Harju lääneosa

Vasalemma-Klooga matkaraja logistikat on lihtne korraldada elektrirongiga. Tallinnast Vasalemma rongiga hommikul kohale, jalgsi 17 km Kloogale ja sealt õhtul elektrirongiga tagasi. Ühe korra pilet (üks ots) maksis mõlemal reisil 1,8 eurot (2011).

Teekond viib mööda Loode-Eesti väikesi kruusateid ühest külast teise, teele jääb asustust ja metsi. Rajale jääb ka üks trahter, kus keha kinnitada ja mitu poodi toidutagavarade täiendamiseks.

Seda ei juhtu tihti, kui mõni uus matkarada avatakse, eriti veel nii Tallinna lähedal, kus eramaad lõikavad maastikke ja võõraste möödarändamisest paljud midagi kuulda ei taha. Sealsamas kulgeb juba 90ndate keskel avatud nn E9 eurorada ehk rannikurada, mis peaks kogu Eesti mererannikut pidi katkematult kulgema Narva-Jõesuust Heinasteni. Juba kulunud E9 märgid on siiamaani näha, mõnes kohas peab ka ringi minema, kuna maastik on muutunud ja avaliku tee asemele on tekkinud kellegi aed.

Suurupi rand on peidetud suvilarajoonide ja uuselamuterivi taha. Kohati on rannaäärsed teed kinni pandud ka sõjaväelaste poolt. Aga rannale pääseb jala siiski ligi ja autotki pole vaja väga kaugele jätta. Küll võib see aga järelvalveta jääda üksikus kohas. Rand aga valdavalt vaba ja inimtühi nii jalutamiseks kui pikutamiseks.

Tabasalu matkarada on mõnusalt lühike kiirele linnast välja lahkujale, vaid natuke üle 3 km pikk. Siiski võib sellele maastikule julgelt minna ka oma loodussõbraliku väliskülalisega, kui aega vähe ja linnast väga kaugele ei jõua.

Tabasalu asub kohe Tallinna külje all ja on pealinnaga juba servast kokku kasvanud. Kogu kakumäe-Tabasalu vaheline madal mereala on erauid ja kortermaju täis ehitatud. Tabasalu matkarada on aga esimene võimalus jõuda mereni välja ülevalt, panga pealt. Kuna kogu tee on palistatud infotahvlitega, sobib see hästi ka väiksematele matkajatele, kes tahavad loodust tundma õppida. Maastik on samuti üsna lihtne, kui panga alla ei roni, kust rada tegelikult ka tagasi kulgeb. Lõpupoole on trepp, mis viib liivasele veepiirile.

Keila-Joal pole küll Eesti suurim, kuid väidetavalt Eesti ilusaim juga. Eks ilu on iga vaataja silmades, aga kindlasti annavad joale kenadust juurde ilus park kahel kaldal ning loss, mis on mõned aastad tagasi täiesti korda tehtud.

Pakri poolsaare tipu parim külastamise aeg on just nüüd - kõik õitseb. Nii orhideed, anemoonid, piibelehed, toomingad kui sirelid - kõik on õites. Tegime sel puhul ühe 5,8-kilomeetrise teekonna ja allpool on see ka kaardile kantud.

Kõigepealt sõida sinna, kus lõpeb asfalt - parklasse saab liikuri jätta ja peatuda pangaserval pisut ohtlikul ümaral vaateplatvormil, mille alt on juba tühi. Vaata Suur- ja Väike-Pakritele ja jaluta edasi pangapealse kruusatee peal, mis viib esimese Pakri joani. See 6 meetrit kõrge juga on veerohkel aastaajal tegutsev, muul ajal kuivanud.

Eesti on lame maa ja mägesid siin eriti pole. Iseäranis sile ja madal on läänepoolne Eesti. Nii ka Lääne-Harjumaa - kuhu ka ei vaata, ikka mõni tasandik, tavaliselt ka võssa kasvanud.

Keilast Haapsallu sõites aga hakkavad Rummus silma omapärased mäed. Need on tekkinud kunagi nõukogude ajal paekivi töötlemise aheranest - paekivitolmust. Nõukogude ajal olid mäed ligipääsmatud, sest asusid vangla territooriumil. Kunagine Rummu karjäär oli ka kuiv, selle põhjas asusid hooned, okastraataiad, tänavalaternad, ekskavaatorid.