Mägilaager ning Elbruse vallutamine
03.aug - 01.sept '98
Enne lugemist,
Matkapäevik on kirja pandud I grupi liikmete poolt nii, et iga grupi liige sai endale mõned päevad mil tal oli õigus ja kohustus kajastada oma silmade läbi sel päeval toimunut. Kuna päevikut on täidetud kõige erinevamates olukordades väga erinevate inimeste poolt, siis olen ka seda arvutisse sisestades üritanud teksti mitte muuta. Seega olen meelega jätnud parandamata kirja-, stiili- ja muudki vead - arvuti küll nõudis, aga eks iga autor ole ise kõige targem. Üksikuid ebatäpsusi võib esineda, kuna kohati oli käekiri loetamatu - sel juhul sain kirjapandut vaid aimata.
Eric
03. august; esmaspäev; Terje - kogunemine ja rongile
Mul on see au alustada. Nagu ikka tulime 5-6 tundi varem Kullosse s.t. mina tulin. Minu kahtlused, et jõuan siiski varem osutusid tõeks, kuigi üritasin hiljaks jääda. Veel mõned seljakotid olid kohal ja juhtkond.
Tegelikult polnud aega raisata. Toit tuli tünnidesse pakkida hoolimata sellest, et nad lõhnasid tugevasti bensiini järele. Loomulikult vahetati muljeid hiigelsuurte seljakottide üle, mis sisaldasid ainult isiklikku varustust ja pidid kuidagi ära mahutama ka grupi oma. Õnnestus teada saada ka mõne seltsimehe ja ühe seltsinaise nimi. Ülejäänud eksisteerivad minu jaoks veel ühise nimetaja all - grupiliige ehk "parim sõber".
Kullos tormasid kõik ringi (enamasti) ja mida kaugemale kell jõudis, seda kiiremaks läks. Seitsme paiku leidsid INIMESED, et võiks rongile jõuda. Tünnid olid ära saadetud juba - kui toit on ees on kõik korras! Balti jaama tundsimegi helesiniste tünnide järgi ära.
Meid olid ootamas juba elukutselised saatjad Eerika ja Gaida + muud. Toimus sampuse - tseremoonia. Selgitasime ka vagunisaatjale saladuslike tünnide sisu (vangutati uskumatult pead).
Lõpuks liikuma - tagasiteed enam pole. Eestimaad ei näe nüüd nii pea. Ei läinudki kaua kui otsiti välja õlu ning muudki. Inimesed kogunesid ühte vahesse tekitades ummistunud koha. Heitsin varakult pikali kuid muud inimesed aina rääkisid ja rääkisid keskööni. Oligi piir. Tuled näkku ning passid välja. 45 minutit Eesti piiril ja 60 minutit Vene piiril. Loomulikult kruvisime tünne lahti ja sobrati seal. Õnneks suuremaid probleeme ei tekkinud. Piir möödus väga rahulikult ja hiljem heitsid kõik juba pikali - sai lõpuks rahulikult magama. Vihma ladistab ja lööb välku.
04. august 1998; teisipäev; jälle Terje - Leningrad
Jõudsimegi Leningradi. Vihma lädistab mis kole ja kell on alles 6.00. Rahvas on juba üleval, pesevad ning kasivad. Õige ärksad!
Riiete vihmaproov... kui üldse on mida proovida. Bossidel on - Valdo mängib.
Rong väljub 14:20. Sõit 44 tundi. Kohal 11:30 Min.Vodõs, Kislovodski rong.
Kommunismi tonti oma helesinise kuubiga Valdekul hõbedane seljakott. Üldiselt on rahvas läbimärg, sest jumal õnnistab meid tõelise padukaga Leningradi saabumise puhul. Väike bussike on meil vastas Svetlana ja juhiga. Nad veavad kahe korraga meie asjad Moskva vaksalisse ära. Kell on veel vähe, pole seitsegi. Üksikud lahkuvad. Enamik tunneb end mõnusalt põrandal kottide otsas.
9-10 paiku hakati liikuma. Esimene sats matkapoodi Nevskaja prospektil. Jüri ning Toivo läksid üksikult. Valdek ning Valdo jäid pileteid ootama.
Mulle mõõdeti matkapoes 5 m asemel 4 m, ja kui see välja tuli küsiti - Kas mõõdame 1 m juurde.
Kes kus söömas käis ja süüa ostis. Kella poole kaheks kõik tagasi. Mehed viisid tünnid rongi ja kell hakkas õige kiiresti tiksuma. Ma arvan, et vagunini oli 1 km maad - rongi väljumiseni oli 7 minutit kui vagunini jõudsime. Hullumaja. Juba rong liigub.
Muud pole teha, siis sööme. Peame vahet ja jälle sööme. Tegelikult heitsid kõik kohe magama peale meie vahe ja nurrusid 4 - 6-ni. Otsiti välja nöörid ja pusiti sõlmi teha.
Sveta tõi vastukülakostiks (Vana - Tallinn ja kommid) tünni "Baltika" õlut. Oli võimalik jälle läbustada. Väidetavalt oli sama õlu pudelis parem.
Enamus lubas endale luksust ja ostis linad külje alla. Poole 12 paiku keeras rahvas tuttu. Temperatuur veel normaalne.
05. august 1998; kolmapäev; Toomas - rongis
Hommikul oli tunda kuidas vagun päikese käes järjest soojemaks läks. Esimeses pikemas peatuses sai igasugu söögipoolist ostetud, mis ka ära söödi. Pikemates peatustes pakutakse erinevaid toiduaineid ja toitu (kartulid ja valmis praed, pirukad, limonaadid tuntud ning tundmatud, maisi, kurke, tomateid jpm. (krabisid)).
Päev läbi on kohendatud varustust harjutatud sõlmi, loetud ja magatud. Õhtupoolikul oli teise grupiga koosolek - tutvumine, aeti igasugu möla.
Kuna H. (Holmbergi) päev lõppes juba keset lõunat (ca 17:00) siis ma (eric) kirjutan veel mõned päeva iseloomustavad read.
Kõigepealt A (Alar) pani piisdi ühe lusika. Õnneks ülekuulamisel A murdus ja tunnistas lusika asukoha üles.
Rongisõit on igati tore asi. Asiaadid on ilusad ja sõbralikud. B pani tähele, et A hoiab öösel käsi teki all. Peale selle kiusab A E-d ja teisi. Koosolekul mida H mölaks nimetas saime tegelikult palju teada kaasvõitlejate seltsimeeste kohta.
06. august 1998; neljapäev; Eric - Min.Vodõ, Naltðik
Ärkamine ca 9:00 rongis. Ca 10:00 - rong jõuab Mineralnõje Vodõsse (nimi eestindatud). Lendame koos tavaariga maha ja kohe pakutakse küllalt soolase hinnaga transporti. Keeldume ja valime rongi - kaks linnaliini otsa. MV - Brakladnõi - Naltsik. Ilm on lõunamaiselt soe (= kuum). Praeguseks kõik.
Pealelõunal jõudsime sihtpunkti Naltsikisse. Tehes paar meeldivat bussiotsa ja tõstes tünne sisse-välja jõudsime võõrastemajja "Alpinist". Meeldivad toad, tore linn. Inimesed küllaltki jõukad.
Täienduseks: vahepeal kontrolliti dokumente - kõigil korras...
Toas: 3-ne tuba koos külmkapi, televiisori, sooja vee ja peaaegu europeldikuga.
Grupi üldine vaimsus hea, täheldatavad osadel grupiliikmetel väsimusest ja pesematusest tingitud rahulolematus - mõned nagu ei tahakski hea meelega mõnusalt sooja ilmaga "ekspeditsioonitünne" tassida. Tünnid ise on ehedad - neli sinist, uhket, suursugust, toitu täis tünnirajakat. Venemaa on absoluutselt tore ma. Kongus ninadega mehed heidavad silma grupi ilusamatele liikmetele. Kõik.
Siiski: õhtu lõppes õpetliku filmilooga armastusest. Tore.
07. august 1998; reede; Merle - Naltðik
Täiesti vaba päev - tee, mis tahad. Hommikul ring turu peal - pirukad, arbuusid, viinamarjad (põhimenüü) jms.
Elul pole viga midagi - tahad jood kisselli, tahad kuulad transistorit (või vaatad telekat).
Turg on huvitav: saab osta praktiliselt kõike. Ühe leti äärest saab südametablette ja kohe kõrvalt pudel viina. Muide inimesed kannavad ka kõige palavama ilmaga pikki pükse või seelikuid. Meid vaadatakse pidevalt, lühikesed püksid pole just kõige ontlikum riietus.
Õhtu. Kottide pakkimine, sõlmede kordamine. Muide, Ivo ja Margus tutvuseid kohaliku kultuuriga, kuna moðee oli kinni siis külastasid nad Vene õigeusu kirikut, kus toimus parajasti ka jumalateenistus. Sõnaga - ettevõtlikud poisid.
Õnnelikult jõudsid kohale ka kaks puuduvat matkajat. No nii, saab vist lugeda päeva edukalt lõppenuks.
08. august 1998; laupäev; Alar -Ullu-Tau mägilaagrisse
Hommik algas väga rabedalt - pealik Valdo kolistas juba kell 6:45 hotelliuste taga ja äratas matkajaid. Rahvas oli ilmselgelt närvis, mägedesse sõit ju lõpux ometi. Plaani ületades olime kell 7:45 bussipeatuses.
Ärasõit Naltsikist õnnestus teisel katsel. Esimesena etteantud LAZ - tüüpi buss liikus vaid mõned meetrid tagurpidi ning kooles siis ära. Peale kolmveerandtunnist putitamist selgus, et see buss ei liigu paigast ja tuli ümber kolida teise bussi.. Mõnda aega IKARUS-bussiga kihutatud hakkasid künkad tee ääres võtma üha rohkem mägede kuju.
Ühel hetkel olime lõpux ka kohal mingis X kohas. Taas olime koos meie väikeste kaaslastega - siniste ja väga raskete tünnidega. Turistide saabudes oli kohal ka kohalik baba, kes müütas erinevaid rahvuslikke!? mütse. Nii mõnedki ostsid, ka mina. Ägedamate mütsidega tehti pilti, õnnex ei pidanudki seekord siniseid tünne tarima - kohe oli kohal transporditeenust pakkuv ZIL veoauto. Mägitee alpilaagrisse algas tõstukiga, mis tõstis auto ühest järsemast tõusust üles. Tõus ületatud algas sõit "armeenia mägedel" s.t. sõit veoka kastis mööda mägiteid. Algul oli päris lõbus, pärastpoole tüütas aga ära. Poolel teel laagrisse nägid noored (vallalised) matkajad ilusat hetke, kuidas mitmetuhande kilomeetri kaugusel kodust, keset Kaukaasia mägesi juhuslikult kohtuvad matkaja-mees ja matkaja-naine ning nende väike poeg. Terje koos meiega matkale minemas, mees ja poeg tulemas. Tõeline matkaperekond!!!
Peale mõningast loksutamist olimegi kohal, unistus oli täitunud, lõpuks alpilaagris ULLU-TAU!!! Kohe leidis tõestust ka see, et oleme Venemaal. Koheselt leidis tõestust, et siinmaal pole kindlat midagi. Mõne tunni jooxul, kui paigaldati telke ja tehti süüa, jõudis olukord mitmeid kordi muutuda. Kord oli väljakäidava raha hulk suurem, kord väiksem. Siis jälle laagripäevad kord 10 kord 6. Poole söömise ajal teatas Valdek, et süüa ei tohigi. Valmiskeedetud söök jääb hommikuks, toitu pakutakse hoopis laagri köögis. Tühja kõhuga makarone popsides seda muidugi keegi ei uskunud ( ei tahtnud uskuda!). Kui Valdek teatas veel ka, et edaspidi magame majas, kahtlustasime, et temaga pole vist kõik korras. Paraku aga selgus mõne aja pärast, et kõik vastab Valdeku jutule. Teine õhtusöök oligi juba laagris. Söömaaeg nagu vanadel headel aegadel pioneerilaagris! Peale sööki kobiti sujuvalt telkidesse ja uni oli hea.
09. august 1998; pühapäev; Bert - füüsilised katsed ja ronimine
Hommikul ärkasime 6:45. Jõime teed ja sõime külmasid makarone. Valdo teatas, et me peame hakkama mingeid f. kehalisi katseid tegema. Üldiselt ma püüan päeva on-line-s edasi anda. (Varsti lähme katseid tegema)
Praegu on juba õhtu. On-line-st ei tulnud välja sittagi. Läksime võimlemislinnakusse ja ootasime instruktoreid. Neid muidugi kohe ei ilmunud ja me hakkasime jalgpalli mängima. Kaks gruppi vastamisi. Meie võitsime 4 : 2. Ca 1 h mängisime palli ja siis läks normide tegemiseks. Kõik tegid normid korralikult ära. Ainult mina sain lõua tõmbamises nulli (pohui!). Vana muidugi kärpis ka norme sujuvalt, n. 65-st kõhulihastele sai äkki 40 (pohui!). Normid tehtud sõime ja jõime ning suundusime ronima. Tõusime ca 300m ja olimegi polügonil. Siin Kaukaasias eriti siledal maal edasiliikumist ei olegi. Kogu aeg on karm tõus ja laskumine.
Polügonil hakkasime ronima. Algul ronisime niisama erinevaid marsruute, julgestasime üksteist ja vaatasime sõlmi üle jne. Lõpuks ronisime haaratsitega (tuli välja küll). Lõpuks laskusime erinevaid võtteid kasutades. Üldiselt instruktor jäi vist meiega rahule, selline mõnus vana on sõbralik jne. Nime kahjuks ei mäleta, tema sai meie nimed selgeks küll.
Umbes 19:30 olime laagris tagasi. Sõime õhtust - hea toit oli: kartulipuder (justnimelt puder, mitte mingi f. büree) ja kotlett, tee ja leib nagu ikka.
See oli minu elus esimene päev alpinismilaagris ja kogu meie grupil loomulikult. Ei oskagi nagu midagi öeldagi. Üldiselt mulle see laagri värk ei istu. Pean ennast rohkem matkajaks. Aga õppida on ikkagi vaja, nii, et pole häda midagi. Tuleb siit võimalikult palju omandada, et edaspidi saaks matkadel häid marsruute valida.
Üldiselt oli päev nagu ikka. Pompu, Eric ja Kaups ajasid neile omast lolli ila jne.
Vabandan oma käekirja pärast, ja kui millestki aru ei saa olete ise lollid ja minu poole ei maksa pöörduda. Lugupidamisega Bert Rähni.
Kaupo: Sest nüüd siis pea nädal möödas kui Kaukaasia '98 Kullos alguse sai. Praegult küll veel pühapäeva õhtu, kuid kuna Bert arvas tänaseks kajastamist väärivad sündmused läbi olevat ja päeviku mulle (kes ma järjekordne kirjutaja olen) tõi, siis otsustasin üht-teist kribada.
Ivo seisab praegast toa nr. 16 (e. meie: Valdo, Holmu, Terja ja Kaupo) ukse peal ja noogutab bossudelt (Valdo-Valdek) käskudele: konservid välja, vorstid sisse, saiad leivaks ja vesi veiniks.
V-V e. bossud jagasid siin kasse e. varustust, slingid-vingid, karabiinid-puurid jne. Holmu kiitis aga voodist takka ja kurinahk (Holmes) plaanib takkaotsa voodist põrandale magama kolida (lootsin üksinda laiutada).
Väljas e. ukse taga käib äge DISKO, mägede vaikusest pole haisugi. Muidu haiseb siin toas (kindlasti (!) ka teistes) ägedalt e. töö käib ("matk" on käivitunud).
Eric käis just siin (paljalt) ja tõi kella, mis sätitud äratama 5:30. Siis homseni.
Aga: Holmes räägib siin mingist dispetðerist kellele keegi ei vasta, Terje püüab magama jääda ja Valdo kolistab raudkraamiga (too vidinate hulk, mida nad teise V-ga jagasid). Paras aeg põhku e. magamiskotti pugeda.
Aga käekirja parandamiseks ei aita ka hirmutamine, kel pretensioone, siis võtku mind kroonikute nimekirjast maha.
10. august 1998; esmasba; Kaupo - esimene tipp
Esmaspäev on nüüdseks siis juba käsil ja töö e. trennipäev kestnud ca 2h 15min (kell on 9:15).
Äratus oli 5:30, kuigi Jott suutis tõusmist ärgitada teatades ärgates kellaajaks 6:30 ehk tund hilisema aja. Liikuma planeeriti hakata kell 7:00 ja nii enam-vähem läkski.
Momendil olen kaljunukil julgestuses koos Merle, Holmu, Pompuga; Eric ja Bert on tõusul; Valdo, Terje ja Andrei on kuhugi kõrgustesse e. nägemisulatusest välja kadunud.
Täna Leonid enam nii lahke ei ole, hääles on tal veidi ka ärevust ja õigele õpetajale omast rangust.
U. 11:15 istume (Merle ja mina) ja ootame millal saame hakata taas edasi liikuma. Eric ja Leonid on kusagil kõrgemal ning valmistuvad julgestama Berti, Pomput, Holmut. Aega kulub üsna palju, eks anna tunda me rabedus ja vähesed kogemused. Ilm on kenake, pilve varjus on meeldivalt jahe, päike kütab ägedalt nagu kombeks. Siit ülevalt on laager kui peopesa peal. Valdo, Terje ja Andrei on jällegi silmist kadunud, vahepeal oli neid näha edukalt ronimas üht üsna järsku seina.
Hommikul sai söödud brõnsat, mis Valdo käsitluses "kohalik mikrokliima" on. Too kohalik mikrokliima tekitas (eeldatavasti) paljude (min.4) sooltes korraliku käärituse, mis siis mägedes väljapääsu otsis. Õnneks allus kõik õnnetute kontrollile e. õigel ajal saadi jaole.
14:15. Oleme jätkuvalt liikumas ja ikka mööda kaljusid. Vastavalt instruktorite ettekirjutusele ja plaanile pidime kell 13:00 olema mingi järve ääres, et lõunatada. Praeguseks pole järve mitte nähagi e. oleme plaanist maas (ja kõvasti). Asume sööma ðokolaadi ja kuivikuid. Leonidi küpsised said just otsa. Ja paneme aga edasi.
21:06. Kena kaks tundi oleme nüüd tagasi laagris olnud. Kõhud on pisut täis söödud, väljas ladistab vihma, äike aitab seekord DISKO aset täita e. väljas müristab usinalt.
Päev oli äge, vast liigagi. Kestis ta täna matkaspordi (mis muu see siis on) arvestuses 12 tundi. Laagris olime tagasi kell 19:15. Väsinud ent õnnelikud, et kenasti kõik tervelt tagasi. Too salapärane järv, millest eespool juttu oli, jäigi meil nägemata. Turnisime veel mõned köievahed, siis sundis halvenev ilm (vihm ja rahe) ning hiline kellaaeg meid laskuma asuma. Laskumine läks kenasti, oli küll paljudele üsna koormav. Kuid kuna laskumine sagedasti alles õhtu poole ette võetakse, siis on tudisevad - värisevad jalad üsna tavalised.
Laagrisse saabudes selgus selline tõsiasi, et uks toal lukus (nii pidigi ju olema), aga kes seda tegi ja kuhu ta seejärel võtme pani jäi selgusetuks (nii ei peaks see ju olema). Kuid uks sai kirka-viili -näpitsate abil lahti murtud ja tundukse, et ka laagriperenaine just eriti ei kurjustanud.
Et päev oli tore ja väsitav. Aga va vihma tuleb na lobind.
Vabandan oma mölapidamatust ja püüdu kõik on-line kirja panna (too "on-line" on Pompu poolt sõnakasutus TOP 5 toodud koos '"ära unista", "sujuvalt" jt. kõike ütlevate väljenditega).
11. august 1998; teisipa; Terje - teise tipu algus
Ma arvasin, et täna on esmaspäev. Ajaarvamine juba sassis. Eile oli närvekõditav ronimine küll. Kõõlusime kaljude otsas, Valdo põrutas ikka kõige raskemat (ka põnevamat) rada pidi. Vahel pidime küll tagasi laskuma. Viletsaks läks lugu rahe ja vihmaga. Valdeku grupp alustas kohe laskumist kui ilm ära keeras, aga meil oli osa gruppi juba kõrgemal ja nii tuli märja kalju peal ronimine ka ära proovida. Tugiköit mööda haaravaga ainult vastikult märg, külm ja libe - kah kogemus (ära vihmaga kaljudele roni). 3000m peal käisime vast ära. Viidi 1 A tipu marsruudile, tuli välja 3-ne ilma tiputa. Laskuma hakkasime alles 5 - 6 ajal. Laagris pool 8.
Aitab sellest. Nüüd on hommik, taevas selge ja aeti juba üles (kell on 7:15). Eile oli jutt küll 9-ni magamisest ja seetõttu ei ole rahvas eriti kraps tõusma. Valdo läks zarjadku't tegema. Meile jagati ka alpinistide isikukaardid välja järgu taotlemiseks. Programmi läbimisel antakse meile III järk. Jah, vihma ei sajagi. Vaja seljakott ära pakkida, läheme liustikule kuru ja tippu tegema 2-3 päevaks (vist), nii kuidas ilm lubab. Magasid vist kõik hästi peale eilset küllaltki rasket päeva. Meie tuba ehk telkkond (Valdo, Kaups, Tom ja mina) magas põrandal - reformvoodi pole eriti populaarne.
Kell on kümme. Juba 3-ndat hommikut sööme makarone, seekord laagri sööklas. Kakao oli päris hea ja mune pakuti vist seetõttu, et laagris on üldine kõhulahtisus. Tegelikult pole laagri toidul väga vigagi - söödav, vahel maitsevgi. Kell 11 peaksime välja minema - kerge rada pidi jälle olema. Kuivatatakse veel nööre.
Minek venis. Liikuma 11:30; tunnike liikumist ühtses rivis, puhkus ja edasi suvaliselt. Aina ülesse ja ülesse. Hobusesitta oli tee paksult täis. Merle väsis ära. Polnud teine eile ega täna eriti söönud - iiveldab. Loomulikult jõud läinud. Instruktor kappas kõige ees, pika vahega Valdo ja poisid. Lõpuks kautasime Merlega nad silmist. Pool tundi kõmpisime üksinda mägedes - ei ühtki hingelist. Hea rahulik. Võtsime suuna liustikule. Sinna pidid nad minema. Kivid olid parajalt suured, et sinna ära kaduda. Seal nad olid - nägin Alarit potiga - vägev. 2-3 paiku lõuna - kissell (mm!). Merle kott tühjendati ebavajalikust kraamist ja sunniti sööma. Valdeku grupp jõudis meile järele ja möödus. Nad olid üpris pikkade nägudega - pole lõbus jääda lõunata. Kähku, kähku asjad kokku - pilved hakkasid kogunema, veidi tibutaski. Üle liustiku, veel veidi kive mööda ja olimegi onni juures. Valdeku grupp istus üpris väsinud moega ja valutas tühja kõhtu. Kell oli 16:00.
Valmis telgi platse olid kõik kohad täis, nii et telgi ülespanek polnud probleem. Veidi puhkust ja vett tooma. Kuuled, et soliseb kivide all, aga kätte ei saa. Pidime leppima lumelaigu sulamisveega (eriti puhas see polnud). Üldse on ümbrus reostatud. Onnike (plekkkarp) on küll viisakas. Puust lavatsid sees, lauake ja puitpõrand. Õhtu on nüüd käes - kell on 18:00. Ilm on imeilus ja vaated lihtsalt fantastilised. Seda pole võimalik sõnades kirjeldada. Üldiselt puhatakse, pakitakse asju homseks. Homme pidi olema 3 äratus ja 4 minek. Rada on hirmus järsk kurule, tippu (4100) pole veel näha kuhu läheme. Parem on mitte mõelda homsele. Valdeku grupp teeb vist parasjagu õppusi kirkaga jalad on hirmus valusad.
Mäed mürisevad pidevalt - laviinid, kivid kukuvad. Nägime ka mägikitsesid. Magama 8-9 vahel.
12. august 1998; kolmapäev; Terje jälle - onni juurest tipule
Isal on täna sünnipäev. Meil raske päev. Kella poole 4-st tõusis Valdo süüa tegema, peagi ülejäänud. 4-st päris äratus. Pime veel - aga ilus - kuu särab, taevas tähti täis. Rihmad külge, rauad tilpnema, kiiver pähe ja kirka kätte. Hommik on oi-oi kui külm. Väljaminek viibis. Pool 6 lõpuks minema - veidike juba koitis. Poole tunniga liustiku all. Ning siis see pull algas. Kassid jalga, Leonid ees köit panema - 6 köit pandi ülesse. 8-ks olime esimese jääkeele läbinud. Kõht läks tühjaks. Ilm oli ilus. Mäetippudel punetas koit. Võtsime siis suuna kurule, peal pikk ootamist kuniks grupp jälle koos.
Esimene jäälõhe, pärast oli neid nii pidevalt ja nii suuri, et naljakas esimest meenutadagi. Vaikselt ülespoole. Pool kümme oli lõhe ees - üüratult suur. Leonid - sellest hüppame üle. (2-3 m lai kõige kitsamast kohast) ning läks julgestust panema. Mul hakkas kõhe. Peale 15 minutilist jändamist ja karabiini kaotust läksime kogu tõustud tee alla tagasi. Jama küll, ei saa üles. Mitu tundi otsisid instruktorid teed läbi lõhede ja püstloodsete jääseinte. Turnisime kitsastel jääribadel üle lõhede. Eks piltidelt ole näha. 2 "berilat" olid jälle väljas - haaratsiga ülesse ja jälle pikad passimised.
Köiskonnad segunesid ja tõusid jooksvalt kurule. Kõrgus andis juba tunda (vähemalt mul), mindi samm-sammu haaval. Ühe paiku kurul. Enamus said süüagi, aga edasi tippu üle lumise välja. Elbrus on nüüd juba selgelt näha ja ta on tõesti kaunis oma valgete nõlvadega. Lamedake teine. Vaated on tõeliselt kaunid - selline on ainult Kaukaasia oma teravate tippude, lumeväljade, jäämurdudega. Pool 2 hakkasime tippu tõusma. Algul oli jutt lihtsalt tõusust, kuid vahetult enne oli lõhe ning nõlv täitsa jääs. Jälle köied ülesse. Erik vajus "ohutus" kohas vööni lumme. Peale seda hakati veidi tõsisemalt suhtuma. Oi see tipp oli raske. Kuru oli 3700 m ja tipp Mestia 4100 m. Marsruut 1B-... (hommikuse jutu järgi).
Esimesed jõudsid tippu 14:30, rahvas tuli nagu jõudis kuni 15-ni. Liikusime mööda harja, aga hirmu ei jõudnud enam tunda. Tipp oli terav, hirmus külm ja tuuline. Kuigi jõud oli otsas, sest lõunat muidugi polnud peetud, ei olnud minul küll isu. Sai sprotti ja räime tomatis ning ÕUNA!
Pool 4 alustasime peale pildistamist laskumist. Isegi alla ei jõudnud enam astuda. Liikumine ainult seongutes. Ah ma ei viitsi kirjutada. Homme ka päev.
Mina jälle. Valdo, Leonidi ning Andreiga sihuke kappamine. Kurult laskudes Andrei libises - Terje "derzai" - ma muidugi ei jõudnud ja lendasin ka alla jalad köide takerdunud. Valdo viskus kõhuli ning sai meid pidama. Peale seda leidis leonid, et laseme õige pepukil alla. Jälle joostes edasi. Kuni köie koht. Leonid ronis alla, berila välja, teine köis alla, II berila välja. Meie - lihtliikmed laskusime vastavalt võimalustele 8-ga, haaravaga, karabiiniga jne. Tegelikult polnud see üldse mõnus - köis ei libise, pead vaatama et lõhesse ei lenda. Ja aeg aina lendab. Alla minek läks juba käbedalt. Köied järjest alla. Seongud kokku, läbi lõhede ise kaljudeni. Instruktorid jäid jääseinale julgestama ning õpetama. 7 ajal olime alustamas viimast laskumist jääl. Valdo, Andrei viisid järjest köisi alla nii kuidas seongud saabusid. Viimane rusu ja väike tõus - no oli raske - polnud enam raasukestki jõudu järel. Laagris ootas meid Merle, kes oli veidi mures meie pärast ning hoolega vene keelt õppinud. Oh tee maitses imehästi. Muuseas viimane lõik oli muutunud üpris ohtlikuks, kivid olid lahti sulanud. Andreile lendas pea suurune kivi peale - sai eest ära või sai kirka pihta.
Jah, pikk päev. Esimesed saabusid laagrisse pool 8, viimased pool 9 - Leonid, Saða, Toivo, Bert, Toomas, Tõnu. Sain Leonidilt musi! Vot nii! Ja nüüd on kirjutamiseks juba liiga pime.
13. august 1998; neljapäev; Holmes - seina ronimine
Päev algas kuskil seitsme paiku kui tehti äratus. Kõik oli nagu alati: hommiku söök, asjade pakkimine ja laagrisse tulek. Allamäge laagrisse oli päris hea tulla. Laagris toimus suurem sokkide pesu. Lõunat tehti kuskil poole kahe ajal. Peale lõunat mindi kalju õppusele. Kalju all jagati naelad ja haamrid kätte ning läks kõvemaks toksimiseks. Hiljem jagati ülesanded ja läks tegutsemiseks. Seong Alar, Erik, Merle ja Bert pidid organiseerima julgestuse omale ning ronima mingi 20 meetrit. Vana arvas, et rada on mingi neljane. See võttis neil päris kaua aega. Samal ajal ülejäänud ronisid ülevalt julgestusega teist seina. Tuli välja, et Kaupo on parim kaljuronija, sest meie saime alles teise korraga üles (mina ja Valdo). Võis olla ka pelgalt juhus. Saime päris kaua ronida enne kui Alari seong oli lõpetanud oma ronimise Seejärel asusime me Kaupoga sama ülesannet täitma. Mis alt tundus lihtne oli ülalt keerulise võitu. Ronida oli lihtne, suured nukid ja kerge positiivne sein aga julgestus punktide jaoks oli pragusid vähe. Tegin 3 vahepunkti. Üleval selgus, et jaama tegemiseks ei ole enam naelu. Siis tuligi kasutada ühte kohtuniku julgestuse punkti. Alla sõitsime läbi kaheksa. Ja kus siis läks tormamiseks. Laagrisse jõudsime poole kiiremini kui tulime. Laagris tekkis üks suur ootamine millal saab lubatud pesemist tegema (sooja veega). Vahepeal tuli Diima tagasi oma linna reisilt ja tõi kaasa arbuusi. Mis ka hästi kähku ära söödi. Samal ajal sai ka valmis tee millest tehti Strohi 80'st grokki. Mis oli ka täiesti jube asi. Pool kümme jõudis kätte see lubatud pesemise aeg. Pesemine oli ka üks suur rabelemine, sest keegi ei teadnud kauaks leiget vett jätkub. Päeva lõpuks sain veel naabrite juures üks õige grokk (piiritusega) tehtud. Seejärel läksime magama, ööst ei oska midagi kirjutada sest magasin.
P.S. aga õhtune disko oli päris hoos vist saabus värskeid tegijaid laagrisse.
14. august 1998; reede; Eric - teel Tju-Tju alusesse laagrisse
Eesmärk: jõuda laagrisse Tju-Tju tipu ründamiseks. Planeeritud tipp aheliku kõrgeim, marsruut 2B tipu ründamisel.
Kuna minek laagrisse kestab eeldatavalt ca 4 - 5 tundi, on äratus hilja. Süüakse rahulikult hommikust ning kella 11:00 paiku starditakse.
Rada baaslaagrisse läheb üle koha mis kunagi ka alpilaager olnud kuid nüüd kivivoolu poolt enda alla maetud on.
Rada: algusüle kivide, siis tõus mööda rohunõlva ning seejärel moreenile, kuhu ka ööbima jäädakse. Loomulikult võtab minek planeeritust kauem aega.
Baaslaager on meeldiv tuulevaikne koht, kus mõnus "kondekat" nautida ja siis suhteliselt vara magama kerida, et homme varakult tippu rünnata.
Veega on ainult kehvad lood - seda saab ca 10m madalamalt kahe suure kivi vahelt. Arvatavasti jääsulamise vesi.
Igati mõnus päevakene.
15. august 1998; laupäev; Merle - Tju-Tju ründamine
Valdo ajas meid üles kella neljast. Väga soe hommik oli. Tähed särasid, kuu paistis. Sõime-jõime ning alustasime teekonda Tju-Tju (4460m) mäele.
Muide sellel mäel on 5 tippu (kõik enam vähem ühekõrgused, vahe 5-6 meetrit). Ca 1,5 - 2 tunniga jõudsime lumeni, sinnamaani jalutasime Leonidi ühtlase tempo järgi kivide ja moreeni peal. Kassid, sidemed-nöörid, kiivrid selga ja edasi.
Hommikul vara liustiku peal jalutada...
Kolmapäev 19.08. Üritan meenutada, mis mõned päevad tagasi toimus, kuna ei jõudnud/viitsinud jms. õigel ajal kirjutada.
Liiklesime lumel ca 4 tundi, millest enamus aeg kulus köite ülespanekuks ja kõiksuguseks segaduseks, peatusteks. Hoolimata sellest, et pisut jahe oli pidevalt oodata oma järjekorda edasiliikumiseks, olid vaated mägedele võimsad. Pean tunnistama, et mõnes kohas oli ikka hirmus ka (õige pisut).
Peale liustikku algas kaljumarsruut tippu. Mina muidugi kaljuid pelgan ning jäin teisi ootama kaljude algusesse.
Ootasin rahvast ca 2-3 (?) tundi. Algul oli ilm puhta suurepärane, aga mida aeg edasi, seda tumedamad pilved kogunesid. Ja algaski rahehoog. Õnneks jõudsid teised tagasi ning alustasime kiirustades mööda moreeni "allasõitu". Siis tuli sulandu liustik, mis läbiti Valdo suunamise õnnelikult ning teekond laagrini piki kivist rada.
Ja jõudsimegi kõik kella kaheksaks tervetena laagrisse.
Uni oli magus.
Nüüd kirjutab Terje kaljumarsruudist.
Kurb oli Merlet jätta üksi külma tuule kätte. Natuke maad juba edasi oli kaljudel täiesti soe. Liikusime seogutes. Papa Leon, Toomas, Kaupo; Alar, Erik, Bert ning Valdo, mina, Andrei. Igavesti vahva marsruut oli. Nautisin närvikõdi. Kitsad ribad, mõlemal pool kuristik või 3-5 m seinad ronimist. Valdol ja Toomasel oli plastiksaabastega raskevõitu. Seljakotid ka segasid. Ilm muutus. Algul oli Elbrusel mütsike, Usba mattus pilve, taevas muutus tumedamaks. Ronimine läks käbedalt 3-4 ajal üleval. Esimeste ja viimaste vahe oli 1,5 t. Pärast kuulsin, et isa Leon oli päris tipus ära käinud. Kui viimaste seas ülesse jõudsin, istusid poisid mornite nägudega ja Leon kobistas kohe alla. Mul oli küll hea meel tippu jõuda. Laskumist alustasime 4 (või pool 4), see oli pigem enda alla kukutamine. Kõik mäletasid veel mägasid kaljusid. Varsti tuli rahe - õnneks - see ei teinud vähemalt märjaks. Valus oli küll. Mõtlesime külmetavale Merlele ja lootsime, et ta pole alla kukkunud.
16. august; pühapäev; Alar - tagasi alla
Õnnex oli täna äratus alles kell 8. Paraku muud meil hommikusöögix võtta polnud kui juustu ja kuivikuid. Teed sai ka! Paari tunniga sai asjad pakitud. Umbes sama palju läx aega, et jõuda taas alla laagrisse. Uskumatu kuid tõsi - kuulutati välja puhkepäev! Rahvas pesi usinalt ennast kui ka riideid. Peale lõunast supi söömist sai pisut ka nii-sama pikutada. Osad grupiliikmed külastasid kohalikku karjuse pere. Karjuse juurest toodi kaasa ka kohalikku vägijooki - airaani. Söödi-joodi ja popsiti airaani ning puhati nii-sama. Ees oli raske päev ja nii mindigi üsna varakult magama.
17. august; esmaspäev; Bert - Uzlovaja
Väike sissejuhatus: Meil alpinismilaagris jäänud 2 päeva ja III järgu tunnistusest puudu kaks tippu - 2a ja 2b. Algus alpilaagrist - läheb lahti.
Äratus oli kell 3:00. Nõutud kahe tipu vallutamiseks oli valitud BMF - fizkulturnik (2b) ja Uzlovaja (2a). Mõlema peale sai tõusta ühe kuru pealt, asetsesid üksteisele küllaltki lähedal ja olid tehtavad ühest laagriplatsist. Ainuke probleem oli selles, et nimetatud meka asus laagrist ca 10 km kaugusel ja tipulaagrisse oli vaja tõusta 1 km.
Niisiis ärkasime öösel üles. Asjad olid enam-vähem valmis, natuke aega läks söömisele ja ca 4.00 hakkasime lambid peas laagrist trampima. Umbes 1 tund liikusime mööda alpilaagrisse viivat kruusateed allapoole. Väljas oli kottpime (pime nagu neegri perses), meil lambid peas, näha oli vaid eesliikuja kandasid. Siis pöörasime teelt kõrvale mingi mahajäetud suusatõstukini. Seejärel hakkasime tõstuki trassi mööda üles liikuma. Jõudsime trassi lõppu ja hakkasime mööda moreenivalli ülesse liikuma. Ilm oli pilves ja oli pime. Eelmiste päevade vintsutused olid nii suured, et kõik tundsid halva ilma tõttu head meelt (oleks saanud puhata), ka Leonid.
Kuid äkki juhtus ime - läbi pimeduse ja udu hakkasid sillerdava päikese käes helkima lumised mäetipud. Valgus võitis pimeduse ja selgus udu (tõde tõuseb vale vaob). Umbes poole tunni pärast oli ilm tipu vallutamiseks ideaalne. Ja meie sujuvalt laagriplatsile jõudnud. Hea oli, et me selle moreeni valli pimedas pidime läbima, valges oleks hirmus olnud.
Tegelikult avanesid sellelt järveäärselt laagriplatsilt väga ilusad vaated. All võis päris halb ilm olla, kuid meie viibisime pealpool pilvi ja nautisime soojust ning ilu. Meie ees oli pilvedest kaetud suur org, meist üleval lumised mäetipud - ideaali lähedane.
Kahjuks kellaajad pole täpselt meeles aga Leonidi jutu järgi liikusime väga kiirelt. Ühtlasi purustades müüti meist, kui aeglastest liikujatest. Ühesõnaga jõudsime ruttu baaslaagrisse, panime telgid püsti, sõime natuke ja põrutasime edasi. Tipu poole liikusid mina, Pompu, Kaups, Valdo, Tommi, Andrei ja Leonid. Tipulaagrisse jäid Merle, Terje ja Anja ning alpilaagrisse tervislikel põhjustel Eric.
Laagrist kurule oli karm tõus, täis igasugust lahtist läbu. Kuid kurule jõudsime ruttu (jälle purustasime kiirusrekordeid). Kurult laskusime perila abil liustikule, sealt kiiresti seongutes tipu alla. Tipu all nägime enda peade kohal lendamas kaljukotkaid (minu üks suurimaid elamusi matkal). Tipule tõus läks libedalt ca 5 köiepikkust. Mina liikusin Vana ja Andreiga ühes seongus ning jõudsin tippu viimasena. Vahtisime seal natuke ja hakkasime laskuma (kui piinlikult täpne olla, siis mäetippu ei jõudnudki, kuna see oli nii väike ja kõik istusid kaksiratsi tipul., siis ma sinna lihtsalt ei mahtunud).
Laksumisel oli natuke jama ka nagu ikka, saime Vanalt natuke riielda, kuid varsti olime kurul tagasi ja peagi laagris. Üldiselt oli tore päev ja mõnus marsruut ja ilusad vaated. Ei saanudki aru mille pärast see marsruut just 2b oli (käekirja kohta lugege ülalt). Bert.
18. august; teisiba; Kaupo - Fizkulturnik
Päev nagu alpilaagris ikka, meile küll viimane. Ja pealegi pole me alpilaagris vaid ühe kenakesti sogase veekogumi ääres, et asuda tegema (e. vallutama?) piiki fizkulturnik.
Äratus kell 6(?), siis kerge pudru ja padavai minema, kurule, kust alles eile laskutud sai. Eile sai meie tänasele tõusuteele pilk heidetud, algus tundus kergelt liig rusune ehk ebameeldiv olevat, kuid piik ise suhteliset kerge oli (2a). Aga ega ta nii kergeks osutu. Oli hulk trügimist mööda tipumarsruuti, päris ära tüütas kohe see mööda harja trampimine. Kas pani Leon pada või jäi endale varasemast miskit selgusetuks, kuid saime kirjutada kaks tipukirja ja nagu öeldud (kirjutatud) hulga ronida. Laskumine läks suhteliselt libedalt, kuid oli üsna tolmune rusunõlv. Laagris olime kenasti tagasi u 16.30, kerge tee ja kala (sprott), asjad kokku ning laagri e. Ullu-Tausse tagasi.
Onu Kostja oli usinalt ahju kütnud ning sooja vett valmistanud, mida siis rõõmsalt tarbiti välispidiselt. Pesuüritus oli meeldiv.
Teine punt oli läinud jää-õppustele, peale Ivo, kes köögitädidega semmis ning kena 6 kilo ðaðlõkki 100 rubla eest valmistada laskis. Vehkisime keedukartuli ja salati sisse ning liitusime lohesööjatega. Olevat veel ka kisselli pakutud, kuid ma selline lihahimuline läksin rabedalt ðaðlõkirenni äärde varakult valmis.
Kuna oli meie alpilaagri viimane päev (õhtu) ja meist mõnedel III järk alpinismis käes, siis lasti rihmad lõdvemale ning pruugiti nii avalikke kui salajasi varusid e. lihtsalt võeti napsu ja lauldi. Eks õhtu sumbus igaühel isemoodi, kuid meeldejäävamaks oli Joti lahkumine. Ja Pompu samuti ei laiselnud, vaid edendas rahvaste sõprust. Sedaspi. Holmesiga ajasime veel enne põhkuminekut teist taga (tahtmata kurja) ja siis põhku.
19. august; kolmapäev; Terje - laagri lõpp
Millegipärast on jälle minu kord. Ja väidetavalt on täna 19.aug., kuigi ma pole selles kindel. Ajaarvamine on täitsa segi.
Täna oli lõbus päev. Võisime magada nii kaua kui tahtsime. Viimased tunnid Ulu-Tau laagris. Hommikusöögiks makaronid + värske salat laagri laost. Kõik pakivad paaniliselt. 2 tünni, mis on tühjaks söödud läheb mahajäetud kolu (kiivrid, riided, kaljunaelad, haamrid jne.), kotti tuleb mahutada kogu Elbrusel veedetavate päevade söök (5 päeva). Eks näis kuidas läheb. Kotid on mõõdukad.
Kelle 11 toimus pidulik rivistus. Terve ülemuste armee oli rivis ja hüüdis meile "privet" kõik said märgid - "Alpinist CCCP" - need pidid viimased olema - ning tunnistused, kus olid tehtud tipud ja iseloomustus. Isa Leon oli meile igale ühele oma kirjutanud. Kallistamist kui palju. Kahjugi oli sealt Ulu-Tau seina alt lahkuda. Anja ja Andrei said aadressid, kell 12 auto kasti ning algas allasõit. Teel korjati veel rahvast peale - igavene kitsas ja raputav sõit.
Saime tõstukiga alla ja Venemaa värk hakkas pihta. Asjad bussi. Baksani org, Terskol ja juba tõstukid. Kell on pool 3. Poisid viivad hetkel tünne ära kusagile hoiule. Tänaseks jääme alla. Palav ja kuiv, ümbrus on kivine, ehitised pooleli, prügi laiali.
Koha nimi on Azau, 2350 m ja siit alustab oma teed tõstuk 2 etapis 3800 m-ni.
Puhkepäev. Tegelt ka. Esimene. Päris. Poisid on väga väsinud. Valdo on nad oma programmiga ära tapnud. Aga oleksin ise ka läinud. Valdeku grupp teeb lõkkel õhtusööki.
Sõime jäätist.
Homme ootab ees Elbrus - Kaukaasia kuninganna. Läheneme talle tasahilju. Mõnus lõkkeõhtu teise grupiga ja VOBLA! Magama 9 paiku.
20. august; neljapäev; Terje - Elbruse all
Hommikul müristas jälle helikopter. Ma ei tea, kas keegi on juba kirjutanud, et Prijut 11 põles maha.
Äratus 7, supp. Rahvas on õige reibas ja rõõmus. Puhkus kulus ära. Pool 9 juba peatuses ja 9 läheb esimene tramm.
Üles - alla pilet maksis 10 USD või 60 rbl. 9.15 pakiti meid trammi ja sõit läks lahti. Kerge vaevaga 3800m peale. Viimane lõik lahtise istmega kott süles. 10 paiku olime üleval. Kotid selga ning astuma. Õhku ei jätku, gaasi lõhnad. Ümbrus on sodine, lumi must. Pool 12 üleval või 12. Ei tea. Telgid said kaljuribale sätitud. Ilm esialgu soe. Lõuna. Valdeku grupp läks Pastuhhovi kaljudele. Valdo järgi. Erik järgi. Pompu järgi. Meie ülejäänud tegime toidu ning pistsime pintslisse. Kell 16.30 aklimatiseerujad jõuavad tagasi. Homme on kell 1 start, kui ilm lubab. Praegu küll lund sajab, ilm pilves. Oleme pilves ja kui müristab on tunne kui mägi tuleks kaela. Visatakse nalja, et vulkaan hakkab purskama.
Magame püüdlikult. Tõsi vahelduva eduga. Südamed klopivad ärevusest. Eks näis!
21. august; reede; Tommi - Elbruse läänetipu ründamine
Esimene äratus ei olnud paraku küll veel 21.kuupäeva sees, aga mis siis. Kell 23.30 ärkasin selle peale, et kaks tüüpi (Valdo ja Kaups) seletavad midagi õues ja telgi uks oli lahti. Kui nad sisenesid selgus, et ilm oli ilusaks läinud ja pidi ikka ründamiseks minema. Järgnesid 2 tundi vaevlemist magamiskotis, kuna uni oli juba läinud ning mineku kihk oli ka võimas. Kuskil kahest oli üldine äratus ning hommiku söök. Külmas (pool leiges) vees leotatud kiirkaerahelbed, moosi ka. Midagi oli nagu veel aga ei mäleta. Start mäkke toimus 02.50. Enne seda oli hea vaadata kuidas "Jaaniussikesed venivad mäel" (tippu pürgijad lampidega) Algul oli tempo päris paras, peale iga hingetõmbepausi tõmbas jalad verd täis ning oli raskem liikuda. Varsti peale liikuma hakkamist kui oldi korduvalt Terjet järgi oodatud ütles ta: "Mina enam ei jõua". Ta jäigi omas tempos liikuma. Enne "Pastuhovi Kaljusid" saime esimese maha jääja kätte kelleks osutus Ivo Valdeku Gruppist. Ja edasi möödusime veel mitmetest gruppidest. Pasuthovidel oli suurem peatus üks tegelane (Valdo) käis oma loomulikke vajadusi rahuldamas ja Alar pidi paberi järgi viima. Edasi liikudes tuntsin, et kõik pole päris see mis peaks olema. Ning varsti ühest vene grupist mööda ajades (olid vist telgi naabrid Saratovist) tõmpas hinge kinni ja jäin maha. (Edaspidi võiks ainult enda isiklikest kannatustest pajatada). Kui üksi jäin oli arvatavasti kõrgust kuskil 5000m ringis, sest olime Pastuhovidest tükk maad edasi. Vantsisin seal omas tempos kui Ivo mulle järgi jõudis. Kahekesi oli seal pimedas vähe lõbusam vantsida. Nina tilkus pidin seda aegajalt kindaga pühkima ühel hetkel avastasin, et kinnas läks veriseks. Mõtlesin, et nüüd on kõik, nina jookseb verd, oleks tähendanud alla minekut), Ivo ütles, et huul on katki. Lonkisime edasi vahest 20m korraga vahest vähem, süda puperdas päris vihaselt. Tähed hakkasid tuhmuma ja päevavalgus võimust võtma. Ilm oli ka päris külmaks tõmmanud enne päikese tõusu. Näpud andsid ennast tunda s.t. ei tundnud neid enam. Otsustasin panen paksud kindad kätte, võtsingi kotist teised kindad. Sinna maale kui neid kätte panema hakkasin läks kõik hästi. Siis otsustasin, et lõpp hea oleks üks kinnas lihtsalt mäest alla visata. Nii siis see kinnas libises alla mäge ja mul oli hea meel. Ühte kätte panin paksu kinda ja teise oma õhukese ning sinna peale Ivolt saadud natuke paksema teise sõrmiku. Ivol näis jaksu päris palju olevat ning läks sujuvalt eest ära. Teisetki grupid kellest ennem möödutud sai jõudsid mulle järele ning möödusid. Kuidagi sai Elbruse sadulale jõutud. Väike puhkus ning sõin ära ðokolaadi mis öösel anti. Eemal kõrgel paistsid meie grupi liikmed. Sadulal sain ka Ivo uuesti kätte ning koos liikusime sinka-vinga kõrgemale. Tõusjate seas oli igasugu loodreid tormasid mööda mäge edasi ning siis viskasid külili, et puhata. Minagi istusin aeg ajalt. Lõpuks paistis ka tipp nimelt lääne tipp, (vahepeal olid ketserlikud mõtted, et läheks Ida tippu aga sinna polnud rada ees, eile sadas kergelt lund) see ei tulnud kergelt. Lõpuks suutsid vaid komberdada 10m korraga vahest ka vähem. Meie grupi valjuhäälsel toetusel. (Toomas USA oli kuulda Berdi häält). Nagu tipu alla jõudsin lõi Alaris välja mänetser: kõigepealt Märjamaa meeste pilt kohaliku lehe jaoks, siis välja Tammiskilbi lipp paar pilti, Seltskonnaga ka. Ning juba tormas meie grupp sealt minema sest mind oodates oli neil pead kohutavalt valutama hakkanud. Veel: ülesjõudes oli seal üks vene grupp, kellele sai antud oma kirka. Tagasi saades oli kirka otsas suur kärakas meega segatud pähkleid, maitses hea. Teised lahkusid istusin ja puhkasin, sõin lõuna riismeid mida vist teised polnud eriti puutunud. Oli teisi palju järel. Pakkusin Ivole ei tahtnud arvas, et hakkab oksele kui sööb. Olen kirjutanud siiani, et teistel oli paha siis enda oli üleütlemata sitt kui aus olla. Enne alla tulekut andsin rosinad Ukrainlastele. Alla minnes tuli vastu üks äraütlemata vaevatud Ameerika tütarlaps. Ütlesin talle tõde, et üleval läheb veel sitemaks krimpsutas nägu ja trampis edasi. Sadulal vaaritas üks vene grupp teed, pakkusid mullegi. Seekord ütlesin vene lahkusest ära ja taarusin peale istumist edasi. Mitte seepärast, et kiire oleks olnud vaid lihtsalt sitt oli olla. Mingil maal jõudsin Toivole järgi, (Valdeku grupp) see ei tahtnud enam mäest alla tulla. Veensin siis teda ning koos jõudsime Pastuhovidel Ivole järele. Istusime seal ja seletasime igasugu ilma asju. Alla jõudes tabas mind meeldiv üllatus, minu jaoks soojendatud tee ja peaaegu pool purki kondentspiima, (maitses hea) juustu. Võtsin oma mati ja keerasin magama keset kööki kus ärkasin siis kui hakkati õhtusööki tegema. Peale seda sai telki magama kebitud. Mõned plaanisid Ida tippu tegema minna. Mina juba tean mis sai aga teie veel ei tea. Lugege Eriku lugu ja sate teiegi teada. Holmes.
22. august 1998; laupäev; Eric - idatipu utoopia
Ärkasime 2.30, sest tahtsime (Alar, Bert, mina) lisaks Elbruse idatippu vallutada. Terje ja Valdo plaanisid samuti tippu minna.
Ca 3.30 oli meeldiv hommikusöök ja siis kobisime kõik magama tagasi kuna tuul oli liiga tugev, kedagi teist minejat ei olnud ja arvatavasti ei olnud kellelgi ka erilist viitsimist seda teed teistkordselt ette võtta. Terje ja Valdo olid siiski kaheksa paiku mäge tegema läinud. Tagasi jõudsid kolme paiku.
Ülejäänud veetsid meeldivalt tegudevaese päeva. Käisime vaatamas Prijutti ja vedelesime telgis.
Kuna Valdo-Terje üritus nii hilja peale jäi (jõudsid sadulani), siis lükkus plaanitud allasõit järgmisse päeva.
PS! Ei tea kas Tomi eilse Vabariigi aastapäeva ka ära mainis? Käisime ju tipus EV taasiseseisvumispäeval (( mõni päev).
23. august 1998; pühapäev; Merle - Elbruselt alla
Elbruselt allalaskumise päev.
Öö möödus ääretult tuuliselt, vahepeal oli hirm, et telgi ümber olevad kividest tuuletõkked kukuvad meile telki. Õnneks hommikuks tuul vaibus. Peale hommikuse kartulipudru söömist asusime tõstukite poole teele.
Kuna esimene tõstuk nii vara (9.00) ei töötanud, jalutasime alla järgmise tõstukijaamani.
Ja lõpuks olemegi Elbruselt all orus. Päike, soe, Valdeku grupp ootamas (nemad tulid alla eile).
Peale meeldiva laagriplatsi leidmist, läksime tarbima - jalutasime Terskoli ja Tðeketi turule. Jäätis, pelmeenid, ðaðlõkk, arbuus. Nii mõnus peale kohustuslikku tatraputru.
Õhtu oli aga eriti pidulik. Kummalisel moel oli meie ühe õhtu- ja hommikusöögi kord kaduma läinud ning meid ootas ees Toivo poolt Ullu-Tau laagrist leitud pakisupid.
Valdeku grupp aga otsustas meid kutsuda pidulikule õhtusöögile nende kulul, et ära saata Priitu ja Tõnu.
Õhtusöök oli oivaline. Lihtsalt suurepärane. No jah, rohkem polegi midagi öelda.
24. august 1998; esmaspäev; Alar - järve äärde
Uus nädal algas seekord eriti loiult - ärgati alles kella 9 paiku. Kuhugi nagu kiiret ju polnud samuti ei olnud sarnaselt eilsele õhtule midagi süüa. On vaid Vene päritoluga hernesupp. Kogu hommik kulges vaixelt ja rabistamata. Tünnidest toodi ära järgnevate päevade toid. Kella 11 paiku võeti kotid selga ja asuti teele, vaixelt! Terskoli jõudes üritati taas leida bussi sõidux Min.Vodõsse. Pisut enne kella 12 leidsime küla vahel seismas PAZ bussi, paraku ilma juhita. Selgus, et juht tuleb tunni aja pärast. Kuna tunnike tundus sellel hetkel olema üsna lühike ajaühik, jäime ootama bussijuhi saabumist. Vahepeal jõuti teha lõunat - maitses hästi! Kauaoodatud PAZiku juht paraku kelle poole 2-x välje ei ilmunud. Võtsime taas loiult seljakotid selga ja asusime teele. Tseketi poole kulgedes sai vahepeal täita veepudeleid kohaliku mineraalveega. Tseketti jõudes tehti jällegi peatus. Kohe asuti tarbima - kõige paremini läx peale jäätis. Blombiir rosinatega - 3 rubla tükk. Kes popsis ühe, kes kax. Oli ka neid kes sõid 3! Jäätis söödud, kalorid keres, asuti liikuma. Mõnda aega liikusime suhteliselt normaalselt teed mööda, siis aga algas tõus. Mäkke rõhkimine ei tulnud kergelt. Kõht jäätist täis, laiskus kontides. Aga mis teha, minna tuli - temp. umbes +25, higimullid otsaees. Nii umbes poole tunni möödudes sai tee otsa ja algas tõus mööda jalgrada. Rada, mis läks läbi metsa karmilt ülespoole tundus algul olevat salakaubavedajate tee. Kuid hiljem võis kinnitada, et tegemist ei ole hangeldajate rajaga - liiga raske nende jaox. Tegelikult oli aga tore - polnud ju meil varem olnud sellist mägimatka elementi nagu rohunõlv. Paari tunni möödudes oli tõustud välja ka metsapiirist ja rada keeras jõe äärde. Lõpux jõudsime ka igatsetud järve äärde. Tõeliselt maaliline koht - väike mägijärv, kinnine org ja kaugemal - kõrgemal lumised tipud. Igaljuhul väga ilus! Peale kerget loputust järves ja telkide paigaldamist asuti sööki valmistama. Õnnex oli lõppenud ametlik ja pealesunnitud paastumine - söögix makaroniroog seentega ja mitte vähe!
Peale õhtusööki aegi pisut möla ja kobiti ära telkidesse. Olgugi, et und nagu eriti polnud, jäädi siiski magama.
25. august 1998; teisipäev; Bert - Tðegeti tipp
Hommikul ärkasime ca 8.30. Eesmärk oli tõusta Tðegeti tippu, sest sealt pidid avanema vägevad vaated Elbrusele. Umbes 10.00 hakkasime liikuma. Laagrisse jäid Pompu meilt ja Jott II grupist. Kuna liikusime ilma kottideta siis tempo oli kiire. Peagi hakkas paistma Vene piirivalvekordon. Sealt meid vist juba oli märgatud ja Valdo ning Valdek laskusid orus liikumise lubatavuse suhtes läbirääkimisi pidama. Tippu lubati meil vabalt minna ja homset kurule minekut pidi veel täpsustama.
Tõus tippu oli üldiselt kaljumarsruut, kohati rohi ja rusu. Tippu jõudsime umbes lõunaks. Vaated olid sealt tõesti head, nii Elbrusele kui ka teistes suundades. Ilm oli väga hea. Tipus filmiti ja pildistati palju. Umbes 1h pärast hakkasid esimesed laskuma. Mina olin Valdeku käest monokli saanud ja jälgisin kaljukotkaid, neid oli seal palju ning lendasid meie lähedal. Ivo istus ja mängis pilli. Me mõlemad olime vist oma tegevusse nii süvenenud, et kui ma järgmine kord ringi vaatasin polnud tipus peale meie kedagi. Kiiret polnud kuhugi ja ma jätkasin oma tegevust.
Päris hea oli vilepillihelide saatel kotkaste lendu jälgida. Kohati tulid nad meile päris lähedale ja monokli abil nägin ma ühte väga hästi. Nägin isegi ta nägu ja silmi. Väga võimsad linnud. Aeg möödus märkamatult ja ma arvan, et me olime tipus 2-3h kindlasti. Lõpuks hakkasime laskuma. Siis tuli mul mõte suusatõstukite lõpppunktis ära käia, kuna see oli tee pealt paista.
Seal valitses kahjuks kaos. Tõstukid olid remonditud ja töökorras. Aga seal kus kunagi oli kohvik, oli alles vaid sisselangenud laega prügi täis maja. Ümberringi oli nagu prügimäel..
Tõstukite juurest laagrisse laskumine läks libedalt. Teistest jõudsime kohale vist ca 4h hiljem. Nad olid meie pärast juba natuke mures. Õhtu jobutasime niisama maha.
Oli väga tore päev. Väga head vaated Elbrusele, kõrval asuvatele tippudele ja meie laagrile järve ääres. Polnud mingit tormamist. Ilm oli hea. Bert.
26. august 1998; kolmapäev; Terje - Donguz-Oruni kuru
Teine puhkepäev. Varasem kui eilne. Eile oli küll mäe peal mõte, et selle päeva võiks puhata kuid kaua sa ikka kannatad päikese käes praadida.
Mahajääjaid oli seekord rohkem - Ivo, Pompu, Kaups ja Toomas. Saapad jalga ning suund kurule üle välja. Üritasime rada jälgida, peaaegu õnnestuski. 9 läksime mine ja pool 11 olime juba Severnõi Prijuti juures. Mul kadus pluus ja andis ka võimaluse maha jääda. Obelisk oli päästetud laste auks. Prijut muidugi laiali, mingi angaar laiali sodiladu muidugi. Mälestustahvleid on palju Kaukaasija kaitsjatele ja teistele hukkunutele. Kell 11 hakkasid nad siis tõusma kurule. Mina jäin maalilise järve kaldale istuma ja nende teed jälgima. Praadisin korralikult päikese käes.
Merle. Tõusime kurule Donguz-Oruni (3160m) üle kivide ja jää. Sulanud jää oli nagu kalmistu - kõikjal hobuste ja teiste loomade luud-kondid, miinikillud, konservikarbid jm. Kuru ise oli nagu autahvel. Pigem kolm "torni", mitmed mälestustahvlid vedelesid maas, mõned veel olid jäänud seina külge. Sõime kuru peal.
Terje. Nad olid kurul poole 2-ni. Kui tulid siis rääkisid surnuaiast. Inimkolpadest. Granaadist. Tõid padruni kaasa.
Jalutasime alla. Nagu palverännak hukkunud sõjameeste haudadel. Poole kolmeks all. Allajäänud olid ära praadinud omas mahlas. Aeg kulus päikese langemist vaadates. Kes luges. Kes lebas ja keeras külge. Üritati vestelda.
Kuue paiku õhtusöök ägisemiseni ja lõke ülesse. Istusime rekordiliselt kaua lõkke ääres ja vestsime juttu. Nii mitmelgi on puhkus ja läbi ja juba "tööl". Koduigatsus. 9 magama.
27. august 1998; neljapäev; Terje - alla tagasi
"Puhkepäevad" läbi. Algab tagasipöördumine olevikku - tegelikku ellu.
Jotiga magasime õues. Tõeliselt kena. Vaade Tongo-Soruni (4400m) mäele ja tähistaevale. Tuul oli tugev. Vastu hommikut läks jahedaks.
Valdo oli jälle 7-st üleval ja pajad tulel. Rahval tuli pool 8 tõusta ja tatraputru sööma hakata. See on viimane tatrapuder.
Kiire äraminek. 9 juba kotid selga ja mäkke ronima - see on ratsionaalne laskumine.
Tom ja Valdo tõusid piirivalvurite rajale ja parema vaadet nautida. Meie - Eerik, Merle, Bert, Pompu rahuldusime karjuserajaga. Valdeku grupp tuli rahulikumalt, aga alla jõudis samal ajal. Kena roheline tulek oli mäenõlva pidi.
Peatus, Tðegeti turul - jäätised, pannikoogid. Järgmine peatus narsaaniallikail ja nüüd istume paneeliblokkide otsas. Kell on 12 ning Valdo-Valdek läksid bussi paika panema. Naudime päikest, vene muusikat ja jõekohinat. Lõunaks tuleb halvaa.
Kella 1-ks panime telgid päästeteenistuse taha püsti. Jobutamine. Üritame end pesta. Margus on see kes leiab avatud ukse. Osad meist pesevadki.
Ah jaa, poisid tõid tünnid tõstukijaama alt ära ning toimus suur asjade ümberpakkimine.
Õhtuks makaronid ja kissell rosinatega. Kui päike loojus, kobis rahvas magama. Jotiga magasime jälle õues. Eraldi muidugi. Meil lasus suur vastutusekoorem - valvata tünne. Õhtu värvus Tongo-Soruni tipp punaseks.
28. august 1998; reede; Terts - Min.-Vodõsse
Valdo oli õige varakult üleval. Tõi küla pealt salatit. Küla olevat õige elav, rahvas voorivat edasi - tagasi. 6.15 läks liinibuss Min-Vodõsse. Hommikukohv ja hapendatud salat. Toiduvarud hakkavad lõppema. Varsti peab igaüks ise kõhtu varustama. Hommik on kaunis nagu ikka.
8.40 asusime bussile - suur Ikarus. Korjatakse rahvast peale. 10 paiku Tõrnausis. Vahtisime seli jälge, mis oli tee ära viinud.
Baksan 11.10. Suur turg. Pjatigorsk ja Min.Vodõ kell pool 1. Viidi kenasti raudteejaama. Punusime pesa, helistas Valdo - Leningradist piletid koju olemas. Keetsime suppi ja Valdeku grupp putru. Kõhud täis võidi laiali minna. Ja lõpp on grupi lool ning algavad isiklikud sood.
7 paiku jõudsid kõik tagasi ning keedeti ühiselt kartuliputru. Videvikus muutub ajavool ning reaalsus saab ebareaaluseks.
Pompu, Bert, Ivo, Jott käisid kohalikul diskol. Osadega pidasime rongijaamas väikse peo. Noored malevlased maandusid meie akna taha oma natuuras palgaga (tomatid, arbuusid kastide kaupa). Vaatasime kuidas nad "meie" rongile läksid. Miilitsaga sai magamiskoht kokku räägitud. Valvekorrad paika pandud. Tüdrukud jäeti välja!12-ks õue peale ritta magamiskottidega. Hoolimata kärast tuli ööjaheduses võrratu uni.
29. august 1998; laupäev; Tommi - Min.-Vodõ
Hommik oli karm, s.t. ööine tünni valve 1,5h oli möödunud juba, sest Valdek sehkendas oma kaameraga ringi. Kell oli saanud selleks aaks 6.30. Magada oli saanud sellest hoolimata, et seda sai tehtud ilma magamiskotita. Päevas polnud midagi uut ikka see sama Min-Vodõ. Läks aega mis läks aga 18.00 sai sauna. Oli täitsa Eurolik ja mõnus ka. Rong muidugi ilines 1 tund muud nagu polnudki.
30. august 1998; pühapäev; Eric - rongis
Rongipäev. Igati mõnus oli ärgata natuke liiga soojas rongis (mis päeva peale võimatult palavaks läks).
Meil on toredad äärekohad kust paljud teised inimesed - kaassõitjad nii toredasti näha on. Vagunisaatja on igavene kõva mees - vana Isamaasõja ja Vietnami sõja veteran. Ise alles noor mees. Rongis on tõesti tore, kahju ainult, et Alaril ikka need kõhuhädad küljes on ...
Toitu oleme rongi valinud piisavalt. Meil Merlega on näiteks saia ja kapsast. Valdeku grupp jagab ohtralt maiustusi. Kuigi päevapeale kisub tapvalt palavaks ja jaamadest me vaatamata ohtrale pakkumisele midagi osta ei saa taha (näiteks jahutuseks jäätist või õlut) on õhtu meeldivalt jahe. Hilisõhtul on juba lausa külm. Tõotab tulla meeldiv öö.
Rongis on tore. Inimesed on sõbralikud ja sagivad ringi nagu sipelgad. Rongijuht jättis isegi rongi seisma, et ma seda jama saaks paremini kirja panna.
31. august 1998; esmaspäev; Merle - Leningrad
Täna on viimane täispikk "matkapäev" ehk rongipäev. Hommikul ärgates oli meeldiv üllatus - väljas sadas vihma ning õhk on pisut jahedam Rahvas viitsis ennast hommikul üles ajada ca kella 8 ajal. Pesemine, söömine. Hommikuks olid paki-kaerahelbepuder, moos ja konservid.
Niiviisi siis päev möödub - söömine, magamine, kaardimäng, lobisemine jne. Veel paar tundi ja me oleme loodetavasti Peterburis (hetkel kl. ca 4).
Peterburi jõudsime pimedas. Väljas oli täiesti sügis - märg, külm, tuuline. Sveta koos bussi ja -juhiga oli meid juba ootamas, et meid Warssavi rongijaama viia. Saime teada, et augustikuu jooksul on Venemaal rubla devalveeritud. Valitsus on ilma peaministrita. Ühesõnaga kogu värk liigub tasapisi kaose poole.
Warssavi vaksalis sõime veel viimast korda Venemaa jäätist, jõime õlut ning peagi astusime Tallinna rongile. Rong väljus Tallinna kell 11.20.
01. september 1998; teisipäev; Merle - Tallinn
Kell 8.20 jõuame Tallinna. Vihm!
Nagu ikka enne rongist väljumist organiseerime viimase "pakazuha" (???) (ei oska vene keeles enam kirjutada). Vormimütsid pähe ja Toivo järel ükshaaval väljume. Valdek kaameraga. Rivi lõpetas Ivo vilepilliga. Aga Balti jaamas ootasid meid juba Tõnu ja Priit ðampusega.
Võiks öelda, et ongi kõik. Tagasi kodus.
