Looduse Omnibussiga Haanjamaal - aastal 2002

Looduse Omnibussiga Haanjamaal"Maalehe" vahel olevast lisalehest "Roheline Värav" leidsin pisikese teate, et omnibuss pidavat linnarahva nädalavahetusel looduse rüppe viima. Registreerisin ka enda ja sõbranna sellele matkale.        
 
Laupäeva varahommikul ärgates, uniselt ja pahurana, mõtlesin, kas see ikka oli hea mõte. Kodust välja astudes kargas pakane ninna ja uni oli nagu viuhti läinud.   

     
 
Rahvusraamatukogu ette jõudes leidsime eest silmini ja kõrvuni sissemähitud seltskonna. Lähemal silmitsemisel avastasime oma reisikaaslaste keskmiseks vanuseks olevat umbes 55,5 aastat. Kahtlusega ja imestunult jäime bussi ootama ja mõtlesime, et kas tõesti ainult noored pensionärid sellistel matkadel käivad (mitte, et selles midagi halba oleks-noori võiks rohkem käia). Meie rõõmuks saabusid ka kolm noorema põlvkonna esindajat meile lisaks, kellest ühel kaasas salapärane kohver ja kes sarnanes Jeesusega. Pärast saime teada, et teda kutsutakse Metsjeesuseks. Aimasime juba, et nad on Sensatsioonilise Tartu Kevadbändiga (edaspidi STKB)seotud. Teadsime, et õhtul pidi meie programmis olema kontsert, kus just nimelt sellise nimeline bänd meid lõbustab. Me ei eksinud. Esialgu sellega meie põlvkonna esindus ka piirdus.        
 
Oodatav omnibuss polnud sugugi mõni vana nõukogudeaegne omnibuss, nagu me alguses mõtlesime vaid täitsa normaalne MRP Liinide buss, kus radiaatorid (äärmiselt vajalik sellise pakase puhul) ka töötasid. Hõivasime bussi tagumised read ja sõit võis alata. Lühikeseks jäänud uneaeg tuli tasa teha ja nii sättis enamus ennast mugavalt tukastama. Enne Tartut ärkas Vana Kartul (bändi solist) ja hakkas oma fännidele helistama ning kõvasti looduse omnibussi reklaamima lubades kõigile kauneid mägesid ja orgusid, kuuskesid ja kaskesid, talusid ja kaevusid ja muidugi kontserti. Nõnda lisanduski Tartus meie matkale veel kaks fänni ja ülejäänud bändiliikmed. Kuulsime neid üksteist hüüdvat selliste kummaliste nimedega nagu Big Mama, Fireman ja KassNaine.        
 
Nüüd sai sõit alles õige hoo sisse. Metsjeesuse salapärane kohver sisaldas endas rohkelt õlle, mis kunagi otsa ei saanud. Varsti löödi ka laul lahti. Repertuaar sisaldas ohtralt traditsioonilisi õllelaule ja muid laulukesi. Eriti lõbus looke oli tuntud lastelaul „ Põdramaja „ kuid ainult teatud tähe pealt laulduna. Näiteks : „ Pedrel meje metse sees, veiksest eknest velje veeteb, jenes jeekseb keegest veest level seesme jeeb, kepp, kepp, lehte tee, metses ...“ jne. Meeleolu tõusis.        
 
Esimene peatus tehti enne haanja kõrgustikule jõudmist, eemalt oli siis hästi näha kuidas lauskmaa kõrgemaks üle läheb ja Suur-Munamägi ning Vällamägi paistis ka ilusasti kätte.
Päike säras ja peegeldas vastu härmas puude okstelt. Ilm oli fantastiline. Rahvas pudenes põllule ja nautis kaunist vaadet ja ilma. Fotoaparaadid klõbisesid nagu jaapani turistidel. Järgmine peatus oli Kütiorg.        
 
Buss lasi meid u. 1 km enne suusakeskust maha ja sealt siis kõndisime mööda orunõlva suusakeskusesse.        
 
Vaade orule oli hingemattev. Jälle fotoaparaatide klõbin. STKB pluss fännid üritasid kelgutada ja kuna paremat kelku käepärast ei olnud, kasutati magamiskotti. Magamiskott osutus olevat väga tugeva hõõrdejõuga ning sõit ei tulnud suurem asi. Üks fännidest leidis lohutust selles, et vähemalt ei olnud see vastlasõit sest siis oleks linadega õige kehvad lood olnud. Suusakeskuses käis siblin-sablin, lauatati ja suusatati ning väsimatu STKB pluss fännid läks teisele sõidule kuid samade tulemustega.        
 
Kahjuks ei näinud meie programm ette Kütirous suusatamist vaid kauneid looduse vaateid , seega, jälle bussi ja suund Vastseliinale. Läksime vaatama Vastseliina ordulinnuse varemeid mis oma õitsengu ajal pakkus kindlasti suursugust vaatepilti.        
 
Ordulinnuse külje all olev Piiri Kõrts sai paugult matkalisi täis ja kõrtsidaamil oli kibe rutt, et kõikide soove täita.        
 
Piiri kõrts ja kunagine postijaam on ka oma suurusega muljetavaldav. Kunagi oli kõrtsist mööda minev tee väga tähtis Riia – Pihkva kaubatee ning olevat ära märgitud olnud juba 1695. aasta teedeatlases, kui kõrts ja hobupostijaam. Piiri kõrtsist saime minema juba pimedas, kuigi kell veel palju ei olnud . Nüüd võtsime suuna ööbimispaika -Rogosi mõisa. Mõis on nime saanud poolakast omaniku Rogosinsky järgi. Mõisa hoovi sisse sõites tervitas meid jõuluehtes kuusk. Mõis on ainulaadne oma kastellilaadse ehituse poolest. Praegu asub mõisa peahoones Ruusmäe põhikool , vasakus tiivas külalistemaja ning lasteaed, paremas tiivas kultuurimaja ning väravatornis mõisa muuseum. Äsja valminud külalistemaja oli lihtne kuid puhas, toad sisaldasid kahekordset nari ja voodit. Ka magamiskotilistele leiti koht. Kui kõik olid ennast sisse seadnud kippusid sammud nagu iseenesest köögi suunas. Toit valmistati korraldajate poolt kohapeal. Neid abistasid moraalselt lauluga STKB fänniklubi ning üks puntratants sai ka rahvast tulvil köögis, kõigi meeleheaks tehtud. Suure nälja kustutamiseks pakuti kooli võimlas eelroana kartuliputru, viinerit ning salatit. Pearoana hiljem ka verivorsti. Söö või paksuks.        
 
STKB kontsert toimus kultuurimajas ja nii võtsimegi kohad seal sisse ning jälgides kuidas bänd oma varustust üles pani, kasvas ka ootusärevus. Siiski venis algus küllalt pikaks kuna oodati Jimi Hendrixit. Siis võttiski laulu üles Jaan Riis (haritud mees ja looduse mees) ning Vana Kartul toetas teda. Meelde jäi lugu kärbsest : „ Üks kärbes lendas kõrbes, kuni tema ära kõrbes, teine kärbes lendas kõrbes, kuni tema ära kõrbes „ jne. Igatahes lõbus meeleolu oli bändi soojendaja Jaan Riisi poolt loodud kui saabus Jimi Hendrix. Ovatsioonid olid suured, eriti fännide hulgas. Kui bänd alustas, eelistasid „ noored pensionärid „ verivorstide juurde tagasi minna. Fännid seevastu võtsid asja väga tõsiselt ning varsti tirisid meidki muusika rütmis tantsima. Nii leidsimegi ennast STKB saatel Ruusmäe kultuurimaja saalis hüppamas ja kargamas. Kuna see meie jaoks suhtleiselt harjumatu sport on oli meil varsti võhm väljas kuid natuke ikka lasti vahepeal meil puhata ka enne kui jälle tantsima tiriti.        
 
Tagantjärele meenutades peab ütlema, et STKB andis matkale mingi erilise maigu juurde. Kontserdi lõppedes suutsime veel köögist leida omale jupi verivorsti ning siis vajusime väsinult kuid õnnelikult magama.        
 
Hommikul ärkasime selle peale, et keegi mööda koridori kõndis, igale uksele koputas ja kõva häälega " äratus " hüüdis.Peale hommikusööki jätkus programm Rogosi mõisa muuseumi külastusega, mis osutus renoveeritud mõisa väravatorniks ning kus kohalik eksõpetaja (pensionil) ennast mõisaprouaks tituleerides meid mõisa ja selle ümbruse ajalooga kurssi viis.        
 
Pärast seda kui kogu grupp oli kohalikust külapoekesest üle käinud ja hingetu müüja seljataha jätnud, jätkasime sõitu kõrgemate kuplite poole. Algav päev tõotas tulla sama päikeseline ja külm nagu eelminegi. Kui Kõomäele jõudsime säraski päike taevas ja sädeles vastu lumekristallidelt.        
 
Mäele jõudes tardusid kõik hetkeks ilu nautima.        
 
Vaikus, sära, valgus ja varjud, lumised kuused, eemal orus üksik maja, mille korstnast liugles kargesse õhku suitsujoon.Ega sõnad vist suudagi seda ilu edasi anda, peab ikka ise oma silmaga vaatama. Mäelt pidime ise 1,5 km Plaani õigeusukirikuni kõndima. Enamus grupist otsustas otse üle põldude minna, meie valisime tee kasuks. Suurem seltskond, kes kinndlasti mitte vaikselt üle põldude ei tulnud, peletasid ligidal olevast metsatukast neli metskitse välja ja need jooksid meist eestpool üle tee. Tardusime jällegi. Tee äärde jäi veel vana lagunenud saun raske lumekoorem katusel. Peaaegu olime sellest möödas kui otsustasin tagasi minna ja sauna ka seestpoolt üle vaadata. Lagunenud, tolmunud vaikus ja pisikesest aknast musta suitsusauna sisse paistev ere valgus jättis kustumatu jälje, hüüdsin sõbranna ka sellest osa saama. Lagi oli sünkmust ja kerisekivid kerisel ootamas...kuid eesruumist nägi pööningule vaadates kuidas katus nagu sõelapõhi läbi paistis. Vist ei vihelda selles saunas enam kunagi.        
 
Plaani kirik oma sibulkuplitega on samuti haruldane nähe. Palju neid õigeusukirikuid üldse eestis ongi ! Kahjuks olid uksed kinni ja interjööri meil näha ei õnnestunud kuid selle eest marssis grupp kirikut igastküljest imetledes paraja vao lumme.        
 
Järgmisena vallutasime Kerekunna mäe. Ja üritasime eemalt maastikult leida Vastseliina kirku torni (kunagi olevat seda sealt näha olnud) kuid puud olid vist vahepeal tugevasti kasvamist visanud. Kirikutorni me ei suutnud leida. Vällamägi on juba teada tuntud Eestis kõrguselt kolmas mägi. Suure-Munamäe vaatetorn paistis sinna kätte küll.        
 
Nüüd kuplitest piisas ja sõitsime edasi Rõuge suunas , teada tuntud Ürgorg vaja ju ka üle vaadata kui juba seal kandis olime. Vaade orule oli jällegi hingemattev.        
 
Mis sellest, et järved jää all ja lumega kaetud.        
 
Ühele vesioinale oli sellel suvel lisandunud veel teinegi ja nii imetlesime orus olevaid pumpasid, mis kindlasti talvel atraktiivsemad on kui suvel sest pumbatav vesi oli moodustanud fantastilised skulptuurid mis oma värvidemänguga meid võlusid.        
 
Kõrval asuvast Ööbiku Orust ööbikulaulu kuulda ei olnud ( teadagi miks ).        
 
Viimase vaatamsiväärsusena külastasime Hinni kanjonit. Meie ainuke kanjon on kindlasti suvel mõjuvam kuid ka talvel üsna atraktiivne.        
 
Näpuga liivakivi seina katsudes leidsime selle pehme olevat. Vabalt võib sinna oma nimed kraapida nagu juba sajad kanjoni külastajad teinud olid.        
 
Kojusõit enam nii lõbus ei olnud. Vana Kartul esitas siiski Tartus enne bussist väljumist katkendi oma ühest lauludest, mis ovatsioonidega vastu võeti.              
 
Kosest mööda jõudes tekkis juba lootus enne 20.00 Tallinna jõuda kuid bussi aku otsustas üles ütelda. Ei õnnestunudki bussi enam käima saada ja meeskodanikud sagisid murelikult bussi ümber. Dispetsher kutsuti välja. Juba tundsime kuidas külm hakkas ligi tikkuma. Ja siis juhtus nn. jõuluime. Valga-Tartu-Tallinn Taisto liinibuss pidas kinni ja oli nõus matkaseltskonna oma niigi täis bussi peale võtma ja tasuta Tallinna viima . Kas säärast asja veel tänapäeval näha saab, võtab kõvasti kahtlema. Bussis olnud rahvas vaatas imestunult maanteehätta jäänud rahvast. Kes teab kui kaua mahajäänud matkakorraldajad seal tehnilise abi bussi ootama pidid, kuid meie jõudsime ainult pisut ettenähtud ajast hiljem Tallinna.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.