Linke:
Päevaleht, elu, neljapäev, 1995, 2 külge
Kaido Einama
Niitväljal on hobustega tegeletud sajandeid.
Mis siin imestada, tegelikult oli ju igas mõisas omal
ajal hobusekasvatus, kuid hobuste suurimate vaenlaste
– autode tulekul kippusid endised mõisatallid tühjaks
jääma. Alles on jäänud üksikud "saarekesed", nagu Tallinna
ratsaspordibaas, Jüri ratsaspordibaas, Niitvälja ratsaspordi
ja hobusekasvatuse keskus, Tori, Heimtali ja Mõdriku
hobusekasvatused. Endisest tarbevahendist on saanud
äri– ja luksusloom, üksikute huviliste meelelahutus.
Prestiiþikat spordiala harrastavad uusrikkad ja välisturistid, spordikoolis tasuta trennis käivad aga kooliõpilased, kelle hulgast mõne aja möödudes andekamaid suure spordi jaoks välja valitakse.
Niitvälja ratsaspordibaasis ringi käies võib kogeda,
et vanemad hobustega tegelejad on omandanud juba teatava
elustiili – hoiaku, mis erineb esimest aastat (võib–olla
vanemate sunnil?) ratsutamisega tegelema hakanud kooliõpilastest, kes kuninglikku spordiala alles hakkavad tundma õppima ja võivad õige pea ka pettuda. Igaüks ei hakkaks ju vabatahtlikult neid suuri loomi kasima ja söötma, et vaevatasuks mõni tiir maneeþil ratsutada.
"Tulite rahulikul päeval," nendib ratsaspordibaasi
direktor Raigo Kollom "Päevalehe" külalisi oma
kabinetis vastu võttes. Koridoriukse vahelt kostab siiski
kabjaplaginat ja hobuste häälitsusi. "Kõik võistlejad
on praegu ära sõitnud, kohal on vaid spordikooli harjutajad
ja soomlastest harrastajad."
Meil on paremad hobused
Soomlaste kohalolek pole iseenesest enam mingi uudis,
ka ratsaspordibaasis. Lisaks siinsetele 2...3 korda
odavamatele hindadele on Niitväljal ka klientidele paremad
hobused ja kogenumad treenerid. Direktor ei varja, et
mõnikord üüritakse välja isegi oma sportlaste võistlushobuseid.
100 krooni tunnis on parajalt suur summa, kuid sellest
hoolimata jalutavad–ratsutavad hobustega Niitvälja baasis
ja ümbruses ringi kümmekond põhjanaabrite asjaarmastajat.
Inglise stiilis kübarad peas, teevad paljud neist oma
esimesi ratsutamistunde, kogenumad kuulavad vastu vaidlemata treeneri kärkimist, kui midagi hästi välja ei tule.
Tulus äri
Oleks naiivne arvata, et sportlaste ja asjaarmastajate
päralt olev ratsaspordibaas elab vaid hobuste üürimisest
rikastele klientidele ja riigi toetusest. Eelarve nappidest
rahadest jõuab Niitväljale vaid spordikooli treenerite
palgaraha, ülejäänu hangitakse ise. Hobused pole ju
äris veel täiesti kõrvale tõrjutud – nende eest makstakse
piiri taga üsna suuri summasid (meilt pärit "kauba"
eest muinasjutulisi summasid, mis ulatuksid miljonitesse
dollaritesse, veel välja ei pakuta).
"Ülalpidamiskulud tulevad hobuste müügist ekspordiks,"
räägib Raigo Kollom, "neid ei müüda aga "metsikuna",
vaid enne tuleb loomad välja õpetada, inimestega harjutada.
Niitväljat võibki nimetada mitmekülgseks ratsutamise
ja hobuste kasvatamise keskuseks. Tegeleme kõigega,
mis on hobustega seotud."
Ratsaspordibaasis sünnib aastas 30 varssa, see on rohkem,
kui mujal Eestis. Idanaabriga on kauplemine soiku jäänud,
sealt teab Kollom rääkida ka ühe loo, mil maffioosodki
on ärisse sekkunud: "Peterburist kavatseti üks väärt
hobune Soome viia, kuid tehing jäi katki, sest relvastatud
tegelased ei lubanud oma lemmikut ära viia." Välismaale
müüakse keskmise tasemega hobuseid, kehvematel pole
turul läbilööki ja parimaid ei raatsita rahaks teha.
Viimased jäävadki koju.
"Tulevikus kavatseme teenuste poolt laiendada, sest
hobuste turg on kõvasti vähenenud," arvab Kollom,
kuid sellest hoolimata on ta tuleviku suhtes optimist:
"Kavatseme parandada olmetingimusi, avame kohviku
ja klubihoone, ehitame hotelli..."
Golfiväljaku naabruses
on ratsasportlased ja baasi juhtkond mõelnud ka sellele,
kuidas golfihuvilisi perekondi üle maantee ratsutama
meelitada. Siis, kui pereisa näiteks oma pallikest auku
veeretab, on naisel ja lastel võimalik ümbruskonna metsadesse
hobuste seljas luusima minna. Ka metseenidel on tegevust
– mõne sportlase võistlushobune on rikka ärimehe ülalpidamisel.
Hobusetallis
pole sisekujunduses vist viimase sajandiga suurt midagi
muutunud. Endiselt sagivad ratsapiitsade ja pikkade
säärsaabastega ratsutajad hobuste vahel, kes on suletud
metallist tarandikesse (hobustel on halb komme kõik
puust esemed ära süüa). Noored spordibaasi õpilased
roogivad sõnnikut ja veavad seda kärudega õues asuvasse
sõnnikuhunnikusse. Ka harjata tuleb suuri loomi üsna
tihti.
Raigo Kollom tunneb end selles keskkonnas koduselt ja
asub kohe seletama, kes on kes.
"Farmis on 40 tõumära. Need, kes ei ole tiined, on
kasutusel õppehobustena. Pisikene Eesti tõugu AADU aga
on hea laste jaoks – selline madal ja rahulik."
Möödujaid kurva pilguga saatev endine tööhobune LEPO
olevat Kollomi sõnul rõõmsameelne, nagu enamus teisigi
tallide elanikke – "Tema hakkab nüüd hüppama." Uus
"sooparandaja" PALLAADIUM, kes möödujaid keelega limpsata
armastab, on aga pärit Minskist. Kui hobused saavad
2–aastaseks, saavad nad kolida noorte hobuste tallist
treeningtalli.
Kuulsad perekonnad
Omaduste hindamisel uurivad spetsialistid kõigepealt,
kes on hobuse isa. Kuulsate suguvõsade järeltulijad
on loomulikult hinnatumad. Nagu mõnikord inimeste eluski.
Niitvälja ratsaspordibaas võib uhkustada selliste isadega
nagu MATADOOR ja VAADERPASS. Nende soliidsed järglased
saavad peagi spordihobusteks (suurde sporti minnakse
tavaliselt 5–6 aastaselt). Üks "sinivereline" näris
parasjagu plastmassnööri, mille otsast direktor viimasel
momendil kinni sai. Tervis on selliste kalliste hobuste
juures väga tähtis, haige hobune on ratsaspordibaasile
üsna kulukas ja kasutu. Seepärast tuleb hinnaliste loomadega
kogu aeg tähelepanelik olla.
"Oleme ostnud Eestist odavaid hobuseid, nii umbes
2000 krooni maksvaid, meie enda kallimad hobused aga
on üle 100 tuhande krooni väärt," on Raigo Kollom
uhke.
"Ühe tõuhobuse eest pakutud meile ükskord koguni
100 tuhat dollarit. Meie ei raatsinud müüa, ja paari
aasta pärast see üsnagi noor hobune suri," ohkab
direktor.
Kallim hobune, mis kunagi maailmas müüdud, olevat ostja
rahakotti kergendanud 50 miljoni dollari võrra. Autosid,
mis sellise hinnaga suudaksid võistelda, maailmas polegi.
Samamoodi pole ka neljarattalised vääriliseks konkurendiks
kallimate hobuste "teenindusmeeskonna" arvukuse poolest
– tippkuulsuste juures on tööl terve firma jagu inimesi,
alates tegevdirektorist, arstidest, hooldajatest ja
lõpetades kuni poolesaja finantseerijaga, kes kõik hinnalise
looma eest hoolt kannavad.
Vesternid valetavad
Asjatult otsisin Niitväljal filmidest tuttavat pilti,
kus hobusetaltsutaja sadulas vingerdades metsikut hobust
taltsutab. Selline tegevus pole midagi muud kui efektne
etendus, millega kunagi Metsikus Läänes rahvalt raha
välja meelitati. Raigo Kollomi sõnul olevat need hobused,
kelle seljas püsimise peale võistlusi korraldatakse,
treenitud ratsanikku maha viskama, neil on koguni spetsiaalne vöö ümber tõmmatud, mida pingutades ratsu sadulas istujat loopima hakkab. Niitväljal midagi sellist (veel?) ei ole. See, keda nimetatakse hobuse kasvatajaks–treenijaks (asjatundjate kõnepruugis ratsastajaks), käitub noorte varssadega hoopis õrnemalt, patsutades ja silitades
neid, enne kui tasahilju sadula selga libistab ja hiljem
ise turjale ronib.
"Mõnikord toimub ratsastamine aga hoopis valulisemalt.
See oleneb hobusest. Raskematel juhtudel tuleb looma
kümne mehega kinni hoida, et ta sadulaga minema ei kihutaks," teadis rääkida üks Niitvälja ratsaspordibaasi endistest kasvandikest.
Leidsime ka sisehallist harjutajaid, kes vaatamata ilusale
ilmale siiski õue ratsutama ei kippunud.
"Hobused on erksa kuulmisega, mõned neist ei kannata,
kui tuul puhub kõrvadesse," selgitas üks ratsanikest,
"nad muutuvad tuulise ilmaga õues rahutuks ja kipuvad
perutama."
Niitvälja küla soliidsed naabrid
Küla, mis oma lagunema kippuva mõisamajaga kedagi eriti
ei huvita, on saanud endale soliidsed naabrid. Praegu
aga peavad ka kõige nooblimad külalised, kui nad on
rongiga saabunud, neljandast vagunist tahapoole sattudes
Niitväljal väljumiseks sooritama paari–kolmemeetrise
õhulennu raudteekraavi. Lühike platvorm on rohkem kohalike
elanike jaoks, kes teavad esimestesse vagunitesse minna,
golfimängijad või ratsanikud käigu autodega (hobustega)
või karaku nõgestesse, kui Eesti Raudtee omapärast Niitvälja jaamas informeeritud ei ole. Sellest hoolimata suunduvad igal nädalalõpul ja sageli ka nädala sees paljud ratsapiitsade ja nahksete säärsaabastega varustatud inimesed Keila lähedale Niitväljale, et tegeleda Eesti ühtede suuremate imetajatega – hobustega, keda on praegu arvukuselt kolm korda vähem, kui põtru.
