Bussireisid

Kasutades ära pikka nädalavahetust eestis 20 kuni 22 august, sõitsime töökaaslastega Leedu reisile. Meil õnnestus olla tunnistajateks rahvapeole mida ei anna võrrelda sellega mis toimus kui Eesti eurovisiooni võitis. Nimelt just laupäeval toimus olümpiamängude raames mäng Leedu ja USA vahel, mis lõppes Leedu võiduga 94:90.

Esiteks kandsid antud korvpallimängu üle peaaegu kõik kesklinna baarid, kes suuremal kes väiksemal ekraanil. Rahvast jagus kõigile. Inimesed elasid tohutult mängule kaasa röökides, nuttes, skaneerides "Lietuva", kasutusel oli spetsiifiline terminoloogia, millest meie kajuks mitte keeleoskajatena aru ei saanud. Täielikult vilekoori osaliseks said kõige põnevamatele momentidele sokutatud reklaamipausid televisioonis.

Pühapäevaleht, 1997. aasta kevad

KAIDO EINAMA

Võrreldes eelmise aasta kevadega on Peterburgis juba midagi muutunud. Ei ole kõik nii, "nagu kogu aeg on olnud". Leidub rikkamaid, kui eestlased kunagi näinud ja vaesemaid, kui oskame ette kujutada. Suurlinna tuled valgustavad öösiti enne juunikuiste valgete ööde saabumist turistide ja taskuvaraste horde, kes endiselt auklikel tänavatel Peterburi ilu ja rikkust naudivad.

Magasin, 1996. aasta kevad

Kaido Einama

"Palun, siin on teie dokument, ärge seda kaotage," ulatatakse Peterburi hotellis turistile paberitükk, kuhu on käsitsi kirjutatud tema perekonnanimi, hotell ja toanumber. See paber antakse hotellis passi vastu ja miilitsal on dokumente kontrollides asi klaar: turist.
Vana nostalgilise nõukogude aja järele õhates pole enam vaja lapata kollasekstõmbunud noorpõlvepilte.

Hundu Kroonika, veebruar-september 2000

Hundu
OK Jutukast

Nüüd siis sellest, kuidas ma geograafiaklassiga Põhjasaart uudistasin ja pisut mäge ronisin (hea küll - jalutasin. :)). Märtsikuu üheteistkümnendal päeval AD ä000 kell 8.30 pidi olema kooli juurest väljasõit… heee… :). Probleem aga selline, et kiwid kella ei tunne. Lühidalt - mina olin ainuke, kes 8.30 kooli väravas oli (isegi õpetajad tulid hiljem). Igatahes kell 10.00 (siiski samal päeval) hakkasime ära sõitma. Kolmes minibussis (~20 õpilast + kaks õpetajat + ühe õpetaja tütar).

Pühapäevaleht, elu, reede, rubriik "VOJAAZH" 1994.

Kaido Einama

Kui Pariisi mineku eel üritatakse väita, et enne sinnakanti rändamist tuleb ära käia Nuustakul, siis Prahasse sõitjale ei soovitata tavaliselt midagi. Kunagine "välismaa" sisaldas ju ka seda pealinna , mis jäi ühest "raudsest eesriidest" siiapoole ja sinna sai üsna väikese jõupingutusega tuusiku hankida. Sellepärast ei põhjustagi teekond Prahasse ambitsioonikaid hüüatusi a'la "Küll mul ikka veab!" ja "Ega ma teist korda siiakanti enam satu". Ometi on ka Praha koht, kuhu tasub minna. Kasvõi sellepärast, et
seal on palju vaadata.

Ükskõik, kus teid lennuki, bussi või rongi pealt maha pannakse, jõuate varem või hiljem oma eksirännakutega Karli sillale. Jess! See on midagi tõelisele turistile, kes hindab ajaloolisi väärtusi ja turismindusega kaasaskäivat sebimist. Inglased kutsuvad tuntud objekti Charles Bridge'iks, sakslased Karlsbrücke'ks ja tðehhid ise Karluv Most'iks. Ehitis on kaunistatud pühakute kujudega. Nende vahel-ümber sagib nii tðehhe ja mustlasi, kelle peamine huvi näib olevat turistidelt raha välja meelitada.

Päevaleht, 1994/95

Kaido Einama

Eestigi on seda tugevalt tunda saanud. Pariisi hingust
nimelt. Pakitakse kohvreid, ajalehekuulutustest otsitakse
odavamaid reisihindu metropolide metropoli reisimiseks.
Minnakse lennukiga, bussiga, hääletades.

Kohale jõutakse pisut pettununa — kas kogu läbielatud vaev tasus seda ära? Tänaval kõnnib inimesi, nagu Tallinnaski, ei ole mingeid müstilisi olevusi, elegantseid linnaelanikke, luksust armastavaid daame ja härrasid.