Link: Euromatkarajad
Eesti Päevaleht, juuni 1995
Kaido Einama
Eesti esimene eurorada ehitati kirve ja viie kilo värviga. Kolm inimest, kes selle tähistamisest ja okstest puhastamisest osa võtsid, olid vabatahtlikud ja oma tegevuse eest palka ei saanud.
Eurorajaks nimetavad matkajad tähistatud matkaradu, mis vastavad Euroopa standarditele ning on varustatud vajaliku teenindusega (telkimisplatsid, söögikohad, ööbimispaigad jne). Lohusalu matkarada kuulub rahvusvahelise rannikuraja E9 juurde, mis algab Portugalist ja jätkub Karjalas.
Laupäeva hommikul avati rada mõnesaja osavõtja juuresolekul Keila–Joa mõisapargi mändide all, kust 15,5–kilomeetrine euromatk algab. Lõpp on Kloogaranna raudteejaamas.
Eesti Matkaliidu Euroraja komisjoni esinaine Maie Itse alustas sellest, kuidas jalgtee metsa all ja mere ääres meid Euroopale lähemale viib: "See rada viib Portugali! (Näitab käega metsa suunas.) Kuid vahepeal on hulk tähistamata ala, nii et valged täpid otse kohale ei vii. 1994. aastal toimus Saksamaal Euroopa matkaorganisatsioonide kongress. Eesti vastu oli väga suur huvi, kuid me polnud valmis selliseks matkajate rünnakuks siiakanti — isegi ühtegi korralikku matkarada polnud neile välja pakkuda!"
Saksamaal avatakse uusi matkaradasid ministrite, presidentide ja valitsusjuhtide osavõtul. Keila–Joale oli võimuesindajatest tulnud vaid Riigikogu saadik Arvo Haug.
"Ärge muretsege, et ministreid pole, mina olen selle eest asutusest, mis ministreid määrab," lohutab Arvo Haug kohalviibijaid prominentse seltskonna puudumise pärast. Riigikogu liige arvab nende puudumise põhjuseks olevat selle, et valitsuses ja riigikogus rohkem istutakse kui kõnnitakse.
Harju Matkaliit alustas euroraja rajamisega ise. Mingeid rahasid ei eraldatud, oli vaid 5 kilo värvi, kirves ja giid Veljo Ranniku asjalikud nõuanded. Rada on tähistatud valgete täppidega. Iga täpi juurest peaks järgmise täpini viima selge teerada. Kilomeetreid tähistavad kollased täpid, pärast 10. kilomeetrit sinine täpp. Vastavalt eurostandarditele peab iga 15 kilomeetri tagant olema võimalus ööbida, rajal peavad olema ka vastavad teadetetahvlid teeninduse kohta.
Neid veel ei ole, aga nad tulevad, on matkaliidu aktivistid kindlad. Värvitäppe käisid nad märkimas vabast ajast.
Enne rajale minekut soovitakse head äraeksimist ja hoitatatakse 7. kilomeetril asuva suure ja raskestiläbitava veelombi eest. Mujal aga garanteeritakse, et rada on eurojalutajale täisesti läbitav.
"Kas kõik on kohal?" küsivad raja avajad Keila Joa kõrvalt matkajaid eurorajale juhatades.
"Issi on kadunud!" kurdab keegi väike laps.
"Ta on laisk, ta tuleb hiljem," lohutavad teda vanemad inimesed ja rühivad otsustavalt puutrepist pargipuude alla.
Euroraja esimene tähistatud lõik Eestis algab Keila–Joa mõisapargist. Täiesti idamaiselt müstilisena ilmub mõne kilomeetri pärast parkmetsa all nähtavale mõisaomanike hauaplats slaavipäraste kirjadega hauaplaadi ja kabeliga.
Rada aga jätkub pohlametsa all, jõudes Meremõisa lähedal mereranda. Euroturistid saavad imetleda Lohusalu lahes külitavat karilejooksnud laevavrakki, millest kohalikud ettevõtjad kunagi baari tahtsid teha.
Liivasel rannal edasi rühkides jõuti Kloogaranna raudteejaama hiljem, kui arvata võis — kuigi 15 kilomeetrit rannaliival liikudes tegi osavõtjatest lõpuks tõelised liivalkõndimise spetsialistid, võttis pehme pinnas tempo alla.
Raja lõpus sööstsid esimesed lõpetajad kõigepealt jäätiseputka juurde järjekorda. Kes ostis jäätist, kes õlut.
"Meie olime Euroopa matkajatest kaugel ees," kordab Maie Itse raja lõpus seda, millest hommikul eurorada avades alustas. "Välismaalased on hellitatud ette–taha teenindamisega: näiteks mägimatkajatele antakse matkakeskusest varustus ja veetakse helikopteriga mägedesse, meie matkajad tassivad oma nöörid ja konksud tavaliselt ise seljas kohale. Selliseid matkajad vaadatakse mujal maailmas imestusega."
Maie Itse arvab, et just sellepärast ei tohi Euroopa malle eestlastele lausa peale suruda, sest see tähendaks tagasiminekut. Ta meenutab nostalgiliselt nn. piraatgruppide matku täiesti metsikus ümbruses (ei euroradu ega teenindust), kus matkajuht sai minimaalse tasu, kuid selle eest oli elu huvitav.
Pildil: Keila-Joa asula 1995. aastal. Foto: Kaido Einama
