Kõrvemaa

Liiapeksi on ammu kummitanud Peterburi teel selle küla sildist mööda sõites - kaartide järgi on see sõlmpunkt, kust saab lahemaalt matkates edasi Kõrvemaa poole. maanteelt paistab lõunasse suunduvat ka ilus mets.

Seekord võtsime kätte ja kaardistasime Liiapeksi matkaraja, aga kuna eesmärk oli trekking ehk samasse kohta tagasi jõudmine, siis ei läinud Järvi järvede poole ja Aegviitu, vaid hoopis pöörasime Kemba poole ja et liiga nüri poleks tagasi marssida Peterburi maantee äärt pisi, siis sai väike ring teest põhja pool Viru rabas ka tehtud.

Kui muidu ongi Viru raba ring liiga lühike, on Liiapeksi sinna lisamisega koos paras kerge päevamatk - 14 km.

Aegviidu-Jänijõe matka võib lisaks tõukekelkudele läbida ka suuskadega, jalgrattaga või jala. Lõuna-Kõrvemaale viiv rada on üsna inimtühi võrreldes Põhja-Kõrvemaa Jussi järvede või Paukjärve ümbrusega, oleme sealkandis isegi karu näinud jalgrattamatkal.

19,4 km saab läbida kõrvalepõigetega Liivoja ja Jänijõe kanti, tagasiteel riivab rada ka Mustjõge. teel on mitu vana talukohta, veel mõni aasta tagasi olid ka majad säilinud. Nüüd aga on põhilised peatuspunktid huvitav puutüügastest metsaga loduala, maaliline Jänijõe org, paar ürgorgu põhjas voolavate ojadega ning Mustjõel asuv turismitalu ja Ukuaru.

Kuna Indrek sai valmis isetehtud tõukekelgu, siis oligi paras aeg minna teisele tõukekelguproovile - esimesest oli juttu siin. Sihtkohaks valisime Soodla.

Kickspark MAX tuli seekord lahti võtta, et kaks kelku autosse ära mahuksid. Lahtivõtmine oli lihtne - esimesed kaks polti Kicksparkil tuleb natuke lahti keerata ja siis lenks alla lasta, sest poldid pole mitte auguga, vaid sälguga lenksust läbi. Seekord aga ei mahtunud tänu kaarjale lenksutorule tavalisse sedaani tõukekelk ikka ära ja nii võtsime ta täitsa lahti - siis mahtus.

Vaata pilte siit.

Indreku isetehtud tõukekelk aga oli kahe Dünamo suusavabriku plastiksuuskadele kruvitud puuraamiga. Sellegi sai kokku pakkida.

Kõrvemaal Suursoos oleme varemgi käinud. Näiteks siin on matkarada ja träkk ümber Suursoo (peaaegu). Kuid seekord lähenesime põhja poolt - Pikklauka juures olevalt parkimisplatsilt. Lühem ots sobib ka lastele.

Nagu karta oli, tuli kummikuid kasutada ja kes ei kasutanud, said jala märjaks. Pikklauka juures on laudtee algus tihti üle ujutatud ja lauad algavad keset vett. Siiski sai ümber lääne suunast, soise metsa all olid kuivenduskraavide kaldad natuke kobedamad ja viisid laudteeni välja.

Kakerdaja rabas oleme käinud ka varem juba alates aastast 1995, kui järve äärde viis veel laugaste vahele pehmematesse kohtadesse pandud laudadega rajake. Nüüd on kõik tsiviliseeritud - mööda laudu saab põhimõtteliselt läbi raba (2,8 km). Aga tagasi? Möödunud aastal läksime tagasi sama teed pidi, aga see on ju igav.

Kaardid midagi ümber raba ei luba, GPS pakkus teekonnaks üle 15 km põhjast ja üle 25 km lõunast. Kuid suurendades märkasime siiski metsasihte, millest ei tea kunagi, kui läbitavad nad on. Otsustasime siiski lõunast proovida - seal jooksis raba alt üle pooleteise kilomeetri pikkune sirge metsasiht ja kui see juhtumisi läbitav on, siis saab ümber-Kakerdaja ringi teha juba alla 15 kilomeetriga, mis valgete õhtutega mais tundus juba sobivat.