Aegviidust põhja poole jääv Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala on üks populaarsemaid rattamatkakohti. Liivased voored, autodele keelatud ligipääs (kohati), tõusud-langused ja järved, pealegi on hea alustada rongiga Aegviitu sõites (kui autoga ei taha tulla).
Träkitud on ühepäevane rattamatk algusega Aegviidust.
Iru matkaraja me märkisime seekord maha ise. Mingit "ametlikku" rada ees polnud. Tähistust ka pole. Jääb Tallinna linna piiridesse ja eraomanike kallasrajal tegutsemise tõttu võib mõni lõik olla ka veidi ekstreemne või lausa läbimatu.
Ametlikult on kogu rada siiski ligipääsetav, Iru elektrijaama lähedusse tekkiv tööstuslinnak võib küll sundida Pirita jõele lähenemiseks teist teed valima. Näha saab elamurajooni Iru kaldal, kuulsat "Iru Ämma", Pirita jõge, Peeter I aegseid kaitsekindlustusi ja raudteesilla varemeid üle jõe, koobast, linnamäge, allikaid.
Emajõe Suursoo matkarada on raske üles leida ja nagu viimased teated roheliste rattaretkest 2008 räägivad, ka raske läbida, kuna üks lõik kulgeb eramaal. Täpsemalt kannab see rada nime Ahunapalu-Virvissaare rada ja on ühtepidi ca km pikk. Kui alustad oma transpordiga Ahunapalusse sõites, siis tuleb käia edasi-tagasi. Rada lõpeb Virvissaares Peipsi (Lämmijärve) ääres vaatetorniga.
Kunagi ca 10 aastat tagasi käisime Jüriga kakerdaja rabas siis, kui seal laudteed veel polnudki. Tuli kaikaga katsuda laukavahesid ja pehmemates kohtades kaks kaigast maha panna, et üle saada. Käisime kunagist taluteed pidi, kus talurahvas üle raba naaberkülla astus.
Luhasoo matkarada on tüüpiline rabarada, ainult et väga kaugel - Kagu-Eestis, peaaegu vastu Lätit. Kergesti läbitav, matkaonniga, algab sealt kus lõpeb.
Pilte rajast (veel) pole.
Reisijututuba võttis laupäeval ette arvatavasti selle talve viimase jäämatka, sihuks oli kolme kilomeetri kaugusel rannikust asuv Hobulaid.
Lisama peab vist, et läksime jala, mitte autoga, sest autoliiklus oli laupäeval Väinameres veel päris tihe hoolimata 30 cm laiusest jääpraost, kus vesi rahulikult voolas ja lisapragusid tekitas.
Suurbritannias kiskusid loomakaitsjad end kuningakoja ees alasti - karude kaitseks, et kuningakoja valvurite vormidel ei kasutataks karunahast mütse.
Pildid ka Reisijututoa galeriis.
Laupäeval üle lörtsise mere Ruhnu jõudes nii karmiks ei läinud, kuigi Looduseomnibussi retk karu kaitseks jõudis saarele just siis, kui päike välja tuli ja palavaks läks.
Eelmisel korral välja pakutud variantidest valisime laupäeval välja Mohni. Jääkaart lubas juba mitu nädalat püsivat jäämütsi Mohni-Viinistu kohati üle 50 meetri sügavuse sügaviku kohal, seega ei oleks tohtinud olla üldse ekstreemne. Kohale jõudes selgus, et jää on tõesti olemas, paksus 7-10 cm ja parajalt sile ka.
Tugev idatuul puhus, aga minnes ei tundunud see üldse ähvardav.
Copyright 2026. All rights reserved
Designed by Zymphonies
