Reisivarustus ja -kirjandus

Hiinast tuleb vahel häid ja olematu hinnaga asju, vahel ka olematu hinnaga ja mittekasutatavaid asju. 

Päikesepaneeliga mobiililaadijat valides tuleks enne põhjalikult valida, muidu saab endale ühe mõttetu asja. Seekord tutvustangi üht sellist poolmõttetut asja.

Alla kümne euro maksev päikesepaneeli ning puhverakuga laadija peab paberite järgi laadima nutitelefoni, MP3 pleierit ja akusid.

Koostekvaliteedile ei maksa odava hinna juures kõrgeid nõudmisi esitada ja nii oligi USB pesa üsna õhukesest plekist ning päikesepaneeli korpus ühest nurgast veidi punnis, aga mis sellest – kohe päikese kätte ja laadima.

Ellujäämiseks pole palju vaja, kuid mõnikord on just see vähene, mida vaja, koju ununenud. Alljärgnev komplekt võib mitmes olukorras kui mitte elu, siis parema tervise säästa. Asjad on kokku pandud Hiinas.

Vilekomplektist me juba rääkisime - lisaks sellele on kaasas ka tugevam vile-võtmehoidja, mis teeb üsna valju häält (pildil vasakul).

Järjekordne ellujäämisvahend Hiinast on natuke väiksem kui krediitkaart ja mahub lahedasti taskusse. Erinevalt šveitsi noast on kõik funktsioonid laiali laotatud roostevabast terasest metallplaadile. Kokku suudab see abivahend teha üksteist asja (või natuke rohkem) ja sarnaneb USA sama tüüpi ellujäämisvahendiga.

Kvaliteet on odavale hiina tootele omaselt mitte just veatu, aga nii lihtsa asjaga ei saa ka midagi täiesti kehvasti olla. Nuga on piisavalt terav, et toitu hakkida, kuid puu lõikamiseks jääb tera liiga järsunurgaliseks. Saag saab hakkama keskmiste sõrmest jämedamate okstega, mida hädapärast jaksaks ka murda, aga sae vajadus ellujäämisel on pigem väätide, nööride või köite läbilõikamisel. Saag on terav, aga lühikese käiguga. Saagides vaata, et terad oleks tõmbe poole kaldu, siis on lihtsam.

Hiina imelistest e-poodidest leiab aeg-ajalt huvitavaid imeasju. Matkatarveteks on neil olemas mitmesuguseid mitmeotstarbelisi "šveitsi armeenugasid", nagu näiteks see ellujäämiskomplekt, mida sai hiljuti Reisijututoas hinnatud. Nüüd aga hindame Hongkongist saabunud ellujäämisvilet.

Asi sisaldab seitset ellujäämisfunktsiooni: kõigepealt muidugi vile, siis luup (tule tegemiseks), peegel (signaliseerimiseks), kompass, termomeeter, LED-taskulamp, väike hoiukarbike väikeste ellujäämisesemete jaoks (näiteks mõni veepuhastustabletike, haaknõel, õngekomplekt vms). 

Kui tõelistele tarzanitele piisab metsas ellujäämiseks isetehtud pussnoast, siis linnaloomad vajavad looduses vastupidamiseks ja sealt enam-vähem kobedana väljatulekuks igasuguseid iluvidinaid mobiilide ja GPSideni välja. Kui aga juhtub, et kõik need asjad on kadunud või tühjad või kukkusid pehkinud puud pidi ronides seljakotiga jõkke ja lahkusid allavoolu, mida siis teha? Siis võib aidata see väikene karbikene, mille metsikusse loodusesse minnes tasub põuetasku peita.

Kümme-ühes ellujäämiskomplekt sisaldab termomeetrit, hügromeetrit, LED-taskulampi, peeglit, nivooandurit (loodi), kompassi (nii vertikaalse kui horisontaalse skaalaga), vile, tulepulk, luup ja väike joonlaud. 

Hiinas toodetud imevidin on nagu need odavad asjad ikka - kvaliteet siiski pigem üle keskpärase kui halb. Aga kõik kümme funktisooni on kasutatavad, kuigi esialgu tekkis kõhklusi.

Google Navigation on Google´i hääljuhtimisega autonavigaator, mis töötab Google Mapsi põhjal, kuid lisab ka pööre-pöördel navigatsiooni ja hääljuhtimise. Seni on see teenus saadaval vaid USA-s. XDA Developers Forum aga avaldas mõni aasta tagasi juhendi, kuidas rakendust ka mujal tööle saada, et proovida. Mõistagi pole see ametlik ja ei pea töötama, kuid proovida saab, ka Eestis.

Google Navigation kasutab häälkäskluste sünteesimiseks Text-to-Speech (TTS) moodulit, mis mõnedel telefonidel on kohe kaasas, mõnedele tuleb lisada. Eestikeelset süntesaatorit pole. Valitud ingliskeelne on küll ingliskeelsete lausetega üsna sorav, aga üritab juhendades välja hääldada ka Eesti kohanimesid, mis moonduvad ingliskeelse hääldusega täiesti tundmatuteks häälitsusteks. Siiski turn left ja turn right jm käsklused seal vahel annavad autojuhile suuna kätte.

Kuna SAS-i lennupunktid hakkasid aeguma ja mingit normaalset reisi nendest kokku ei andnud, tuli boonus ära kulutada SAS-i reisipoes. Silma hakkas MealKit - kuueosaline matkanõude komplekt, mis disainitud Rootsis (J. Nordwall) ja mis ilupiltidel üsna hea välja nägi. Kuller oli MealKitiga juba järgmisel päeval ukse taga, kuigi postipakil olid Riia templid. Kiire transport tõesti.

Pakist välja võttes oligi piknikunõude komplekt enam-vähem selline, nagu piltidel, muidugi arvestades argipäevast plastmassilist tavalisust, mida ilupiltide tegemisel eemaldatakse osavalt Photoshopiga.  Pakendiks oli pappümbris, karp ise kompaktne ja mõnusalt ümar. 

Kui dekaad tagasi matkale minnes eriti oma matkavidinate laadimise pärast ei pidanud muretsema (telefonidki kestsid vähemalt nädala), siis nüüd on häda suur: nutitelefonid on tavaliselt õhtuks tühjad ja lisaks võib kaasas olla digifotokaid, GPS-e, videokaameraid ja muid asju, mis kõik aplalt energiat tarvitavad ja päeva lõpuks oma varud ammendanud on.

Seega peab matkale minnes elektrist kaugele sattudes kaasa hankima vidinaid, mis seinakontaktita särtsu annavad. Ja selliseid vidinaid on päris palju, kuigi enamus neist võivad metsas suhteliselt hätta jätta. Eriti pirtsakad paistavad olema päikeseenergiat kasutavad laadijad, aga on ka teisi variante. Tuulegeneraatorit küll seljakotti ei pista, aga suurema päikesepaneeliga seljakott, mis päev läbi valguse käes või väntmehhanismid võivad aidata ka järgmisel matkapäeval asukohta määrata või telefoniga helistada.

Raamat, mis räägib riigist, kus elab 24 protsenti kogu maailma rahvastikust, peab olema mahukas nagu entsüklopeedia. DK "Silmaringi reisijuht" Hiina kohta ongi seda. Ja sisult on see ka põhjalik nagu entsüklopeedia - joonised, skeemid, kaardid, muidugi ka ohtralt pilte.

Pikk ülevaade ajaloost on vajalik nii turistile kui giidile, sest hiljem Hiinas ringi sõites põrkub igal sammul mõne suursuguse dünastia mälestusmärgile. Siiski algab raamatu tekst pisut naiivsevõitu stiilis. Umbes nii, nagu meil nõukogude ajal püüti püüdlikult ja veidi võltsilt halvustada kapitalistlikku korda. Seekord on Briti autorid üritanud sotsialistlikku korda näidata veidi samamoodi naivistlik-propagandistlikes toonides: õhk on käegakatsutavalt paks, vanamehed lennutavad vanamoodi lohesid, mis aga on tehtud supermarketi kilekottidest, neoonreklaamid kutsuvad lääne moodi tarbima, kuigi äärelinnades elatakse vaesuses jne. Aga siiski - raamat on asjalik ja põhjalik. 

Sellest on nüüd enam-vähem 18 aastat, kui viimati sai Roomas käidud. On huvitav lugeda, mis siis Roomas selle aja jooksul on muutunud ja mis liivlaste vanema Kaupo visiidi ajast ikka samaks jäänud. Aarne asetas lugemiseks lauale paksu, soliidselt kõvakaanelise "Rooma reisijuhi", mis selle kahtepidi ekskursiooni aitas läbi teha.

Loomulikult - üks kultuuriline reisiraamat, mis kohalikke hotelle ja söögikohti pikalt ei tutvusta, vaid rohkem ajalugu ja kultuuri mainib, peabki olema paks. Sest neil pikkadel lennu- ja bussireisidel jõuab kõik selle läbi lugeda. Ja vajalikesse kohtadesse järjehoidjad ning märkused panna. Lennufirmad küll oma pagasikaalude ja lisatasudega tahavad sundida pigem e-raamatut lugema, aga vana hea paber on ikka veel mugavam, kuigi ilmselt mitte enam kauaks.

Muidugi algab kõik Palatinusel, ühel seitsmest Rooma künkast, linna loonud emahundist ja legendist, mille iga giid infoahnetele turistidele Rooma-ekskursiooni esimestel minutitel alati ette vuristab. Ega ei saa ka raamatuski sellest ümber, kasulik on see uuesti meelde tuletada. Samas võib esimest korda Roomaga tutvuv turist jääda natuke abituna edasi lugema - kust ma peaksin alustama, kuhu sammud seadma ja millise teekonna valima? Kaarti raamatust ei leia. Mingi muu reisijuht peab ka näpus olema, kui linna avastama minna.