Läänest itta

Asustatud linn Pärnu

Suvehari pole Pärnut laastanud. Vastupidi - selles linnas võib näha seljakottidega rändureid (põhiliselt soomlased), kes käivad hotellist hotelli ja nendivad nukralt: jälle ei ühtegi vaba kohta! Talvepealinnast saabunud on esialgu väge täis: mis tähendab, pole kohti? Meie oleme Tallinnast, meie maksame. Paremal juhul leiab veel koha mõnest Pärnu-lähedasest kämpingust ehk kolmnurkonnikeste linnakust. Vesi on soe, vabaõhukohvikud lahti ja ööklubides kuumad esinejad, kuhu mujale Pärnust ikka kippuda.

Muru tänaval avati hotell Lootos, mis vaatamata veel ruumides levivale värvilõhnale turistidest pungil, rannas luksushotellides käib ka tihe elu nii öösel kui päeval. Kuigi soomlased on siin olles taskuvaraste objektiks, pole Pärnus lugu nii hull, et karjuma peaks: tihti on politseisse avaldusi viijad lihtsalt kindlustusraha peal väljas.

Pärnus puhates käiakse nädalas vähemalt korra ära ka Kihnus. Turismisaarekeseks muutuv külaelu koht on sel suvel peale kohalike ka laevatäite turistidega asustatud.

Ürgmetsipidi keskmaa poole

Pärnust mööda jõesängi serva kulgevad sisemaa poole kaks suuremat teed. Vasakult kaldalt sõites jõuab Sindi kaudu Torini. Sealt edasi, kus lõpeb asfalt, algavad sood ja Soomaa rahvuspark. Tori kandis saab valida kas hobuste või kanuumatka vahel. Jõesuu turismitalus sõidutati kevadisi ekstremiste Pärnu jõe üleujutuste aladel, praegu saab korraliku kanuumatka nelja jõe ühinemiskohas märksa rahulikumalt läbida.

Vändra kandis, kus sood vaikselt juba ürgmetsadeks üle läinud, on metsameeste baare ja söögikohti, kus metropoli hindadega harjunud turist ennast oimetuks võib süüa.

Lillerahva kogunemispaik

Keset Eestit asuv imeilus linnake Türi pole turistile viimasel ajal kohe üldse mitte silma hakanud. Iseenesest väga imelik - linn näeb välja küll selline, nagu üks keskmine kuurort, vaikne ja rahulik, hoolitsetud parkide ja aedadega, kiriku juures on ka neile, kes vanu sambaid harjunud uurima, üht-teist üles pandud. Kuigi lillelaat on juba läbi, jätkavad erinevad lillesordid lillerahvast kohalike elanike aedades vohamist ja muru on pügatud isegi suurte viiekordsete majade ümber.

Türil on suvel kogu aeg õhus kuulda isemoodi surinat - see on muruniidukite hääl. Keegi kuskil ikka niidab või pügab, sest lisaks peenele inglise murule ümbritseb iga maja ka joonlaua järgi kandiliseks silutud poole meetri kõrgune hekk.

Loid keskpaik Paide

Nii, nüüd oleme jõudnud Eesti kõige tähtsamasse teede ristumiskohta, ütleb reisija, nina kataloogis kaarti uurimas, kui Paidesse jõutakse. Tallinna-Tartu maantee lõikab pooleks Pärnust Venemaale mineva magistraali, läbisõitjaid peaks suvise sooja ajaga kui murdu olema. Aga võta näpust! Paide on isegi laupäeva õhtul vaikne ja uimane, bistroopidaja haigutab tund aega enne poe kinnipanekut söögisaalis üksipäni. K-keskuse ees poseerib seltskond noori, mobiilid ja tumedate klaasidega autod ühes, aga publiku vähesuse tõttu on nemadki juba poolest õhtust teel Tallinna või Tartu poole. Vallitorn, mis pensionärist turistid tippu ronides võhmale võtab, on siiski päeva ajal rahvast täis: neid meelitab sinna stiilne, odav ja hämar baar. Paekiviseinad hoiavad palaval päeval jahedust ka.

Nüüd võiks siis Mäo ristist Neste bensiinijaama tagant muretult Rakvere poole startida, olles auto tankinud ja snackid teele kaasa ostnud, aga see oleks kindlasti tunduvalt igavam, kui näiteks kuskilt altpoolt proovida. Paide-Koeru-Laekvere-Avinurme marsruut ei pane imestama mitte üksnes välisturiste. Ka eesti turist imestab - nii kauged nurgakesed, nii rahulikud, et puudub hamburgeriputka küla keskel, pole mobiililevi ja isegi autokauplus ei käi iga päev kohal. Ideaalne koht, kus tsivilisatsioonist puhata ja talumehel heina lakka hanguda.

Kurgihooaeg kurgimüüjate juures

Avinurme kanti jõudes pilt muutub. Moodsad autod talude ukse ees on märk sealsest puidutööstusest, mis elanikele head teenimisvõimalust pakkus. Ja ega ainult inglasest puidutöösturi juures elatist teenimas ei käidud. Pisut veel Peipsi poole minnes on igal endast lugupidaval peremehel juba korralik kurgikasvuhoone varakevadest saadik kile all. Venemaalt käib auto kurkide järel ning karmist piirist hoolimata jõuavad Peipsi-tagused kurgid ikka Peterburi turule.

"Oleksite pidanud kohe ütlema, et kaardiga tahate maksta," pahandatakse bensiinijaamas juba idanaabritele omase teeninduskultuuriga. Ja laotakse hunnik peenraha peo peale. Mis siin ikka nuriseda: Peipsi ääres pole bensiinijaamu enam iga 20 kilomeetri tagant, Iisaku 24-tunni tankla haigutab hommikul kell kümme nukras üksilduses ja kassaluugi kardinate taga ei anna keski elumärki, ükskõik kui suurt müra klient ka ei teeks.

Niisiis jõudsime Iisakuni, mida Eesti mastaapides võiks lausa mägikülaks nimetada: männimets ja küngas künkas kinni, mäest alla paterdavad mustad pardid. Iga neljanda elektriposti otsas pesitseb mõni kurg. Jõhvi pole kaugel, kuid linna võõrastemajadest on hulga huvitavamad Kuremäe kanti jäävad Kurtna järvestiku kämpingud: vaiksed, rahulikud, peaaegu tasuta peavarjud on nii salajased ja ära peidetud, et neid üles leides võib rahus mitu päeva omaette ilma käratsevate naabriteta puhtas numbritoas puhata. Ega asjata valinud eesti prokuratuurid Niinsaare motelli oma ööbimiskohaks ja mingi asutus salapärase slaavitähelise lühendiga ASD pesitses naaberpuhkekompleksis. Igal motellil on oma järv, oma paat ja oma kalad järves. Ja ümberringi on kümneid kilomeetreid ürgmetsi, alles kuskil nende taga tossavad elektrijaamad ja kaevandused.

Pisike city Jõhvi

Jõhvi jõudes võib hakata tasapisi taas linnaellu sisse elama. Kesklinnas on esindatud peaaegu kõik Eestis tegutsevad pangad, keskväljaku kõrval on korralik bistroo, mille klasseinte tagant saate jälgida möödujaid ja möödujad teid ning väikesed hotellid hoiavad oma klientidest ilusasti kinni. Kui vaja, võtab administraator peavarju vajajaid kasvõi südaööl vastu ja katab kella poole neljaks hommikul laua, et klient hinna sees ette nähtud hommikusöögi ikkagi kätte saaks. Ja sealt - on jälle kõik teed lahti.