Kloogal veel kardetakse külalisi

Vaatega järvele. Lodijärve ehk Klooga lossi järvevaade on aga võsa taga.Eesti Päevaleht, 1995.

Kaido Einama

Klooga ümbruses ringi liikudes võib siin–seal näha
vigases eesti keeles maalitud silte, mis südame kiiremini
põksuma panevad ja mis teatavad: "Seis, lastakse!" Loomulikult ei "lase" sildi taga enam keegi. Halvimal juhul võib sealt leida mõne piknikuseltskonna, kelle jaoks lagastatud sõjaväeümbrus rahuldust pakub. Eesti sõjaväelased pole aga Klooga hajali paigutatud sõjaväe–ehitiste vastu huvi tundnud. Küll aga on endistel Vene sõjaväelastel veres kahtlustamine: kõik, kes pildistavad või käituvad muidu kahtlased, pole kui mitte just spioonid, siis diversandid igal juhul.

Asulas on ühiskondlik kihistumine arenenud kaugemale,
kui kuskil mujal. Kes sõjaväe varale õigel ajal jaole
said, sõidavad ringi uute Audide ja Fordidega. Kes hiljaks
jäid, lükkavad männimetsa liivastel nõlvadel oma Zaporoþetsit käima, et järve äärde kalale minna. On inimesi, kes elatuvad metallist, aga ka neid, kes korilusest ümbruskonna metsades.

Kuigi päris raudteejaama läheduses on uhke villa, mida
valvab tige koer ja mida juba mitmendat aastat viimistletakse, on samas ka puuonnikesi, mis sügistormidega ohtlikult kõiguvad ja ähvardavad laiali laguneda. Inimesed, kes on ehitanud endale nn. daatsa, on rahul ja õnnelikud,
sest seadus nende papist onne veel ei puuduta. Kuuris
kasvatatakse rahulikult maksuvaba toitu: sigu, kanu,
hanesid, kitsi. Peenral on omapärane segu sibulatest,
kaalikatest, peetidest ja kartulitest — nagu ida pool
kohane, eelistatakse aiamaal nn. segatehnikat, kus kõik
aiasaadused kasvavad ühes peenras: servades üks sort,
keskel teine ja nurkades kolmas.

Villas eneses on tavaliselt klikiaegne raudahi, mille
ümber hulgaliselt lauajuppe ja muud ümbrusest kättesaadavat kraami. Enamasti on onnis ka magamisase, sest kevadel,
kui ilmad soojaks lähevad, kolitakse lähedalasuvast
barakist aiamaale, et kevadtöödeks ette valmistuda.
Hütiselamise eeliseks loetase odavust ja nii imelik,
kui see ka ei tundu, mugavust: elektrit ei kulu, prügiämbrit pole vaja välja viia ja toa koristamisel pole muldpõrandaga onnis samuti mõtet.

Kodutud, kiirustage!

Kuna talved on Eestis piisavalt külmad, et aastaringselt
onniselamist ebamugavaks teha, hakkavad aiapidajad Kloogal
just nüüd, oktoobrikuus oma suvemajakestest alalisse
elukohta ümber kolima. Klooga sõjaväeasula on kohati
tõeline linn: viiekordsed paneelmajad, kauplus, kultuurimaja (kohalikes terminites Ohvitseride maja). Tõelisest linnast eristab teda ainult see, et mõned majad on väga kummalised.

Minnes ühest trepikojast sisse, on kõik nagu tavalises
elumajas (võib–olla ainult liiga prahine ja reostatud),
sama maja kõrvaltrepikojas aga ei ela enam ühtegi legaalset kodanikku: Venemaale minnes on tühjaks jäänud kõik korterid ja üksikud siiajäänud elanikud on kolinud naabermajja
või –trepikotta, kus rohkem inimesi elab. Trepikoda
loovutatakse kodututele ja hulgustele, kes võivad rahumeeli kolmetoalises (kunagi mugavustega) korteris korraldada
peo viina ja narkootikumidega, ilma et keegi teaks neid
tülitada. Naabreid ju pole.

Kolm–neli aastat tagasi käis Kloogal veel vilgas ehitustegevus.

Lisaks puhastusseadmetele, mis ehitati asulale pärast
seda, kui järves ujujad veidratesse nahahaigustesse
hakkasid haigestuma, rajati ka uusi paneelmaju. Ootamatult
saabus aga Moskvast käsk kõik pooleli jätta. Ehitusmehed
lahkusid viiekorruselise paneelmaja ehituselt, nii et
maja jäi pooleli neljanda korruse juures.

Ime küll, aga tühjade aknaavadega katuseta majast kostab õhtuti valju muusikat — seal elatakse. Trepikoja ees seisab
punakas hundikoer ja võõraid ligi ei lase. Kaks naabermaja
elanikku hoiatavad, et majas elavad vist kodutud. Nende
jaoks on elamispinda Kloogal palju, mahutades kasvõi
kaugemalt tulnuid.

Hulkuvate koerte rünnakud

Mõneti meenutab sealne asula nagu keskaegset küla, millest
on katk üle käinud: tühjad elamud, peremeheta koduloomad,
hüljatud autod ja muu maine vara, mis vedeleb kuhjas
prügikastide ümber tekkinud prügimägedel. Viimaste otsas
ja ümber kihab hulkuvatest loomadest, kelle arvukus
pärast sõjaväe lahkumist loodusliku valiku ja olelusvõitluse tõttu pidevalt väheneb. Näljased loomad tülitavad ka inimesi. Õnneks paistab prügihunnikutes nii palju toitu jätkuvat, et nad mööduvaid kahejalgseid kui saaki ei varitse, vaid suhtuvad neisse kui konkurentidesse toidu otsimisel.

Amatsoonid on tsiviliseerununud

Kaks aastat tagasi valitses Klooga tänavapildis huvitav
vaatepilt: majade vahel jalutasid naissõdalased, laigulised sõjaväemundrid seljas. Klooga majavalitsuses selle üle
ei imestatud: kuna mehed–sõjaväelased olid Venemaale
lahkunud, tuli baasi koosseisu täiendada asula naistega.

Nad ei tegelenud küll kõige militaarsemate ülesannetega,
vaid valvasid relvaladusid, pesid põrandaid ja hooldasid
sõjatehnikat. Kuigi üleeelmisel suvel lahkusid sealt
viimased naaberriigi sõdalased, nähti 1993. aasta suvelõpul veel soomustransportööri õhtuti meeletu kiirusega ümbruskonna metsades lõbusõitu tegemas. Jalgrattaga pimedale metsarajale sattuda oli siis üsna ohtlik.

L. ja tema mure

Proua L., kes tuli Kloogale 11 aastat tagasi, ei tunne
kunagist asulat enam ära. Tal on mure: "Meid ei taheta
enam kuskil! Kunagi oli siin naistele tööd, nüüd pole
enam midagi. Õmblustöökoda on likvideeritud, Kloogalt
kaugemal venekeelseid töölisi ei taheta. Kes jõuab,
käib Tallinnas tööl, kes mitte, elatub aiasaadustest."

"Tulime mehega siia 1984. aastal," räägib vene naine,
kes keeldub ajalehele avalikustamast nii oma nime kui
välimust. Küsimusele, kas tal on midagi varjata, vastab
ta ägestunult: "Minul pole midagi varjata! Kuid mind
lihtsalt ei sallita, kui ma räägin, et ei taha siit
Venemaale tagasi minna!

Minu mees on endine ohvitser. Kui siia tulime, olime
just abiellunud. Alustasime iseseisvat elu just Kloogal
ja ei taha kuskil mujal uuesti otsast peale hakata.
Võib–olla saame siin veel lapsigi?" arvab kolmekümnendates
naine.

Proua L. hoiab majapidamises kokku ja kulutused elule
on minimaalsed. "Mees on kalalkäija, sealt saame üsna
palju kokku hoida. Aiamaalt tuleb värske kartul ja köögivili, praegu käime iga nädalalõpp seenel."

Kunagi oli Kloogal turismikeskus. Enne II Maailmasõda
külastasid Kloogat puhkajad. Kloogarand, mis praeguste
puhkajate seas sealkandis kõige populaarsem on, oli
sel ajal liiga kaugel, sest kitsarööpmeline raudtee
viis madalates lahtistes vagunites reisijad vaid Klooga
jaamani, kust oli hea lähedalasuva järve kaldale puhkama
minna. Seal oli hüppetorn, paadisadam ja esinduslik
mõis. Kõigist neist on praeguseks alles rohkem või vähem
lagunenud varemed või üldse mitte midagi.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.