Eesti Päevaleht, juuli 1996. Kaido Einama
Eestlaste ja venelaste sõbralik kooseksisteerimine Peipsi ääres on sinnakanti sattuvatele turistidele ikka huvi pakkunud. Millegipärast just Peipsi läänekaldal on moodi läinud massiline kurgikasvatus, sealkandi külades ja linnades on ka viimased vanausuliste kantsid. Ja loomulikult kalamehed, kes kiruvad piirivalvet ja väikeseid püügilubasid, kuid sellest hoolimata möödujatele Mustvee maantee ääres improviseeritud turul kala müüvad ja lasevad kliendil mõnikord hinna kuni poole peale alla kaubelda. Mustvee kesklinn on nagu Lõuna–Euroopa linnake: inimesed sagivad kaubakoormatega, kauplevad koduväravas ja on üldse võõrastega suhtlemisel pisut aktiivsemad, kui tavalise Eesti väikelinna elanikud. Peipsi on sealsamas kõrval suur nagu meri. Kuid järv polegi kaldaelanike jaoks südasuvel see tähtsaim toiduallikas. Praegu valmib hiiglaslikes kilemajades sealkandi kõige iseloomulikum vili — kurk. Kurgiga tegeletakse hommikul, päeval, õhtul. Kunagi külmade kevadilmade aegu sahistati kile all ka öösel, kui oli vaja tuld katlamajas kohendada, et tärkavad kurgitaimed külma ei saaks. Nädalavahetuseti aga kohalikud elanikud kaovad. Nad on kurgikaubaga turul. Kes Tallinnas, kes Narvas, kes Rakveres.
Kurgikasvatamise alkeemia
Kurgikasvataja Ants kasvatab oma aias müügiks ainult kurki. "Paljud kasvatavad veel tomatit, sibulat ja kartulit, mina olen kurgile kindlaks jäänud," seletab lapsepõlvest saati Mustvees elanu. Miks just kurk? "See on nagu traditsiooniks kujunenud," oskab aiapidaja põhjendada. Kui sisse toob, mis põhjust siin rohkem vaja. Peipsi–äärne pinnas pidi kurgi jaoks ka parem olema, kui mujal. Antsu 560–taimeline istandus on Mustvee kandis keskmine. Ka kaks 23–meetrist kilemaja pole veel suurte killast. Neis kasvab hollandi sort, millele enamus kurgikasvatajaid viimasel ajal üle on läinud. Kuum sõna libelle, mis tähistas kohalikku sorti, hakkab tasapisi ununema, sest sedasorti kurgid kippusid mõnikord vihad olema ja nõudsid mesilastega tolmeldamist. "Kõigepealt pistetakse seemned vette likku," kirjeldab Ants kurgikasvataja püha toimingut, millega uus kurgihooaeg juba varakevadel Mustvees avatakse. "Siis tuleb mõni aeg, nii umbes pool päeva, oodata. Seni, kuni seemned on põhja vajunud. Ja alles sii pannakse nad niiske lapi vahele sooja kohta idanema." Kui idud on juba piisavalt ilmekad, pannakse kogu tärkav floora veelgi soojemasse kohta: köetavasse kasvuhoonde turbapottidesse. Sel ajal, kui teised tegelevad vaid lumerookimise ja teede liivatamisega, uhab hoolas kurgikasvataja puid ahju ja teeb istikute olemise kuumaks. Mõnikord külmadel öödel peab pimedaski kulla hinnaga taimede eest külma vastu võitlema.
Sümbioos mesilastega
Kunagi olid ajad, mil peaaegu igal kurgikasvatajal oli kasvuhoone küljes ka mesilastaru. Vanad kurgisordid ei saanud ise hakkama, mesilased pidid aitama tolmeldada. Politseinikel tuli siis tegemist teha ka sellist liiki vargusega, nagu mesilasvargus. Nüüd on ajad muutunud. Mesilased on veel üksikutel fanaatikutel, teistel tolmlevad kurgid omaette. Ega mee pärast neid putukaid peetudki — mõni eriti praktiline aiapidaja ostis mesilaspere vaid üheks suveks ja ületalve ei pidanud, sest kasulikum oli järgmine kevad uus sülem osta. Pealegi avati taru otse kasvuhoonde, nii et mesilinnud asjatult õisi otsima ei peaks. Selline ületoitmine mõjus neile tihti hukatuslikult. Nüüd on mõni aiapidaja lisaks kurkidele ka mee vastu huvi tundma hakanud ja mesilased saavad vabamalt toidulauda valida ka magusamaid õisi väljaspool kasvumaja otsides. Mustvee kesklinna lähedal võib kohtuda järjekordse lahke kurgikasvatajaga. Helju, kes piduriteta jalgrattal esialgu Magasinist mööda kihutab, saab lõpuks pidama ja viib meid oma kilemajja. Peremees hoiab seni kurja koera kuuri all, ärritunud mesilased aga tiirlevad vihaselt ootamatute külaliste ümber. Helju kui eluaegne kaubandustöötaja teab, mis on kauplemine ja mis hea kaup. Kurk on hea kaup ja Rakvere parim turg, kus Helju juba turulkäijaid hästi tunneb. "Mul on kaubanduse hing sees," ütleb kurgikaupleja. "40 aastat sai ühe koha peal kaubanduses töötatud." Turule viivad nad oma kurgikoormaid veel septembris ja oktoobri alguseski. Kasvuhoone on palav. Mesilased sumisevad. Ümberringi, kuhu silm ulatub, ripuvad alla kurgid. "Kurk annab hästi saaki," ütleb Helju ja näpistab paar vilja ära. "Näete, siia kasvab varsti uus kurk, kui ühe ära võtad." Kevadel soojenevad värsked idud katlamajas, siis pannakse sõnnik maha, kile peale ja taimed mulda. Ja rahataim sirgub, andes esimesed viljad juba enne jaanipäeva. Kurk on Helju pere peaaegu ainukene sissetulekuallikas. "Mees on invaliid, poeg käib Peipsil, kuid ega seal praegu eriti kala pole."
Kalaäri
Mustvee maanteede ääres võib kohata venekeelseid kalaärimehi. Kuskil põõsaste vahel tossab suitsuahi, teepeenrale on varda otsa sätitud hiiglaslik reklaamkala. Kavalad politseinikud aga on maantee äärde pannud peatumist keelava sildi, nii et kalahuvilisi palutakse läheneva patrullauto eest vandeseltslaslikult oma maja hoovi põigata. Seal läheb kuuri all tõeliseks kauplemiseks. Isegi kui asjatundmatu ostja naeruväärselt odavat hinda välja pakub, võib kalamees, küll pisut pahuralt, kuid lõpuks siiski kala ka poolmuidu ära anda selle eelnevalt ilusti tapeeditüki sisse mähkides. Kalamehe kuuri all on veider sõiduk — kolmerattaline bensiinimootoriga liikur, millega talvel mööda jääd Peipsile kihutatakse.
Vanausulised
Kurgikasvatajate linnas on neli kirikut: õigeusu, luteri, babtistide ja vanausu. Viimased põhjustavad alati turistide imestust, sest vanausulisi pole enam kuigi paljudes kohtades pärast Peeter I korraldatud suurt usupuhastust õigeusu kasuks. Vanausuliste kombeid tutvustas Magasinile kohaliku kooli vene keele õpetaja Apolinaria Repkina, kes mäletab aegu, mil kirikud olid rahvast puupüsti täis ja isegi lapsed teadsid, kuidas pühakojas käituda. "Meie kandi omapära seisnebki selles, et siin on veel säilinud vanausuliste kombed ja kultuur, mida Peeter I Venemaal välja suretama hakkas," räägib Repkina. "Meil oli kahekordne hingemaks, kirikud pitseeriti ja palvetama pidi keldris." Kooliõpetaja näitab, mis neid õigeusklikest eraldab: "Meie paneme niimoodi kolm sõrme kokku, mis on ka India Ayurveda õpetuses elu märk, õigeusklikud teevad aga nii , et väike sõrm jääb "vallatuks" — jumalaga aga ei tohi vallatu olla!" Nõukogude ajal jagati kohalikud venekeelsed Apolinaria sõnul kaheks: russkije ja sovetskije. Nende vahe oli selles, et viimased suitsetasid, ei teadnud kombeid ja ei osanud viina juua. Ning naised lahutasid, mida vanausulised ei võinud teha. "Vanausulistel on kord, mille järgi tuleb kogu aeg elada," seletab Apolinaria ja näitab Riias trükitud kalendrit. Selle järgi pole vanausulise elu mingi meelakkumine: nädalatepikkused paastud, keelupäevad, millal ei tohi abielluda ja mis rannarahvale veel väga tähtis: kalapäevi on vaid paar korda kuus. "Mitte igal neljapäeval, nagu sovetskijed välja mõtlesid," lisab kooliõpetaja Repkina. Surnute mälestamise päeval käivad koguduseliikmed kirikus raamatutega, kus on nimekiri surnud inimestest, keda peab tänama. "Pingereas" on ristivanemad, mehed, lapsed ja naised. "Mõni inimene oli minu vanaema raamatus sellepärast kirjas, et oli lihtsalt hea inimene," meenutab Apolinaria, "aitas näiteks Leningradis käies kurke peale tõsta."
Moonivargad
Linnaelu on Mustvees rahulik. Naised — need suurimad tülide põhjustajad väikelinna meeste arvates — on kodus, kõrtsi lähevad ainult mehed. Ja sel ajal, kui naised üksi kodu valvavad, võib Mustvees asju juhtuda. "Vanasti olid kõige suuremad patud vargus ja suitsetamine," räägib Apolinaria, "viina võis natuke võtta ja naistega ka käia, aga mitte võõra asju himustada. Nüüd ei saa enam rahuliku südamega koduust lahti jätta." Mitte, et kohalik rahvas oleks hukka läinud, vaid linna sattub ka tulnukaid. "Eile nägin, et üks kaukaaslane lõikas võõras aias moonikupraid. Ütles, et perenaine eelmine aasta lubas. Perenaine aga ei julgenud vastu hakata, kartis, et muidu tehakse midagi veel hullemat," on Apolinaria mures. Moonivargad käivad väikestes asulates ringi suurte seljakottidega ja ilmel, mis moonilõikajatele vastuhakkamist ei salli. Kurk sobib igaks otstarbeks, arvab Mustvee kurgikasvataja. Soolamiseks, marineerimiseks, pitsa pealiseks või kala kõrvale hammustamiseks. Kui aga seda rohkem ostetaks ja kui idapiiri nii kinni ei hoitaks, loodab Peipsi rannarahvas.
