Ühed Eesti ilusaimad rannad asuvad Leetse kandis - seal on nii puhtaid liivakaldaid supluseks (vesi läheb kohati väga kiirelt sügavaks), ilusaid pangaaluseid, kust tammed küünitavad vee kohale nagu mõnel palmisaarel, aastaringseid koskesid, mis mõne oja pahinal merre juhivad ning grüüslid pesa tegemas kaldaõnarustesse. 

Kõik see ilu kestab Kloogarannani, kus pole küll möödunud aegade rannaelu hiilgust, aga kust saab europlatvormilt astuda rongile ja tunniga Tallinna tagasi sõita. Minnes aga tasub Tallinnast võtta Paldiski pilet - sealt on mugav alustada.

Kuna tegemist pole trekkinguga ehk lõpp ja algus ei asu samas kohas, tulebki soovitada seda marsruuti pigem rongireisijale, sest muidu tekib probleem auto juurde tagasi pääsemisel. Trekkinguks sobib näiteks poolsaare tipu "ringrada".

Transport Tallinnast paldiskisse on tihe, Kloogarannast Tallinna küll oluliselt hõredam, aga vajadusel võib allpool kaardil märgitud teekinda pikendada ka Kloogani (vt üht teist trajektoori), kust väljub ronge juba palju tihedamini.

Hiinast tuleb vahel häid ja olematu hinnaga asju, vahel ka olematu hinnaga ja mittekasutatavaid asju. 

Päikesepaneeliga mobiililaadijat valides tuleks enne põhjalikult valida, muidu saab endale ühe mõttetu asja. Seekord tutvustangi üht sellist poolmõttetut asja.

Alla kümne euro maksev päikesepaneeli ning puhverakuga laadija peab paberite järgi laadima nutitelefoni, MP3 pleierit ja akusid.

Koostekvaliteedile ei maksa odava hinna juures kõrgeid nõudmisi esitada ja nii oligi USB pesa üsna õhukesest plekist ning päikesepaneeli korpus ühest nurgast veidi punnis, aga mis sellest – kohe päikese kätte ja laadima.

Ellujäämiseks pole palju vaja, kuid mõnikord on just see vähene, mida vaja, koju ununenud. Alljärgnev komplekt võib mitmes olukorras kui mitte elu, siis parema tervise säästa. Asjad on kokku pandud Hiinas.

Vilekomplektist me juba rääkisime - lisaks sellele on kaasas ka tugevam vile-võtmehoidja, mis teeb üsna valju häält (pildil vasakul).

Järjekordne ellujäämisvahend Hiinast on natuke väiksem kui krediitkaart ja mahub lahedasti taskusse. Erinevalt šveitsi noast on kõik funktsioonid laiali laotatud roostevabast terasest metallplaadile. Kokku suudab see abivahend teha üksteist asja (või natuke rohkem) ja sarnaneb USA sama tüüpi ellujäämisvahendiga.

Kvaliteet on odavale hiina tootele omaselt mitte just veatu, aga nii lihtsa asjaga ei saa ka midagi täiesti kehvasti olla. Nuga on piisavalt terav, et toitu hakkida, kuid puu lõikamiseks jääb tera liiga järsunurgaliseks. Saag saab hakkama keskmiste sõrmest jämedamate okstega, mida hädapärast jaksaks ka murda, aga sae vajadus ellujäämisel on pigem väätide, nööride või köite läbilõikamisel. Saag on terav, aga lühikese käiguga. Saagides vaata, et terad oleks tõmbe poole kaldu, siis on lihtsam.

Porkunis said 5. mail rahvuskivi ja Porkuni Paemuuseumi 20. juubeliaasta puhul kokku ca 450 miljoni aasta vanusest paekivist pajatajad.  Ehkki kivi ise sõna lausuda ei saa, saime kuulda pajatusi paekivist.

Pajatajate tööd olid eripalgelised ja parimad astusid ette konkursi lõppvoorus. Omakogemusliku luuletusega esines Karin Kriisa Põlula Koolist, oskuslikult stiilselt lahendatud kahekõnelise näidendiga „Intervjuu paekiviga“ Elys Sammul, Karin Kriisa ja Laura Kens, autoriks Elys Sammul Põlula Koolist. Järvamaa giid Tiit Lumiste pakkus põhjalikku tutvustust paekivist, väga oodatult tõi ta välja paekivi eripalgelisuse ja selle kasutusvõimalused.

Porkunit varemgi omanäoliselt kirjavormi valanud Enn Parve esines fantaasiaküllase sümbolistliku looga Porkuni asustajate kohtumisest paega.

Tavaliselt on Eesti turist Riiga sattudes ööbinud kuskil paremkaldal - sealtpoolt ju tullakse ja ka põhiline südalinna elu jääb paremkaldale. Selles mõttes on Maritim Park Hotel Riga natuke elu tuiksoontest eemal, kuid seda korvab kindlasti hiiglaslik park (mille ääres asub ka Läti oma nn pronkskuju) ja siiski suhteline lähedus kesklinnale.

Saksamaal Ehingeni vanalinnas avas äsja uksed õllesõpradele mõeldud Best Western Plus Bierkulturhotel Schwanen, mille numbritubades ei jäta õllesõpru alt tulev õlle- ja linnasearoom ka magades.

50 toaga hotell kuulub 310-aastase ajalooga Milleri perekonnadünastiale, nagu ka restoran Gasthof Schwanen, millel on juba alates 1697. aastast oma õlleköök.

Milleri perekonna hotelli kontseptsioon keskendub õlletemaatikale. Eheda õhustiku rõhutamiseks on mõned hotellitubadest viimistletud kunagises vilja- ja humalapoes ehitusmaterjalina kasutust leidnud puiduga, mis toob külastajatele eripärase ja tuttava õllehõngu ka magades.

Piltidelt on näha, et ka mööbli paigutus on tubades veidi teistsugune.