Paunküla veehoidlat teavad kõik, kes Tallinnast Tartusse sõitnud. Peale Koset ja enne Ardut see vasakul pool ongi. Aga seda, et veehoidla uputas osaliselt Paunküla mäed ja voored, mis kulgesid pikalt nii siin-kui sealpool uut Tartu maanteed, seda arvatavasti teavad vähemad. Kaiu-Rapla poole teed jäävad voored jäid aga kuivale ja nende vahel on, nagu viimastel paarikümnel tuhandel aastal ikka on olnud, väikesed rabaribad ja rabajärvekesed, kaitstud maastikukaitseala piirangutega.
Teed, mis matkaraja juurde ära pöörab, pole lihtne leida. See on umbes kilomeeter enne Paunküla asula teeristi. Vasakule jääb üksik silikaatmaja.
Ligipääs pole ka kerge. Pehmematel aastaaegadel võib metsatee olla sõiduautole liiga pehme (ja ohtlik, kuna kulgeb voore äärel). Auto jaoks on aga paar taskut, nii et päris laagriplatsini saab ka jala kulgeda, nautides tetresid, ronkasid ja rähne (neid me vähemalt seekord nägime). Kaevejälgede järgi on kohal ka metssead.
Suur-Kaksjärve kaldalt leiab täiesti korraliku laagriplatsi, kus olemas DC, lõkkeplats, väike "paadisild" ja katusega varjualune-ööbimiskoht. Lõkkepuid seekord silma ei hakanud, aga ilmselt on ka need ette nähtud.
Varjualuses on kahekordsed narid. Seinad on hõredad ja lasevad tuult läbi, seega oleks hea ka koormakate või kile ühes võtta, kui ööbimine plaanis.
Laudtee algab pisut eemalt ja silte sinna ei näita. Puudel on punased täpid ja teeradasid jälgides leiab peagi teeotsa üles. Selle tunneb ära juuresolevalt pildilt: hulk viitasid ja väga lai, lausa ratastoolile sobiv laudtee. Ratastoolile siiski võib see tee pisut ebamugav olla, sest viimastel aastatel pole seda remonditud ja paljud lauad on lahti. Keset sirget laudtee-lõiku on ka üks sissevarisenud mäda koht, kust saab ikkagi kuiva jalaga üle. Kogupikkus on umbes 2,5 kilomeetrit ja sobib seega täiesti ka lastele.
Raja tagumine osa kulgeb mööda vooreharja. Voored tekkisid teatavasti peale jääaega kahel viisil: sulamisvetega randa uhutud setetest või jääliustikelt alla voolavate ürgjõgede põhja. Sinna settisid voolusetted ja kui jää ümbrusest ära sulas, jäid jõesängide asemel tohutud kuhjad, praegused voored.
Raja tähistus on üsna puudulik ja tagasi algusse tuleb pöörduda kas intuitiivselt või GPS-i jälgides (träkk on allpool). Kui vooreharjast paremal all on näha üks järv, siis tuleb selle juurde laskuda. Otse edasi kõndides jõuab Punajärve äärde, mis on ka huvitav oma koprakuhilatega.
Tagasi laagriplatsile kulgeb rada vahelduval maastikul nii ürgse kuusemetsa, järveäärse lodu kui kunagise turbaraba kõrgendike peal. Rabas on lehtede järgi suve poole loota murakasaaki, sügisel leidub nii pohli kui mustikaid. Jõhvikaid polnud näha. Seentest on esindatud liivtatikud, kukeseened ja erinevad pilvikud.
Vaata kaarti sellest matkarajast suuremalt:
