"Siin- ja sealpool maanteed" on kuidagi tuttav nimi. Ja ongi nii - kunagi nõukogude ajal ilmus sellenimelisi raamatuid päris palju. Kuigi mu enda seljakotti kooli ajal läks "Kas tunned maad", on ähmaselt meeles ka midagi nendest maantee-reisijuhtidest. Amazonist võib praegugi leida müügil Võru, Rapla ja Valga rajooni "Siin- ja sealpool maanteed" reisiraamatuid. 2006. aastal ilmutas samanimelise sarja üksikraamatu Marko Kaldur trassiga Tallinnast mööda Piibe maanteed Tartusse. "Tallinn-Narva" on aga just müügile ilmunud ja kirjastus Solness lubab sama sarja ka pikemalt jätkata.

Tallinn-Narva on alustuseks hea marsruut. Peaaegu niisama oluline kui Tallinn-Pärnu. Kuid põhjarannikul tundub maanteeturistil tegemist rohkem olevat. Tee on pikem ka.

Valgejõe orgu Nõmmeveskist alla- ja ülesvoolu on peetud energeetiliselt heaks kohaks. Seda on ära tabanud ka energeetikud, kes enne 2. Maailmasõda sinna hüdroelektrijaama rajasid. Praegu käivad sealt energiat ammutamas alternatiivenergiasse uskujad. Aga matkajale on ka see energeetiliselt hea koht. Laeb hästi. Ja ürgorgu ja orust üles ronides saab üleliigset energiat maandada.

Kõik saab alguse Nõmmeveski joa juurest parklast. Meie teekond põikab kõigepealt alla orgu vana elektrijaama varemetele ja muidugi joa enda juurde, siis üle jõe paremkallast pidi edasi allavoolu - juba õige pea lahkume suhteliselt tavaliselt metsateelt alla orgu luhtade vahele. Iga jõekääru peal on mõni vana lagunenud küün ja kevadel pole suurt rohtu ega sääski ja on kõik väikesed linaleolombid näha, kus konnad hoolega paljunevad.

Looduse Omnibuss, Eesti Ornitoloogiaühing, Loodusring, Looduskalender, Tallinna Linnuklubi, Tallinna Keskkonnaamet, Eestimaa Rohelised, Eestimaa Looduse Fond, MÜ Fotokeskkond, ITrotid, Gaviafilm, Reisijutud.com, Regio ja Viru Folk kutsuvad:

Esmaspäevast, 9. maist - reede, 13. maini 2011

Linnulauluhommikud Tallinnas

Kutsume kõiki loodushuvilisi hommikuti enne töö- või koolipäeva algust
linnulaulu kuulama. Saame teada, kes meie linnas laulavad ja kuidas
laulavad. Linnulaulutunde juhendavad Eesti Ornitoloogiaühingu ja Tallinna
Linnuklubi liikmed.

Täna esilinastunud "Suur jõgi" on tegelikult kaheosaline film. Esimeses osas käiakse ära Leena lätetel Baikali lähistel, teises osas aga Leena deltas, mis on peaaegu sama suur kui Eesti ja kus kaardist pole suurt abi. Vahepeal mööda jõge eriti ei käidud.

4400-kilomeetrine Leena nende kahe filmivõttekoha vahel on aga kohati kuni 30 km lai. Algab kõik ühest väikesest mägijärvest. Suudmes pressib jää lühikest suve avades kokku uued saared, järved ja jõeharud ja nii ongi igal aastal tekkinud täiesti uus kaart, mille järgi orienteeruda.

Aprilli keskel on turismitalud tühjad ja juurdepääsuteed mutta uppumas. Paljud talud on selleks ajaks uksed hoopis kinni pannud. Lutsu turismitalu oli avatud ja endises vesiveskis pahises kevadine suurvesi tammist alla lumiste orgude vahele. Suusatajaid enam polnud ning kanuutajad olid madalamate pinnavormide lähedastes öömajades.

Otepää lähedal on Lutsu talu väga mugav paarile perekonnale, sest umbes nii palju rahvast see mahutab. Maksimaalselt võib iidse vesiveski katuse all saada peavarju kuni 18 külalist, voodikohti üleval tubades on kümme. Üleval on neli tuba. Kaks neist eraldi (koos eraldi duši/WCga), kaks aga vahepealt uksega ühendatavad ja ühise tualettruumiga. Toad on üsna kitsad, lahedat äraolemist katusekorrusel ei maksa loota, kuid see-eest on esimesel korrusel külaliste käsutuses väga avar eluruum koos televiisori, baarileti, laudade-diivanite ja hinna sees oleva hommikusöögiga.

Jalutan rahulikult päikselisel kevadpäeval läbi Kadrioru südalinna. Mõned tunnid hiljem pistetakse näppu raamat. "Jalutaja teejuht". Kadriorust. Täpsemalt pole võimalik sihtrühma tabada.

Kuna Kadriorg on kevadel, suvel, sügisel ja talvel juba korduvalt läbi jalutatud, läbi pildistatud ja läbi vaadatud, siis raamatus on muidugi enamus kirjeldatud kohti tuttavad. Aga hea on näiteks teada, et Russalkast Lauluväljaku poole asus jalgupidi meres postidel kohvik "Kajak". Seesama Russalka rand, aga kesklinna poolel oli supelsakste paradiis. Seda jälle ei teadnud. Supelsalongi hiigelkompleksist on säilinud vaid vana vannimaja Narva mnt 80, mis tegelikult peagi uusarenduse alla maetakse, vähemalt on vannimaja juba pikalt müügis olnud.

Kaido Einama, Pühapäevaleht, 9. oktoober 1993.

Nõukogude perioodil levisid rahva seas jutud kahtlasest tehasest Sillamäel. Ametlikke seletusi sealsete "riiklike objektide" kohta ei tahetud anda. Nii levisidki vaid kuulujutud müstilistest kaevandustest ning juuste ja hammasteta kaevuritest. Impeeriumi "pärandusena" paljastus pärast uraani rikastamise tehase sulgemist 1989. aastal 300 tuhande ruutmeetrine ülimürgiste jäätmete hoidla ja radioaktiivne maastik selle ümber, mis piiratud kipaka okastraataiaga.

Sillamäe kontrastid

Pärast Teist Maailmasõda külast 20 tuhande elanikuga linnaks kasvanud Sillamäel elatakse praegu rahulikult, Tööd on vähe, töötuid palju. Linna ümbrus on haruldaselt kaunis merekalda ja kõrge pankrannikuga. Keset idüllilissi vaatamisväärsusi leidub aga täieliku kontrastina trööstitu tööstusmaastik. Praegu tegutseva tehase "Silmet" naabruses kõrgub tontlik ehitis - uraani rikastamise tehas ja selle ehitusjärgus lisahooned, mis seisavad praegu tühjana ja ootavad uut peremeest.