Olin juba ammu plaaninud matkata läbi Põhja-Kõrvemaa, alustades Aegviidust ning lõpetades minu kodus, Tallinn-Narva maantee lähedases metsatalus. Augustis rääkisin sellest ideest ka sõber Tamurile. Tema võttis matkamõttest kohe tuld ning kutsus kaasa oma naisukese Külli ja taanlasest sõbra Briani. Läks veel aega, et leida kõikidele sobiv nädalavahetus ning matk võis alata.
Reede õhtul sõitsin elektrirongiga Aegviitu. Ülejäänud seltskond pidi tulema laupäeval rongiga Tartust ning kohtuda plaanisime Aegviidu lähedal Ännijärve ääres. Raudteel ei olnud ma vist juba mitu aastat reisinud. Suuri muudatusi rongiliikluses ma ei täheldanud – ikka needsamad puidust istmed, kuhu tekkis vabu kohti alles Arukülas. Kolksuvad kompostrid olid vagunitest kadunud, selle asemel rippus konduktoril kaelas elektrooniline piletimüügiaparaat.
Kuna enamus matkateekonnast pidi ühtima Aegviidu-Liiapeksi matkarajaga, siis olin meeldivalt üllatunud juba Aegviidu jaama juures matkaraja viita nähes. Paraku osutas nool küllaltki ebamäärases ja mitmeti mõistetavas suunas, seega valisin alguses vale tänava, kuid parandasin oma vea üsna kiiresti. Alates Aegviidu puhkekeskusest oli matkarada tähistatud punaste täppidega puutüvedel. Ei tohtinud neid ainult segi ajada lillade värvimärkidega, mis tähistasid suusaradu. Täpid suunasid mind teest vasakule metsarajale. Ühel käänakul tuli vastu jahimees, püss üle õla. Maastik muutus künklikumaks. Kui olin jõudnud künkaharjale, kus laius heinamaa ning edasi läksid mitu teed eri suundades, kadusid äkki matkarada tähistavad punased täpid. Just siis, kui vajasin teejuhiseid. Õnneks olin kaasa võtnud selle piirkonna väljatrükid Maa-ameti detailkaardist. Nägin pisut vaeva oma asukoha määramisega – tänu tähistatud matkarajale olin laisaks muutunud ning polnud enne kaarti jälginud. Lisaks hakkas kiiresti hämarduma. Lõpuks suutsin ühe teeotsa välja valida ning täpselt enne pimedat jõudsingi Ännijärve äärde – just sinna, kus olin plaaninud ööbida ning ülejäänud matkaseltskonda oodata.
Seadsin laagri üles. Telgist olin loobunud ning selle asemel kasutasin esimest korda telkmantlit. Öö paistis tulevat kuiv ning katuse asemel panin telkmantli hoopis magamiskoti ja -mati alla. Lõkke tegemist ei pidanud ma vajalikuks, samuti oli juba liiga pime, et lõkkepuid otsida. Sõin parasjagu käsikaudu kobades õhtusööki, kui märkasin paar meetrit eemal rohu sees roheliselt helendavat täpikest. Natuke aega helendas ning siis kustus. Ja nii mitu korda järjest samas kohas. Mõtlesin, et kas pole äkki tegemist virvatuledega, mis mind järve meelitada püüavad – ega ju ometi sel aastaajal enam jaanimardikaid liigu. Läksin asja taskulambiga lähemalt uurima ning siiski – jaanimardikas oktoobrikuus! Öösel äratas mind järvel valjult sulistav ja prääksuv part, paari tunni pärast ärkasin uuesti – seekord öökulli huikamise peale. Hommikul silmad avades nägin, kuidas minu pea kohal puude otsas toimetas orav. Olin väga rahul, et ööbisin ilma telgita lageda taeva all – värske õhk ja otsene kokkupuude loodusega. Õnneks oli ka sääskede hooaeg möödas.
Pärast hommikusööki pakkisin laagri kokku ja tegin väikese jalutuskäigu Ännijärve ääres. Selgus, et olin ööbinud otse matkaraja ääres. Õhtuhämaruses ei näinud ma lihtsalt enam värvimärke puudel. Pärast paaritunnist ootamist saabusid lõpuks Tamur, Külli ja Brian. Tamur tegi karastava supluse järves ning parandas Külli saapaid, mis lagunema kippusid.
Matk jätkus neljakesi. Liikusime mööda matkarada piki Ännijärve läänekallast, kuigi BTG matkajuhi kaardi järgi oleks rada pidanud mööduma järvest idast. Mõne kilomeetri pärast jõudsime Pikanõmme oosile. Oos kujutas endast pikka seljandikku, mis eraldas täiesti erinevaid maastikke. Ühel pool kuusemets, mida oosiharjal seistes näeb peaaegu latvade kõrguselt ning teisel pool pisikeste jändrike mändidega laukavaene Riistakõrve raba – kummaline kohanimi, eriti kui selle Briani jaoks inglise keelde tõlkisime :)
Pärast oosi pöörasime vasakule Venemäe suunas. Kui Venemäe vaatetorn juba paistis, hakkas meile hulganisti inimesi vastu tulema. Küsisime, kas see rada ikka viib tornini. Vastati jaatavalt ning lisaks saime teada, et tegemist on Oleviste koguduse rahvaga, kes on tulnud sügise alguse puhul Kõrvemaale ja et meid palutakse lahkesti nende juurde suppi sööma. Selline ootamatu pakkumine tuli väga õigel ajal. Olime juba pool päeva matkanud ning nälg hakkas näpistama ja nüüd oli soe supp meile otse tee peale kätte toodud! Venemäe vaatetorni juures parkisid autod ja oli palju rahvast. Oli tuldud koos peredega, jalutati, mängiti jalgpalli. Imetlesime tornist avanevat vaadet. Koguduse rahva tungival nõudmisel sõime mitu portsu suppi ning lisaks pakuti veel teed, kooki ja muud head-paremat. Suured tänud neile selle eest! Tamuril jätkus jultumust küsida koguduse inimestelt, et ega neil ei juhtu mõnda õlut olema. Näod muutusid tõsiseks ning Tamurile selgitati, et nemad on kristlased, kes ei joo teatavasti üldse alkoholi. Loodetavasti said koguduse inimesed siiski sellest väikesest naljast aru. Pärast seda, kui Tamur oli niidi ja nõelaga taas Külli saabast parandanud, otsisime üles lähedusse peidetud aarde. Minu matkakaaslaste jaoks oli see esimene kokkupuude geopeitusega. Aarde peidupaigast lahkudes nägime vaskussi. Paari kilomeetri pärast oli teel rästik, kes püüdis küll vingerdades põgeneda, kuid oma vigastatud pead enam tõsta ei suutnud.
Veidi maad edasi leidsime surnud vaskussi, kellel oli samuti pea lömastatud. Arvatavasti olid loomakesed jalgrataste all viga saanud, sest vaatamata sügisesele ajale tuli meile vastu päris mitu ratturit.
Tegime peatuse Soodla jõge ületaval Koersillal ning seejärel jõudsime endisel sõjaväepolügoonil asuvale kanarbikunõmmele. Koht on niivõrd ilus ja ainulaadne, et unustasin end tükiks ajaks pildistama. Mitme kilomeetri ulatuses lage maa – ei mingeid suuri puid, ainult kanarbikuga kaetud künkad. Kogu seda ilu rikkusid vaid mürsulehtrid ja kuuliaukudega metallitükid. Kummaline, et tänu militaartegevusele on tekkinud sedavõrd kaunis ja omapärane paik.
Kohe pärast kanarbikunõmme tuli Põhja-Kõrvemaa tõeline pärl – Jussi järved. Metsaste ooside vahele on lähestikku tipitud 6 imeilusat järve. Möödusime Lina- ja Pikkjärve lõunaküljest ning pöörasime Pikk- ja Suurjärve eraldavale kitsale oosile. Taas ainulaadne koht – kõnnid mööda kitsast mäeharja ning kummalgi pool orus on järv.
RMK lõkkeplatsile jõudes selgus see, mida karta oligi – mõlemad ametlikud laagripaigad olid juba hõivatud. Ühe lõkke ümber istus seltskond, kes matkas mööda sama marsruuti meiega vastassuunas ning teise laagriplatsi olid hõivanud koolinoored. Vahetasime matkajatega mõned sõnad ning kiirustasime ööbimiskohta otsima, sest õhtu oli käes ning hakkas hämarduma. Sobiva laagripaiga leidsime Väinjärve kaldal. Maapind oli küll pisut kaldu, kuid see-eest oli õdus segamatu olemine garanteeritud. Süütasime lõkke. Tamur ja Brian nööpisid kokku oma telkmantlid ning tegid nendest magamiskohta katva katuse. Pärast sööki jätkus õhtu viski ja mehiste lauludega kuni hiliste öötundideni.
Ärkasin hommikul esimesena. Brian oli katuse alt lahkunud ning tasasemale maapinnale kolinud. Tõepoolest – öösel hoidis meid järve suunas libisemast ainult mahalangenud puu, mille vastu jalgadega toetudes sai ennast paigal hoida. Panin nuudlipoti tulele ning pikkamööda ärkasid ka teised. Pärast hommikusööki ja laagri kokku pakkimist parandas Tamur taas Külli saapaid. Sedapuhku kasutas ta sulatatud kuusevaiku liimina ning kindlustas kontsad nööridega. Enne Jussi järvede juurest lahkumist vestlesime veel vastassuunas matkajatega ning lubasime järgmisel aastal samas kohas jälle kohtuda.
Teekond jätkus. Kõndisime läbi kauni sarapuusalu. Matkarada pööras teelt paremale järjekordsele oosile. Pärast oosi ignoreerisime matkarada ja pöörasime tagasi teele. Rattasõitjaid ja marjulisi liikus ringi. Enne Paukjärve põikasime korraks lääne poole, et otsida üles raiesmikku peidetud aare. Tamur näitas taas üles suurepärast aerofoto lugemise oskust ning juhatas õige koha raskusteta kätte.
Paukjärv on jällegi nimi, mida võib mitmetähenduslikult tõlkida – näiteks lake of ejaculation. Kusjuures tegemist on Eesti ühe puhtaveelisema järvega. Loomulikult selgitasime Brianile ka järve tegelikku nime, mis tuleb sellest, et püssipauk kõrgete kallastega järvel mitmeid kordi kajab. Püssist küll seekord keegi ei tulistanud, kuid järve ääres seistes kostus äkki ðamaanitrummi kõminat. Kui hääle allika juurde jõudsime, oli trumm asendunud kellukese rütmilise kõlistamisega. Järve ääres oli laagris seltskond new age'i huvilisi, koos trummide ja muu vastava atribuutikaga. Üks neist seisis veepiiril ning kõlistaski kellukest. Tervituse peale vaadati meid üsna umbusklike pilkudega. Ju vist segasime nende nirvaanasse jõudmist. Tõusime künkale, ronisime vaatetorni ning imetlesime ühel pool mändide vahelt paistvat Paukjärve ning teisel pool laiuvat Kõnnu Suursood, mis oligi meie järgmine sihtkoht.
Sammusime mööda sood ületavat laudteed ning tegime söögipausi järgmise vaatetorni juures. Alates Paukjärvest oli tee mulle juba täiesti tuttav. Siinsamas käisin juunikuus varahommikusel fotoretkel ning kevadel sõitsin jalgrattaga mööda laudteed.
Järvi järvede ääres oli paar seltskonda muukeelset rahvast nagu tavaliselt. Tegime väikese peatuse lendurite mälestuskivi juures ning suundusime tuttavale metsateele. Edasi läks matkarada läbi vana talukoha, kus olid küll hoiatavad eramaa sildid, kuid mina polnud seal veel kordagi ühtki inimest näinud. Seejärel ojaületus ning paar konarlikku kilomeetrit mööda tavalise sõiduautoga läbimatut teed. Puhkasime teeristil, kus pidime koju jõudmiseks matkarajalt kõrvale keerama. Retke lõpuni oli veel viis kilomeetrit. Väsimus andis tunda. Jalatallad ja õlad valutasid, kuid koduni polnud enam palju maad. Matkale pani kauni punkti minu maja kohal tiirutav kullipaar. Ja juba jooksiski koer matkalisi tervitama ning kodused võtsid meid vastu kuuma supi ja külma õllega. Seljataga oli ligi nelikümmend imekaunist kilomeetrit mööda Põhja-Kõrvemaa vahelduvat maastikku suurepärases seltskonnas!
Jutt koos piltidega aadressil http://taimo.pri.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=22&Itemid=2
Matka pildialbum aadressil http://album.taimo.pri.ee/korvemaa
