Minu viimaseks eelmise suve suurürituseks sai Türgi külastus. See toimus mul kolmanda reisina, eelnesid Slovakkia ja Horvaatia. Ka esimesed kaks reisi olid meeliülendavad, ometi ületas kolmas kõik mu ootused. Ehk seetõttu, et toimus üllatusena mulle endalegi, ehk ka seetõttu, et oli muljetelt ja ilult vapustav.
Türklased on uhked selle üle, et olles pisut Euroopas ja rohkem kui pooleldi Aasias, on neil õigus kuuluda EÜ-sse. Tõsi viimasel ajal on entusiasm kahanenud ja ilmneb isegi vastupidiseid meeleolusid, sest liitumine venib. Türgi asub väikese jalaga, nimetatud Traakiaks, Euroopas. Suurem laiem osa jalast asub Aasias ja on tuntud Anatooliana. Väike Aasia poolsaar, millel asub enamik tänapäeva Türgist, on üks Euroopa vanimaid asustatud alasid. Just sealt on leitud ühed maailma vanimad inimasustused nagu näiteks Çatalhöyük, Göbekli Tepe ja Mersin.
Türgi on Euroopa rahvastega suhelnud üle 2 tuhande aasta vältel. Euroopa elustiili mõjutusi võib tähendada kõigis eluvaldkondades. Eriti huvitav on võrrelda Türgit teiste muhameedlike riikedega. Türklastel hakkasid elustiili muutused toimuma juba alates Ottomani perioodist, aastatel 1718-30, teistes muhameedlikes riikides pole muutuseid toimunud üldse või vaid väheke. Kahe kultuuri vahel on aegade jooksul olnud hulgaliselt nii liite kui vaenuhetki.
Raske uskuda, et Türgi Vabariik on vaid 85 aastane. Rik sai suveräänseks alles 1923. aastal. Süüdi Türgi euroopalikuks muutmisel on Kemal Pasha. Selle riigi esimese presidendi nimi, ta pildid on tänaselgi päeval tänavatel ja ka elanike jutus. Teda austati „Atatürgi“ (tõlkes türklaste isaks) nimega. Esimene president viis läbi väga palju radikaalseid tänapäevani toimivaid reforme.
Turisti jaoks on riik tõenäoliselt üks kõige kaunimaid Vahemere piirkondi. See on rannik, mis kogu ulatuses sõna otseses mõistes üle külvatud kaunite randade ja turismipiirkondadega. Puhkaja ja rannaturisti jaoks jagub sooja merevett Vahemere ääres tervelt kolmest ilmakaarest. Ometi on Türgi riik suur ja mitmekesine ning kõikjal äärmiselt huvitav. Nii Traakias kui Anatoolias leidub kreeka-roomaaja antiigimälestisi. Loodusturistidele on huvitavad nii kivivormid kui karstinähtused ning termaalpiirkonnad. Äärmiselt mitmekesine on olnud ajalugu. Türgis on isegi iidseid hetiitide muistseid tsivilisatsioonimälestisi. Kõige enam on ehitismälestisi Kreeka ja Rooma ajastust ning Bütsantsi ja Otomani impeeriumi aegadest. Riigi eriliseks uhkuseks on Istanbul. Juba 330. ndal aastal sai Konstantinoopolist (tänane Istanbul) Ida-Rooma riigi keskus.
Lendasime vihmast otse leitsakusse. Lennuk maandus Tauruse mäeaheliku all asuvas Antalyasse, seal ootasid meid bussid, mis viisid Kemeri linna.
Kodutööd tehes sain teada, et esimesed elanikud ilmusid Türgimaale ligi 1 miljard aasta eest; et 6. sajandil e.m.a. sai Anatoolia Pärsia osaks; et 4. saj. e.m.a. vallutas territooriumi Makedoonia Aleksander ja 1.sajandil e.m.a. vallutati maa Rooma vägede poolt. Kuidas kulges territooriumi ajalugu edasi, teadsin aga nüüd kohal olles nägin konkreetseid tõendeid. Pärast Rooma Impeeriumi langemist oli Balkani poolsaar Bütsantsi valduses, sellest perioodist on palju ehitisi säilinud. Bütsantsi perioodil toimus mitmeid rüüstamisi slaavlasteja ristirüütlite poolt. Alles 7-8 sajandil tulid Bütsantsi türgi-tatari hõimud. Türgi-tatari sisserändajaid kutsutakse seldźukkideks, nemad tõid islami ja uue riiginime – Türgi.
8-14 saj tekkis Türgi. Vallutussõja tulemusena moodustus suur Osmani impeerium, suurim riik islami maailmas.
Türgi mõjub oma 64 miljoni elanikuga Eesti kõrval hiiglaslikuna. Meie väikeriiki mahub temasse 17 korda. Türgi loodus on fantastiline. Nagu iga vahemeremaa on ka siin rannikupiirkonnad palmidega, vahemere rannad eri värvi liivadega. Türgi kiituseks tuleb öelda, et see on maailmas üks haruldasemaid kohti, kuna metsik loodus on sulandunud täiuslikult kokku antiikse kultuuripärandiga. Loodus suudab säilitada vana, inimene mitte. Nii pakubki Türgi jätkuvalt unustamatuid kultuurielamusi. Näiteks jäävad Efesose varemed, ulatuslikumad ja pareminisäilinud antiik-kreeka-rooma varemed, kuulsuseltalla vaid Ateena Akropolisele, ometi on autentsemad ja laiaulatuslikumad. Need jäid kahjuks mu peatuskohast Kemerist liiga kaugele. Nägin ära Pamukkale, mis mitte kaugel Efesosest, tema kaunid valged karstialad, termaalvee basseinid ja Hierapolise rooma-aegsed varemed. Kemeris müüakse odavamalt 2 päevaseid pileteid Pamukkalesse ning Kappadookiasse. Oli väga kuum suvi, sisemaa tundus olevat meie jaoks lausa keevaveekatlana, ometi ei raatsinud lahkuda Pamukkalet nägemata. Kappadookia karstikoopad ning droglodüüdide elupaigad oli piltidel samuti ahvatlevad, kuid õhe päevaga seal ära ei käi, pealegi valmistas kuumalaine meile tõelist muret. Pamukkale travertiinterrassid võtsime ette alles neljandal päeval. Kõik esimesed päevad leekisime lähemas ümbruses ringi, õhtuti ja varahommikul päevitasime Ioonia mere rannas. Rand on sarnane Kreeka ja Itaalia omadele, ent on räpasem ja metsikum, teenindus ja turistipiirkonnad samas üsna viisakad.
Kemer on Haapsalu suurune ja sama elanike arvuga linn ja isegi meeleolult sama idülliline, seda loob Vahemeri oma vaiksete puhaste liivarandadega ja Tauruse mäed taamal. Meri, mis pea igapäevaselt türkiissinine, vahemerelisele loodusele omane rohelus ja kindlasti rahulik elutempo teevad Kemerist mõnusa puhkusepaiga. Väikelinnale päris lähedal on enam rahutute linnadena kuulsad Antalaya ja veidi kaugemal Marmaris. Mäed on Kemeris alati päikeseloojangu poolsel küljel, päikesetõusu poolel Vahemeri.
Praktiliselt käeviske kaugusel on kuulus antiikaja linn Olümpos. Esimene reis, mille ostsime, oli Myra ja Kekova reis. Kekova saare põhjarannikul asub niinimetatud Uppunud Linn, see oligi ühepäevase bussieksursiooni sihtpunktiks. Buss peatus pikemalt 5 saj eKr püstitaud linnas Myra. Ürgse linna ajalugu ulatud tagasi tuhandeid aastaid enne Kristust. Linnakeses suri püha Nicolaos, ja tema auks püstitati siia Püha Nikolaose kirik, mis on saanud silmapaistvaks nii oma ajaloo kui ka arhitektuuri poolest. Demres (Myra tänapäevane linnanimi) asub püha Nikolaos, kes Jõuluvana prototüübiks ja jõulude traditsiooni algatajaks. Myrast veidi põhja poole on kaljudel mere kohal, säilinud unikaalsed kalju sisse uuristatud matusekambrid. Sama tee mis hauakambriteni viib ka amfiteatrini. Ronides näeb vasakut kätt otsekui kivisse raiutud pesasid. Lüükia elanikud ei matnud oma surnuid maha, vaid raiusid neile kaljudesse hauakambrid. Need meenutavad linnupesi – Lüükia rahva usuliste tõekspidamiste järgi on inimese hing linnusarnane, nii on hingel pesataolisest hauast hõlpsam taevasse lennata. Lahkunule pandi kambrisse kõik vajalik hauataguseks eluks kaasa: tööriistad vastvalt oma ametile, ehted riided, sõdalasele sõjarüü. Tänapäeval annavad hauapaikade bareljeefid ja ornamendid teateid tolle aja lüüklaste kommete ja elu kohta, samas räägivad selget keelt ka skulptorite ja kiviraidurite kunstimeisterlikkusest. Antiikteatri diameetrid on 110 m, ehitatud on see 2 saj eKr, suuruselt mitte just kõige suurem säilunud ja ehitatud ovaalne amfiteater rooma aegadest. Pika aja jooksul oli Demre peamine linn Lykia linnade liidu hulgast. Vaatamata rooma võimu tagakiusamisele kuulutas Püha Nikolai kristlust kuni tema surmani 325 a. Amfiteater tuletab meelde antiiktsivilisatsiooni vägevust, tema õitseaegu. See ehitati loodusliku mäe sisse ja ta mahutas kuni 10 tuhat vaatajat.
Meie selle päeva ekskursiooni teine osa toimus jahtlaeval, mis viis meid Kekova saarele. Pikk ja kitsas Kekova saar oli keskajal turvapaigaks mereröövlitele. Meile pakkus aga väga rahumeelne ja külalislahke laeva kapten lõunasööki oma majas. Laeval pakuti täiendava raha eest parimaid rillkrevette, mis ma iial saanud. Kekova saare põhjakaldal, selges vees, saab vaadata Lykia aja sarkofaage. Siin, te näete harmoonilist looduse ja antiikajaloo ühinemist. Maavärin hävitas kunagi 4-5 sajandil eKr eksisteerinud hellenistlikud asula, basiilikas ehitised ja torn on nüüd alaliseks vee all. Äärmiselt selges vees saab vaadelda viadukte, tsisterne kuhu koguti vihmavett ja varemeid.
Viimasena tahan kirjeldada Pamukkalet ehk puuvillalinna (pamuk = puuvill). Türklased nimetavad paika uhkusega kaheksandaks maailmaimeks.
Pamukkale on imepärane koht. See on ju stalagmiidimägi mis maapinnal ja mitte koopas. Looduslike terrasside pealt voolab alla jõgi, kus segunevad kuum- ja külm vesi. 35 kraadine soe, kaltsiumit sisaldav vesi värvib kallakut mööda alla voolates kaljud valgeks ja annab terrassidele materjali pidevalt juurde.
Türgis levinud legendi kohaselt on Pamukkale basseinides suplemine noorendava toimega. Muidugi on see kõigest legend, kuid Pamukkale veel on tõepoolest mitmesuguseid raviomadusi.
Ei saa rääkimata jätta ka türgi saunast. Millegipärast tähendas türgi saun ehk hammami aurusauna, tegelikkuses on teisiti. Kõigepealt lebasime soojadel marmorplaatidel, lõdvestusime pikalt. Kui järg meieni jõudis valab saunamees meid üle sooja veega, et avada poorid, seejärel tohutu koguse seebivahuga, et eemaldada surnud naharakud. Puhas nahk pruunistub kergemini ja sügavamalt, seega on otstarbekas käia hammamis ära puhkuse alguses.
Viimasel kahel päeval ootas meid ees ka seiklus ja pealekauba enneolematu. Kaks vallalist naist kohtusid ühe türklasega. Esmakohtumine oli Kemeri rannas. „Seiklus“ jätkus kahes türgi restoranis, kuhu mees meid oma isikliku sõidukiga kenasti kohale toimetas. Istusime bugenvilleatest varjutatud kohvikuterrassil çay’d ehk õunateed rüübates. Järgmisel päeval sõitsime Kemerist välja kalarestoran. Sealses ehtsas türgi miljöös istusime päikesevarju all madalate laudade ääres rätsepistes. Türgi köök, õigustatult üks parimaid Vahemere ääres, ei jäänud selle restoraniõhtu pärast meile tundmatuks. Õhtusöök algas eelroaga, milleks oli suur valikutaldrik kitsejuustu, tomati ja sibulaga, mitmesuguseid salateid ja türgi leib. Olime valmis tellima lambakebabi, millest on kõige maitsvamad kebab jogurtikastmes ja iskender kebabi. Aga samahästi oleksime soovinud ja olime ka teadlikud türgi maitsvatest mereandidest (meriahven, -latikas ja -forell), mida süüakse grillitult, õli või sidruniga, aga ka tomatileemes hautatult. Meie võõrustaja tellis ise, ilma meilt midagi küsimata. Vastu vaidlemine oli välistatud.
Mida öelda türklaste kirgliku kauplemissoovi kohta? Veendusime et see on tõesti türklastele emapiimaga rohkelt kaasa antud. Neile tundub kauplemisoskust mitteomav eurooplane rumalana.
Veendusime ka selles, et nahavabrikus nimega Naturel Bodrum on võimalik osta või õmmelda nahast kehakatteid, alghind neil on uskumatult kõrge. Heade kauplemisoskuste korral ja endale kindlaks jäädes langeb see aga vähemalt poole võrra. Kahjuks jäi külastamata palju. Tahaks näha kindlasti Artemise templit, mis Vana-Kreeka suurim ja Efesose kauneim ehitis, Halikarnassose mausoleumi Bodrumi linnas, mis vanal ajal veel üks maailmaime, praegu kahjuks vähe säilinud. Tuleb lihtsalt veelkord Türgit külastada ja kauemaks jääda.
