Reisivarustus ja -kirjandus

Kuna SAS-i lennupunktid hakkasid aeguma ja mingit normaalset reisi nendest kokku ei andnud, tuli boonus ära kulutada SAS-i reisipoes. Silma hakkas MealKit - kuueosaline matkanõude komplekt, mis disainitud Rootsis (J. Nordwall) ja mis ilupiltidel üsna hea välja nägi. Kuller oli MealKitiga juba järgmisel päeval ukse taga, kuigi postipakil olid Riia templid. Kiire transport tõesti.

Pakist välja võttes oligi piknikunõude komplekt enam-vähem selline, nagu piltidel, muidugi arvestades argipäevast plastmassilist tavalisust, mida ilupiltide tegemisel eemaldatakse osavalt Photoshopiga.  Pakendiks oli pappümbris, karp ise kompaktne ja mõnusalt ümar. 

Kui dekaad tagasi matkale minnes eriti oma matkavidinate laadimise pärast ei pidanud muretsema (telefonidki kestsid vähemalt nädala), siis nüüd on häda suur: nutitelefonid on tavaliselt õhtuks tühjad ja lisaks võib kaasas olla digifotokaid, GPS-e, videokaameraid ja muid asju, mis kõik aplalt energiat tarvitavad ja päeva lõpuks oma varud ammendanud on.

Seega peab matkale minnes elektrist kaugele sattudes kaasa hankima vidinaid, mis seinakontaktita särtsu annavad. Ja selliseid vidinaid on päris palju, kuigi enamus neist võivad metsas suhteliselt hätta jätta. Eriti pirtsakad paistavad olema päikeseenergiat kasutavad laadijad, aga on ka teisi variante. Tuulegeneraatorit küll seljakotti ei pista, aga suurema päikesepaneeliga seljakott, mis päev läbi valguse käes või väntmehhanismid võivad aidata ka järgmisel matkapäeval asukohta määrata või telefoniga helistada.

Raamat, mis räägib riigist, kus elab 24 protsenti kogu maailma rahvastikust, peab olema mahukas nagu entsüklopeedia. DK "Silmaringi reisijuht" Hiina kohta ongi seda. Ja sisult on see ka põhjalik nagu entsüklopeedia - joonised, skeemid, kaardid, muidugi ka ohtralt pilte.

Pikk ülevaade ajaloost on vajalik nii turistile kui giidile, sest hiljem Hiinas ringi sõites põrkub igal sammul mõne suursuguse dünastia mälestusmärgile. Siiski algab raamatu tekst pisut naiivsevõitu stiilis. Umbes nii, nagu meil nõukogude ajal püüti püüdlikult ja veidi võltsilt halvustada kapitalistlikku korda. Seekord on Briti autorid üritanud sotsialistlikku korda näidata veidi samamoodi naivistlik-propagandistlikes toonides: õhk on käegakatsutavalt paks, vanamehed lennutavad vanamoodi lohesid, mis aga on tehtud supermarketi kilekottidest, neoonreklaamid kutsuvad lääne moodi tarbima, kuigi äärelinnades elatakse vaesuses jne. Aga siiski - raamat on asjalik ja põhjalik. 

Sellest on nüüd enam-vähem 18 aastat, kui viimati sai Roomas käidud. On huvitav lugeda, mis siis Roomas selle aja jooksul on muutunud ja mis liivlaste vanema Kaupo visiidi ajast ikka samaks jäänud. Aarne asetas lugemiseks lauale paksu, soliidselt kõvakaanelise "Rooma reisijuhi", mis selle kahtepidi ekskursiooni aitas läbi teha.

Loomulikult - üks kultuuriline reisiraamat, mis kohalikke hotelle ja söögikohti pikalt ei tutvusta, vaid rohkem ajalugu ja kultuuri mainib, peabki olema paks. Sest neil pikkadel lennu- ja bussireisidel jõuab kõik selle läbi lugeda. Ja vajalikesse kohtadesse järjehoidjad ning märkused panna. Lennufirmad küll oma pagasikaalude ja lisatasudega tahavad sundida pigem e-raamatut lugema, aga vana hea paber on ikka veel mugavam, kuigi ilmselt mitte enam kauaks.

Muidugi algab kõik Palatinusel, ühel seitsmest Rooma künkast, linna loonud emahundist ja legendist, mille iga giid infoahnetele turistidele Rooma-ekskursiooni esimestel minutitel alati ette vuristab. Ega ei saa ka raamatuski sellest ümber, kasulik on see uuesti meelde tuletada. Samas võib esimest korda Roomaga tutvuv turist jääda natuke abituna edasi lugema - kust ma peaksin alustama, kuhu sammud seadma ja millise teekonna valima? Kaarti raamatust ei leia. Mingi muu reisijuht peab ka näpus olema, kui linna avastama minna.

Kevade lõpus Androidiga telefonidele erinevaid navigaatoritarkvarasid testides ei olnud vee Route 66 navigaatorit sellele platvormile saada. Nüüd on ja see muidu maailmas üsna kõrgelt hinnatud tee juhataja pani nutitelefoni-varianti sisse täiendatud reaalsuse, mis aitab kohalikku pilti kokku viia kaardipildiga. Route 66 Maps + Navigation on Android Marketis saadaval.

Kuidas see välja näeb? Ideaalis nii, nagu näha kõrvalolevalt promopildidlt. Päris-elus on see tehisreaalsuse sobitamine natuke keerulisem. Aga kohe kõigest järgemööda.

Kõigepealt - Route 66 räägib eesti keelt. Täielikult. Kõik on eestindatud, nii kaardid, menüüd kui nais- või meeshääl, mis kohale juhatab (need tuleb enne alla laadida). Hääl on üllatavalt kvaliteetne. Kaardid tavalised, Navteqi Tomtomi omad, aga kuna neid saab laadida otseajas, siis alati värsked. Muidugi on võimalus ka kaarte omale alla tõmmata ja telefoni salvestada enne reisi. Kuni 31 päeva on täisfunktisonaalsus tasuta, hiljem peab maksma üks kord "elu jooksul" ehk niikaua, kui seade kestab: 49.99 eurot. Tundub kallis, aga selle raha eest saab tõesti ka kõik - kogu maailma kaardid, liiklusinfo, kaamerainfo ja hääljuhtimisega navigatsiooni 80 riigis. 

Kui juunis tutvustasime Eesti eluslooduse raamatut, siis seekord on käsil veel paksem ja põhjalikum ning vaid taimedele keskenduv Eesti taimede kukeaabits. Autoriks Toomas Kukk. 1250 taime, 1000 värvipilti ja taimede levikukaardid Eestis. Kukeaabits on akadeemilisem kui "Eesti elusloodus", aga omad eelised on mõlemil.

Akadeemilisem selles mõttes, et valik on tohutult suurem, kuid samas juttu iga taime kohta vähem ja see jutt on lakoonilisem ja teaduslikum. Raamat algabki kasutusõpetuse ja oskussõnastikuga, et selgeks teha, mis mõisteid bioloogid oma töös kasutavad.

Võrreldes "elusloodusega" on "kukeaabitsa" eeliseks levikukaardid ja joonistatud pildid, mis fotodest kohati ülevaatlikumad ja selgemad. Samas on "eluslooduses" huvitavaid rahvatarkusi ja seda, mismoodi üks või teine taim/loom inimesele kasulik või ohtlik võib olla.

Kogupere-looduseraamat on küll paks nagu entsüklopeedia, aga loodusesse minnes väärib siiski muu kraami kõrval kindlalt kaasavõtmist. Ligi 600st pildist sada on uue, teise ja täiendatud trükiga välja vahetatud ning raamatu lõppu on lisatud register ladina- ja eestikeelsete liiginimedega. Igatahes põhjustas see raamat kohe väljakannatamatu soovi kuhugi välja minna taimi ja loomi määrama.

Infoajastul on see raamat pisut vanamoodne. Nii trükitehnilise vormistuse poolest kui ülesehituse poolest. CD/DVD plaat ja korralik internetileht pabervariandi toetuseks oleks kindlasti ka hea, mõne aasta pärast on paljudele abiks samasuguse sisu järgi kergelt navigeeritav mobiilirakendus koos videote ja helidega (neid juba tekib). Aga vanakooli atlase moodi looduse välimääraja on kasuks ikka. 

"Siin- ja sealpool maanteed" on kuidagi tuttav nimi. Ja ongi nii - kunagi nõukogude ajal ilmus sellenimelisi raamatuid päris palju. Kuigi mu enda seljakotti kooli ajal läks "Kas tunned maad", on ähmaselt meeles ka midagi nendest maantee-reisijuhtidest. Amazonist võib praegugi leida müügil Võru, Rapla ja Valga rajooni "Siin- ja sealpool maanteed" reisiraamatuid. 2006. aastal ilmutas samanimelise sarja üksikraamatu Marko Kaldur trassiga Tallinnast mööda Piibe maanteed Tartusse. "Tallinn-Narva" on aga just müügile ilmunud ja kirjastus Solness lubab sama sarja ka pikemalt jätkata.

Tallinn-Narva on alustuseks hea marsruut. Peaaegu niisama oluline kui Tallinn-Pärnu. Kuid põhjarannikul tundub maanteeturistil tegemist rohkem olevat. Tee on pikem ka.

Jalutan rahulikult päikselisel kevadpäeval läbi Kadrioru südalinna. Mõned tunnid hiljem pistetakse näppu raamat. "Jalutaja teejuht". Kadriorust. Täpsemalt pole võimalik sihtrühma tabada.

Kuna Kadriorg on kevadel, suvel, sügisel ja talvel juba korduvalt läbi jalutatud, läbi pildistatud ja läbi vaadatud, siis raamatus on muidugi enamus kirjeldatud kohti tuttavad. Aga hea on näiteks teada, et Russalkast Lauluväljaku poole asus jalgupidi meres postidel kohvik "Kajak". Seesama Russalka rand, aga kesklinna poolel oli supelsakste paradiis. Seda jälle ei teadnud. Supelsalongi hiigelkompleksist on säilinud vaid vana vannimaja Narva mnt 80, mis tegelikult peagi uusarenduse alla maetakse, vähemalt on vannimaja juba pikalt müügis olnud.

Kui varem sai veebist lennule registreeruda ja lennujaamas kohalikust e-teeninduse kioskist, siis nüüd saab ka siis, kui pole arvutit käepärast või e-kioskis ka saba, teha registreerumine kiirelt mobiiliga.

Finnair avas mobiilse internetiteenuse kasutajatele suunatud m-värava m.finnair.com, mis koondab reisiinfot ja annab võimaluse mobiilselt lennule registreerida.