Kakerdaja raba läbib üks mõnus mitme kilomeetri pikkune laudtee, kuid algusesse tagasi saamine mõnda teist teed pidi on keeruline. Kevadel, hilissügisel ja vähese lumega talvel võib proovida seda lühemat tiiru, suvel pika rohu ja sääskede-puukidega on see ebamugavam. Paljude poolt Eesti ilusaimaks kuulutatud rabarada kulgeb kunagise Noku talu aseme juurest Kakerdaja (või Kakerdi) järveni, jätkub kaarena ümber järve rabasaareni, mis võis olla hiiekoht ja lõpeb Mõnuvere pool männimetsa all.

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see imeilus rabarada, ilmselt üks Eesti ilusaimaid. Kuid ega alguses sellele sattudes polegi nagu midagi erilist - raba nagu raba ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee ja rabajärvede ääres on selge, et Meenikunno on eriline koht.

Välisturistid näevad Eestit ja Tallinna hoopis teistmoodi, kui kohalikud. Nii on see kõigfis turismisihtkohtades. Tallinna linna külastavad turistid aga toovad tavaliselt välja kolm asja, mis neile siin eriti silma torkavad. Tallink City hotelli vastuvõtujuhi Katrin Vilimäe sõnul üllatavad neid positiivselt nii kaunis vanalinn kui Eesti puutumatu loodus, aga mitte ainult.

Endla matkarada on tegelikult natuke eksitav nimi, aga nii on see rahvale kõige paremini selgeks saanud. Tegelikult mõeldakse pigem Männikjärve matkarada, mis algab Toomalt, looduskaitseala keskuse juurest ja teeb tiiru ümber Männikjärve raba. Endla raba on hoopis natuke eemal lääne pool, kuhu pääsemine on raske ja rada algab hoopis Kärdest, kuid lõpuosas kulgeb mööda Männikjärve rada. 

Männikjärve matkarada, mida ka Endla raba matkarajana tuntakse, algab Toomalt ja kulgeb hobusekoplite vahelt metsa alla, sealt sirgelt kuni rabani, teeb paar 90-kraadist jõnksu ja ületab joonlauatrassina märgala, hoolimata laugastest ja rabasaartest. Kuskil keskel asub äsjarenoveeritud vaatlustorn, kust avaneb vaade laukamustrites maastikule. Lõpus tuleb teekond ümber raba tagasi Männikjärve ja hobusekoplite juurde.

Värskast mõne kilomeetri kaugusel, Õrsava järve taga on hubane kodumajutus, mis küll ei hiilga pakutavate hotellimugavuste täispaketiga, kuid on hea peatuskoht nii-öelda kohalikus kodus.

Igasugused AirBnB-d on oma esialgse idee tasapisi minetanud – ei ole neis viimase moe järgi rendiks disainitud loftides midagi kohalikku, tegemist on spetsiaalselt äriks loodud puhkekohtadega. Paraku. Nii see trend levib ja ehedaid kodumajutusi ei leia enam AirBnB-st, vaid võib-olla Couchsurfingust, Booking.com-ist mõnikord harva või kodumaisest Puhkaeestis turismiportaalist.

Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja õnneks sidus rahvast pealinnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.

Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate kauboiajastu on möödas ja vahepeal üsna rämpsune maatükk puhtaks saanud. Lindude pesitsuse ajal ei tohi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel ära seda proovi.

Huawei suvebaromeetri uuringutulemustest selgus, et mehed teevad endast rohkem pilte kui naised.

Uuringu viis uuringufirma Ipsos läbi 2017. aasta mais Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides 18-45-aastaste seas, kes on vähemalt viimase 24 kuu jooksul omanud ja kasutanud nutitelefoni. Uuringu tulemustest selgus ootamatult, et meestele, kellele meeldivad üldiselt innovatiivne tehnika, seadmed ning uued läikivad vidinad, teevad rohkem selfiesid kui naised, vastavalt 77% ja 69%.

Kui aega on napilt, näiteks mõni tund (nii nagu oli kunagi Looduse Omnilaevaga teel Aksilt Kerile), ei jõua saarel just palju vaadata. Samuti on igapäevase praami Wrangö liin selliselt sätitud, et ühe päevaga saarel ära käies ongi just parasjagu nii palju aega, et teha väike tiir koos söögipeatusega sadama lähedal ning ongi aeg tagasi laevale liikuda.

Siiski saab ka mõne tunniga paljud olulisemad kohad nähtud, et järgmine kord juba põhjalikumalt tagasi tulla.

Esimene peatus - Kelnase sadam. Siin seisab kai ääres ka kunagine Prangli põhiline ühendaja mandriga - postipaat Helge, mis sõidab vahest praegugi.

Ikka ja alati, kui juhtud rääkima oma Gotlandi-reisile minekust mõnele vanema generatsiooni inimesele, kisub jutt Gotlandi käiadele. Mõni soovitab veel otsida rannast liivakivitükk ja koju kaasa võtta, et nuge teritada. Kui aega on viis tundi, siis mööda randasid hulkuda ei saa ja käiavabrikusse ei pruugi ka jõuda, kuid see pole väga suur kaotus. Visby on nagu väike teemapark, ainult et päris. Pisike suvelinnake on rahvast täis ja vähese ajaga jõuab muinasjutulisele vanalinnale teha korraliku mõnusa tiiru.

Mandril on roostikuradadega kitsas peale Silma raja lühendamist. Hiiumaal on üks klassikaline sedasorti looduse õpperada siiski olemas. Või mitte päris Hiiu "mandril", vaid hiljutises merepõhjas Orjaku ja Kassari vahel, kus raske on praegu öelda, kustmaalt algab meri ja lõpeb maa.

Roostikurajal on siiski kindel maa kogu aeg jalge all - lai laudtee algab lambakoplist, kust viib väikese kaarega pika roostiku vahele, ronida saab rändrahnu otsa ja vaatetorni. Kes tahab, teeb veel väikese lisatiiru ümber kadakase metsatuka.