sõbra suvemaja poole. Kõpu läänepoolseim ots Ristna nina jäi juba kiiluvette, kui ootamatult kõrge ja ebaharilikust suunast jooksev vahuharjaga laine täitis paadi veega ja mootor jäi seisma. Neemenukkade ümber lained painduvad ja kohati võib sellises paigas lainete jooks olla tõesti ebameeldiv. Lõunakaarest puhuv tuul ähvardas paadi kivisele rannale visata. Siiski õnnestus ankrusse jääda, paat tühjaks pumbata ja ka vett neelanud mootor käivitada. Kui vesi on mootori silindrisse sattunud, võib käivitamine lõppeda mootori purunemisega, aga antud juhul ei olnud kaotada enam suurt midagi — pole oluline, kas paat läheb kividesse korras või rikkis mootoriga. Neptun nõudis oma osa — andamina jäi mere põhja oma kätetööna valminud roostevabast terasest ankur; kui mootori ümber tants käib, on siis aega tähele panna, et ankruots läbi kulub. Aga nagu öeldud, mootor käivitus ja suvemaja õnnestus ka üles leida. Peaaegu ööpäeva hiljaks jäänud meresõitjat võeti vastu kui rahvuskangelast, kostitati asjakohaste jookidega ja saun oli ka veel soe. Hilisemal uurimisel selgus, et tuult oli sel päeval olnud puhanguti 29 m sekundis!
1997. aastal Taanist tulles ei olnud Bornholmi saarelt Karlshamni sõidul korralikku ilmateadet, kohalik ilmateate GSM lühinumber ei vastanud, ja ega siinpool neid taani keele oskajaid ka teab mis palju ole. Aga asi oli imelik, meri oli väikestest huvipaatidest ja jahtidest kohe silmanähtavalt lagedaks jäänud. Asjasse tõi selgust koju helistamine, Eestis hangiti Rootsi ranniku kohta käiv ilmateade, ja tõesti, suur madalrõhuala koos tormiga oli tulekul. Siiski jõuti enne pimedat Karlshamni, öösel tuulas ja sadas nii et vähe ei olnud.
Samal reisil oli Ahvenamaa poolt minnes Rootsi randa jõudes esimene käik prillipoodi, sest päikeseprillid olid maha jäänud ja kaua sa ikka vastu päikest kissitad! Paadi apteegis leidusid mingid silmatilgad, mis palava ilma tõttu olid kahtlase kvaliteediga, aga tõid siiski põletikulistele silmadele leevendust. Hiljem selgus, et oleks võinud ka arsti poole pöörduda, reisikindlustus oli olemas.
Õhtul hilja Utklippani majakasaare väikesesse sadamasse saabumisel selgus, et sadam oli mootorpaate ja jahte nii täis, et ainult kipper Luiga tilluke alus sinna veel lisaks mahtus. Õiget seisukohta ei olnud ja sadamasuust käis laine peale, kolkis paadikest vastu silda, säti otsi ja vendreid nii või naa. Hommikul selgus, et kuna tingimused olid nirud ja paat tilluke, siis sadamamaksu pole vaja maksta.
Kalmari ligidal Gotlandi ja ranniku vahelises väinas hakkas järele jõudma imelik laev, vastu päikest ei saanud aru, millega on tegemist. Kui laev oli peaaegu traaversini jõudnud, sai selgeks, see oli — allveelaev! See pidas umbes miili kaugusel paralleelset kurssi mitu tundi, kuid vaevalt ta sõbraliku naaberriigi väikest alust eskortis, sellist au ei olnud ju kuidagi ära teenitud, küllap tal ikka omad tegemised käsil olid!
Sandhamn on ajalukku läinud põhjaliku tollikontrolli paigana. Keegi soovitas sinna sadamasse minna, et formaalsused saab kähku kaelast, ent… Kohaletellitud politsei ja toll jõudsid järgmise päeva lõunaks, aga koos nendega tuli ka Rootsi TV võttegrupp, kes tegi parasjagu saadet tollivalvurite raskest ja vastutusrikkast tööst. Politsei vaatas passi, jäi rahule. Tollivalvurid, mees ja naine, tulid paati ja soovisid natuke ringi vaadata. Peale suure koguse sigarettide (Andres on kirglik suitsumees) ei leidnud nad midagi. Meesametnik vaatas mootorikatte alla, tema naiskolleeg aga puges kajutisse. Punapäine Pipi patsidega ja tedretähniline tollivalvur on Andresele hästi meelde jäänud. Pipi soovis põhjarestide alla vaadata, et aga kajutis oli hirmus kitsas, pidi ta seniks, kui kipper reste üles kangutas, oma jalad kõrgele üles tõstma. Restide all ei olnud loomulikult salakaupa, pikantset vahejuhtumit aga jäädvustas kai pealt telemeeste videokaamera.
Soome toll oli paremini varustatud, neil leidus sobiv kott ülemäärase tubaka tarvis, mis ka kõigi reeglite järgi (kuni maalt lahkumiseni) kinni pitseeriti. Sandhamni tollil aga ei juhtunud vastavaid vahendeid käepärast olema, seetõttu tuli ülemäärase tubaka pealt tollimaks tasuda!
Natuke hiljem, peale Sandhamni, tuli vastu Soome lipuga suur mootorpaat ja laskis tervituseks pikalt vilet. Andres vaatas ringi, et keda see tervitatakse, aga teisi paate läheduses polnud. Möödumisel viibati sõbralikult.
Järgmisel suvel, Nauvo sadamas Soomes kütuse tankimise ajal tundis sama paadi kipper Andrese ära ja tuli tervitama — kuidas läheb, ma mäletan sind küll, sa olid ju möödunud suvel sel ajal seal Rootsis…
1998. aasta suvel Ahvenamaal ringi seigeldes oli mõnda aega meeskonnaliikmeks ülikoolikaaslane, natuke akadeemiline tüüp, kes näiteks prille kaotas. Kuskil Turu saarestikus Rymättyla kandis pühkis mööda politseikaater. Siis, ilmselt märganud võõrast lippu, tuli tagasi ja tegid juttu, avaldasid imestust, et pisike paat ja… Muu hulgas ei unustanud ka ametikohustusi, küsisid passe näha. Kipri oma leidus hõlpsasti, meeskonnaliikme oma aga oli järsku kadunud, kuskil jope või tuulepluusi taskus või reisikoti sahtlis või… Piinlik moment, sõbralike politseinike näod muutusid juba nõutuks — mida teha? Kas võõra riigi passita kodanik tuleb soolaputkasse toimetada? Pika otsimise peale pass siiski leiti, sooviti “Hyvaa matkaa” ja pühkis edasi see ametimeeste kiire alus.
Rootsi rannikul, vist kuskil Nynäshamni kandis, jäädi sadamasse jõudmisega veidi hilja peale ja kui otsad kinni saadi, oli juba hämar. Ümberringi polnud hingelistki, kelle käest midagi küsida, tuli asuda sadamakontorit otsima. Tüki aja pärast selgus, et sadamamaksu saab tasuda sadamakohviku baarmenile peale seda, kui ühises järjekorras kõik oma kohvid, õlled ja jäätised on kätte saanud. Selle aja peale oli aga veelgi pimedamaks läinud — enam ei leia oma paati üles! Üüratu suures külalistesadamas kõik kaid ühte moodi, kõrgeid valgeid jahte ja mootorpaate täis. Otsi pimedas väikest rohelist paati! Pika tuuritamise peale kipper oma paadi siiski leidis, oli täiesti alles ja õnnestus asuda pika päeva väsimust välja puhkama.
1999. aasta suvel Saimale mineku aegu selgus, et tuleb tasuda kanali maks, milles sisaldub ka lootsiteenus, ilma lootsita kanalile ei pääse. Koju võetud telefonikõne peale tegid kodused Inflotile pangaülekande ja Viiburis seetõttu takistust ei tekkinud, Venemaa viisa oli juba varakult valmis muretsetud.
Kanali loots oli suur turske mees, peale tema pardaletulekut jäi paadis üsna kitsaks. Loots oli võrksärgi väel, harjunud suuremate laevade soojade roolimajadega. Õnneks mahtus pardal olnud kombinesoon talle selga ja nohu jäi tulemata!
Tagasituleku ajal kastis mööduva suurema laeva laine lootsi märjaks. Kui kanal oli läbitud, nöökisid kolleegid lootsi, et on sul ikka uhke laev ja tõsine töö täna ja veeprotseduurid kliendi kulul… Paberites oli kirjas segadust tekitav “motornaja jahta” — mootorjaht, võiks arvata, et pikkusega nii meetrit kakskümmend…
Saimal leidis aset ehmatusega alanud kohtumine — äkki märkab kipper oma paadi ahtri taga suuremat mootorpaati, ega ta nüüd selga ei sõida? Suurema paadi kipper manööverdas osavalt parda äärde, selgus, et tal oli eelmisest suvest Andrese paadist tehtud fotosid, mida ta tahtiski üle anda. Ehmatus asendus rõõmsa üllatusega, sellised fotod on ju nagu Jumala kingitus! Leidub mõnusaid mehi, kes õigel ajal ja õiges kohas ka pilte mõistavad teha.
Saimalt tagasi tulles ja hommikul vara Kotkas otsi sillast lahti sidudes märkas kipper sadama lipuvardas lehvivat Eesti lippu. Eelmisel õhtul seda seal veel ei olnud. Teisi Eestist tulnud jahte ega mootorpaate ka ei paistnud olevat. Selle üle oli tõesti hea tunne, tunnistab kipper Luiga, minu väikese paadi auks siis…
Pärastpoole, enne Hankosse jõudmist, tuli farvaatril vastu kiiresti allatuult liikuv jaht, mille meeskond oli kahtlaselt rõõmus väikese paadi nägemise üle — hõikusid, lehvitasid ja viipasid. Kohakuti jõudes sai ka põhjus selgeks — vastupäikest vaadates ja purjede varjust ei saanudki sinimustvalge lipp jahi ahtris enne kätte paista. Ja juba ta allatuult kaduski, ahtripeeglil nimi Ex Lady ning kodusadamaks Tallinn või Pirita. Sellised kohtumised võõrastes vetes, mis sest, et siinsamas põhjanaabrite juures, on siiski küllalt haruldased.
Pikalt reisilt tagasi, kodusadamas ütles tuttav tollimees: “Hea küll, ma seekord laeva ei tule…” Kas ta nöökis või oli see väikese paadi pikkade retkede tunnustuseks öeldud? Usun, et rohkem ikka viimast.
Nüüd teate ka teie, kellega ja millega on tegemist, kui kohtate tagasihoidlikku mootorpaati numbriga LMA 005. See on näide sellest, kuidas väheste vahenditega võib palju saavutada. Siin kirjeldasime vaid mõningaid lustaka varjundiga juhtumisi, mis kipper Andres Luigal mitme suve jooksul reisil ette tulnud. Kogu selle looduse ilu ja vägevuse kirjeldamiseks, mida väikeses paadis matkaja kogeb, läheks vaja omaette raamatut.
