Hiking trails

Liiapeksi on ammu kummitanud Peterburi teel selle küla sildist mööda sõites - kaartide järgi on see sõlmpunkt, kust saab lahemaalt matkates edasi Kõrvemaa poole. maanteelt paistab lõunasse suunduvat ka ilus mets.

Seekord võtsime kätte ja kaardistasime Liiapeksi matkaraja, aga kuna eesmärk oli trekking ehk samasse kohta tagasi jõudmine, siis ei läinud Järvi järvede poole ja Aegviitu, vaid hoopis pöörasime Kemba poole ja et liiga nüri poleks tagasi marssida Peterburi maantee äärt pisi, siis sai väike ring teest põhja pool Viru rabas ka tehtud.

Kui muidu ongi Viru raba ring liiga lühike, on Liiapeksi sinna lisamisega koos paras kerge päevamatk - 14 km.

Aegviidu-Jänijõe matka võib lisaks tõukekelkudele läbida ka suuskadega, jalgrattaga või jala. Lõuna-Kõrvemaale viiv rada on üsna inimtühi võrreldes Põhja-Kõrvemaa Jussi järvede või Paukjärve ümbrusega, oleme sealkandis isegi karu näinud jalgrattamatkal.

19,4 km saab läbida kõrvalepõigetega Liivoja ja Jänijõe kanti, tagasiteel riivab rada ka Mustjõge. teel on mitu vana talukohta, veel mõni aasta tagasi olid ka majad säilinud. Nüüd aga on põhilised peatuspunktid huvitav puutüügastest metsaga loduala, maaliline Jänijõe org, paar ürgorgu põhjas voolavate ojadega ning Mustjõel asuv turismitalu ja Ukuaru.

Ei möödunud nädalatki, kui me jälle tõukekelkudega merele sattusime. Seekord oli värsakelt hangitud Kicksparki kelguga kohal ka Jüri, et suunduda Aegna saarele. Tema ostis terasraamiga kelgu. Indrek pakkis kokku oma Tallinna Dünamo suusavabriku suuskadele ehitatud innovatiivse eesti kelgu, mis püsis ka tempos.

Jääkaart midagi veel väga ei lubanud, aga mõnikord on oma silm rohkem kuningas kui satelliidipildilt joonistatud kaart. Sõitsime Viimsi tippu paremale jäävasse liivaranda, kus loksus tõesti vesi otse kaldasse ja närvilised luiged tõusid meie saabudes veest pladinal õhku. Talve polnud merel näha peale selle, et kahel pool teed olid poolemeetrised lumevallid ja autot polnud kuhugi jätta.

Tõukekelk pole mitte ainult hea vahend talvel kinnisõidetud lumega külateel poes käimiseks, vaid karmimatele ka korralik spordivahend uisumaratonidel osalemiseks. Seekord aga proovisime, kas merematkal ka tõukekelk abiks on. Näiteks Pakritele on väga tüütu üle jää vantsida, tõukekelguga aga oli see vähemalt poole vähem tüütum, sest kiirus oli enam kui kahekordne. Maksimaalne 15 km/h, keskmine 7 km/h. Pealegi on kerged Kicksparki soome kelgud mugavad ka selga võtta, kui suurem lumetakistus ees ootab.

Esimesele jäämatkale läksime üheksakesi. Lisaks Reisijututoa seltskonnale oli kambas ka Kickbike.ee esindaja Ilo, kes võttis Lõuna-Eestist kaasa ka kogu tõukekelguvarustuse. Alustasime Kurkse sadamast, kus nädal aega tagasi tegime eelluuret.

Kõrvemaal Suursoos oleme varemgi käinud. Näiteks siin on matkarada ja träkk ümber Suursoo (peaaegu). Kuid seekord lähenesime põhja poolt - Pikklauka juures olevalt parkimisplatsilt. Lühem ots sobib ka lastele.

Nagu karta oli, tuli kummikuid kasutada ja kes ei kasutanud, said jala märjaks. Pikklauka juures on laudtee algus tihti üle ujutatud ja lauad algavad keset vett. Siiski sai ümber lääne suunast, soise metsa all olid kuivenduskraavide kaldad natuke kobedamad ja viisid laudteeni välja.

Suurupi matkarada on üks osa Euroopa Liidu nõuetele vastavatest euromatkaradadest, jääb Euroopat läbiva E9 euromatkaraja kõrvale, mis algab Laadoga äärest ning jõuab Portugali lõunatippu välja mööda mereääri. Suurupilt saab Vääna kaudu eurorajale lõpuks välja. Muidugi pole E9t veel võimalik katkematult läbida, kuid Eesti põhjarannikul on raja lõigud juba suhteliselt hästi ühendatavad. Nii näiteks võibki Suurupi rajalt hoopis Keila-Joale minna Harku-Viti raja asemel.

Suurupi rajale läksime rannakaitsepatarei nr 2 suure betoonpunkri juurest. Selle kõrval on nüüd ka (NATO?) sidekeskus. Garaažide ja vana sõjaväeosa kuuride vahelt jõuab rada mereäärsele kaldarajale, kus praegu rallitavad põhiliselt ATVd. Üllatavalt vähe eramaasilte oli. Vaid tagasiteel, kui möödusime Suurupi pangast, oli nõukogudeaegsete suvilate juurde mere poole üks hoiatav silt pandud. (Vt ka E9 esimese lõigu avamist Keila-Joal)

Pakri pangaalune on kajakiga läbides päris põnev - maastikud on hoopis teised kui igapäevased turistid harjunud panga otsast vaatama. Pikkust ca 6 km, aga igaüks saab valida pikkuse vastavalt soovile. Meie läbisime edasi-tagasi, aga võib ka poolsaare teisele küljele auto vastu jätta.

Kodule lähem raba asub lennujaama taga - Rae raba. Täna siis sai see ära vaadatud. Tegelikult oleks selles rabas potensiaali ka ühel ametlikul, tähistatud matkarajal, aga seni, kuni seda pole, pakume me träkki.

Alustasime Suur-Pakrile lähimast maismaapunktist - Pedase ninast, kuhu saab pedase hotelli juurest, kui keerata kohe peale hotelli paremale. Mugav koht vettelaskmiseks, hea ka saarele sõiduks - vaid 3 km Suur-Pakri lõunatipuni.

Soojal suvepäeval rahvast jätkus - oli koerapissitajaid, perega jalutajaid, koeraujutajaid, kuid vette minnes oli plats suht tühi. Pedase nina tagant tuli hoopis välja kollaste kajakkide grupp, kedagi neist küll grupis ära ei tundnud, aga binokliga vaadates eristas seikleja.com kirju kajakkide peal.

Kolme kilomeetri pärast olimegi natuke peale kajakigruppi Storby kiriku juures, kus oli üsna kitsas randumisriba juba hõivatud, aga leidsime naabruses veel ühe väikese kaldariba roostiku vahel.