Täna tutvustati "Ringvaates" uut huvitavat liikurit - elektrirula. Juhtimine käib nagu rulal ikka, "gaasi" ja pidurit anda saab raadiopuldist, mis on käes.

Sõidab 25-30 km ühe laadimisega. Suurerattaline maastikuvariant lippas ka liivarannas edasi.

Eestikeelne koduleht on ka neil hiina imedel. Sealt saame teada, et elektrirula omadused on järgmised.

Nii nagu ohustatud maailmapärandi hulka võivad kuuluda Londoni Tower, Galapagose saared, või Machu Picchu Peruus, võiks sinna kuuluda ka Korfu saar Kreekas. Hetkel on maailmapärandi nimekirjas 830 paika. Mul on seega õnnestunud ära näha nendest üksikud, ja varus seisab minu arvates ka Kerkyra, ehk teisiti nimetatud Korfu.
Saareke asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, lausa kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on see hoopis eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna ja idarannikute läheduses. Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust "Minu pere ja muud loomad" või siis ise ära käies. Korfus on peamine ta looduse ilu, mida kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses. Võrreldes väiksuse suhtes Eestiga tekib ehk tahtmine võrdlema minna, ise end suuremana tundes.

Meie reis USA-sse ja sealt lipsamisi ka Kanada suunas algas oktoobrikuisel vihmasel reedel. Lennukiga üle Atlandi ja tagasi, nii nagu see ikka käib. Seekordne oli aga omapärane, sest läksime ilma reisibüroode abita, iseseisvalt, ise organiseerides, korraldades ja makstes.

Kuna jääkaart näitas juba nädalapäevad varem Kaberneeme ja Salmistu kandis Kolga lahel merejääd ning 360 Kraadi plaanis samal ajal ka uisumatka Kolga lahe väikesaartele, mõtlesime ise soomekelkudega merele minna. Kuigi - tuisanud oli juba mitu päeva ja teed muutunud mandril läbimatuks mõnes kõrvalisemas kohas. Aga ikkagi - lootust oli, et äkki tuisk möllab merel veel võimsamalt ja puhub üleliigse lume minema.

Kaberneeme sadamas tervitasid meid kaks hiigelkoera, kui oma kraami lahti pakkima hakkasime ja lakkusid jalased üle. Meri silma järgi paistis jääs olevat kuni Rohusini ja edasi pedassaare suunas ka. Kaldal oli aga väga paks lumi.

Meilt küsiti, et mis varustusega siis merel käime. Siin on väike ülevaade.

Üks olulisemaid asju enne jääle minekut on jäätuuraga jää paksuse mõõtmine. Tuur on originaalne sepis eelmise sajandi alguspoolest, Indreku leitud vana maja tööriistade hulgast.

Kui tuuraga esimese korraga läbi jää lüüa nii, et vesi välja tuleb, on jää liiga nõrk. Kui mitu korda tuleb veeni lüüa, siis riskib juba peale minna.