Ikka ja alati, kui juhtud rääkima oma Gotlandi-reisile minekust mõnele vanema generatsiooni inimesele, kisub jutt Gotlandi käiadele. Mõni soovitab veel otsida rannast liivakivitükk ja koju kaasa võtta, et nuge teritada. Kui aega on viis tundi, siis mööda randasid hulkuda ei saa ja käiavabrikusse ei pruugi ka jõuda, kuid see pole väga suur kaotus. Visby on nagu väike teemapark, ainult et päris. Pisike suvelinnake on rahvast täis ja vähese ajaga jõuab muinasjutulisele vanalinnale teha korraliku mõnusa tiiru.
Kõigepealt torkab silma varemeterohkus. Neid märkab juba merelt - kirikud on maha jäetud, varemete otsaviilud suurte avadega kõrguvad üle keskaegse linna. Kohe mere kaldal asuv linn on nagu Tallinna vanalinngi ehitatud enamuses paese pankranniku alla, mitte otsa. Toompea moodi saaremoodustist siiski Visbys pole, sisemaale jääv külg on palistatud linnamüüriga üleval, panga peal.
Jah, siin on väga palju tuttavat ja "vana head rootsi aega" meenutavat. Majad on nagu muinasjutust. Vanad hooned, eriti põhjavärava juures, on imepisikesed, aga neis elatakse endiselt. Postkastidel on auväärsete kodanike nimed koos galligraafiliste siltidega reklaami mitte postitada. Kui kivisillutises maja seina ääres on natuke ruumi, siis on sinna alla ruutmeetrisesse peenrasse istutatud mõni vohav roniroos. Aknalaudadel õitsevad lilled. Väikesed aiad on peenraid täis. Suvine Visby on lilledes.
Kuid alustame nüüd sadamast. Ringkäiku saab jätkata laevalt maha tulles mööda rannapromenaadi, selle ääres pargivad põhiliselt Rootsi, kuid ka lõunapoolsete Läänemeremaade jahid ja luksuskaatrid. Kõige kallimate jahtide tekil käib lärmakas pidu. "Päris" saksofonimängija on pandud kabiinikatusele elektroonilise tümpsu saatel mängima. Mingi hulk möödujaid jääb toppama ja rikaste noorte pidu jälgima. See on kas mingi turundusüritus või lihtsalt spontaanne pidu, sest ilus elu ei anna häbeneda.
Samas on kitsal vanalinna tänaval rahva vahelt teed otsimas 1960ndate antiikne, kuid nagu uus läikima löödud punane gabriolett. Pensionieas päevitunud rootslane kergitab valget nokamütsi kõigile möödujatele ja hõikab midagi terrassibaarides istujatele. Kerge bensiinihais jääb lehvima, kui stiilne vana on nurga taha kadunud.
Vanalinna turul kaubeldakse lambanahkadega ja igal pool on lõngapoed. Mänguasjapoodides on lamba- ja siiliteemalised mänguasjad, restoranidesse meelitavad lapsi kohale Pipid ja muud lastekirjanduse-tegelased.
Kohalik fauna vanalinnas on esindatud kõige silmatorkavamalt ronitaimedega, mida ka Saaremaal leidub, aga mitte nii suurelt, kui Visbys: luuderohi laiutab mööda aedu ja maju, mööda vanu linnamüüre ja aedu.
Neid kirikuid, mis praegu varemetes, on Visby vanalinnas 10. Allolev träkk viib õige mitmete juurde, mõned asuvad lausa kõrvuti. 11. sajandil hakkas Gotlandi rahvas üle minema ristiusku ja seniste põhjamaausu puukirikute asemel hakati ehitama kivikirikuid. Neid sai linnamüüride vahele kokku 12, linn oli tollel ajal üks tihedamini kirikutega varustatud linnu Rootsis. Pühakodasid ehitati kindlatele elanikkonnagruppidele, põhiliselt kaupmeestele.
Ülalolev St Lars näiteks on ehitatud kohalike kiviraidurite poolt ja on ebaharilik oma sümmeetrilise risti kujulise põhiplaani poolest. See meenutab bütsantslikke pühakodasid. Praegu saab teha St Larsi katedraalis väikese müüriekskursiooni, mis algab sissepääsust vasakult trepist üles minnes ja kestab poolkaares ülal kulgedes kuni tagumise küljeni, kust toob trepp alla.
Selles väikeses kohvikus on aga omapärane museaalne interjöör. Eriti põnev on "antiikne" kaardimakseterminal, mis pärit võib-olla eelmisest sajandist. Koosneb kahest üsna suurest terminaliseadmest.
Vanalinna müüride vahel asub pankrannik, mille üks osa kulgeb ka Eesti põhjarannikul. Tegu on sama "praoga" Läänemeres, mis kulgeb Laadogast Rootsi rannikuni. Visbys on see näha rannikul ja jookseb ka läbi vanalinna. Ronimegi järgmisena siit üles eemal paistvalt trepilt ja avanevad ülevad vaated.
Pankrannikul asub miniatuursete majakestega linnaosa ja avaneb vaade all-linnale. Ülaloleval pildil näha olev üks vähestest tegutsevatest kirikutest - Visby katedraal on saare üks suurimaid ja sinna saab ka sisse astuda. Põhjavärava juurest viib tee edasi mere äärde, kus asub vabalt sissepääsetav botaanikaaed. Kasvatatakse nii igapäevaseid maitsetaimi (tilli, siulat, murulauku) kui eksootilisemat rohelist. Hiigel-aaloed näiteks vohavad rahulikult peenardes. Mereline pehmem kliima lubab ka palme kasvatada, kuigi need on rannas pottides ja karmimateks talveilmadeks viiakse tuppa sooja.
Botaanikaaiast avaneb värav läbi linnamüüri otse randa. See pole ilus sile liivarand, vaid põhjamaiselt karm ja kiviklibune. Laine on ka üsna tugev, sest Gotlanid mandri-poolne külg on rannikust parajalt kaugel ja tormidki pole sealpool haruldased. Siiski sadamale lähemal on üks umbes paarikümnemeetrine lõik, mis kaartidel ujumisrannana tähistatud ja kus väiksemate kivikestega merepõhi lubab vette jalutada. Sügavaks läheb väga kiiresti.
Visby on rooside linn ja suvehommikul kell kuus esmakordselt linnamüüride vahelt sisenedes võtab sind vastu haruldaste lillede lõhn.
Visbys puhanud kirjanik Aarne Ruben
Ongi tiir peale tehtud ja tee sadamasse tagasi toonud. Nüüd on veel tund-paar aega kuskil süüa, kui enne seda aega ära ei kasutanud. Selleks saab üle väikese pargi tagasi linnamüüride vahele jalutada, kus erinevaid söögikohti on palju. Rannapromenaadi söögikohad on suviti väga ülerahvastatud.
Vaata kaarti Visby viietunnisest teekonnast siit (väike lõik alustamisega sadamast tuleb lisada):
KAIDO EINAMA
