Peale mitmeaastast pausi alustas 360 kraadi jälle kajakimatkasid Tallinna lahel, mis aastaid tagasi oli nende üks kõige populaarsemaid atraktsioone.
Osalesime meiegi n.ö proovimatkal ja Bert rääkis, mis vahepeal kõik muutunud on.
Põnevust on natuke kadunud sellepärast, et nüüd on paljud sadamad ka ligipääsetavad maismaa poolt, Patarei vangla samuti.
Pakri poolsaare otsas saab teha lühida tiiru mõne tunniga või reisida terve päev jalgrattaga. Meie tegime lühida otsa, auto saab jätta majaka juurde parklasse.
Tee kulgeb panga äärt mööda, näha saab eesti kõrguselt teist juga, tuuleparki ja militaarrajatisi.
Kakerdaja rabas oleme käinud ka varem juba alates aastast 1995, kui järve äärde viis veel laugaste vahele pehmematesse kohtadesse pandud laudadega rajake. Nüüd on kõik tsiviliseeritud - mööda laudu saab põhimõtteliselt läbi raba (2,8 km). Aga tagasi? Möödunud aastal läksime tagasi sama teed pidi, aga see on ju igav.
Kaardid midagi ümber raba ei luba, GPS pakkus teekonnaks üle 15 km põhjast ja üle 25 km lõunast. Kuid suurendades märkasime siiski metsasihte, millest ei tea kunagi, kui läbitavad nad on. Otsustasime siiski lõunast proovida - seal jooksis raba alt üle pooleteise kilomeetri pikkune sirge metsasiht ja kui see juhtumisi läbitav on, siis saab ümber-Kakerdaja ringi teha juba alla 15 kilomeetriga, mis valgete õhtutega mais tundus juba sobivat.
Kloogarand on uskumatu koht Tallinnale nii lähedal - siin polegi kõik rannaäärsed teed kinni pandud ja ka rannas ei tungle rahvast peaaegu kunagi. Samas on rannamaja maha põlenud, adru loksub randa ja jäätiseputkades niipea jäätist saama ei hakka.
Alustasime oma üle kümne kilomeetri pikka matka Treppojalt. tegime esimese valearvestuse - lootsime sealt pääseda otse Türnpu parki, kuid vahele jäänud suvilakooperatiivid on end tsitadellistanud varguste kartuses ja kedagi läbi ei lase. Saime küll üle oja kooperatiividesse, kuid ühe kooperatiivi valvur saatis meid tagasi, kuna järgmine kooperatiiv oli oma aia lukuga sulgenud ja läbi kedagi ei lasknud.
Alustasime oma matka summutiparandusega Järvamaal ja just sellepärast jõudsime Munalaiu sadamasse alles kella neljaks pärastlõunal. Ühelt poolt on hea nii hilja alustada (soojem, näeb päikeseloojangut), teisest poolest aga oli edasiliikumine tänu sellele kõvasti raskendatud: päike oli kõik pealt pehmeks sulatanud ja suusad-kelgud vajusid sellest lödist läbi.
Nii tuligi enamus ajast sumbata 10-15 cm sügavuses lobjakas, kuid saarest eemal avamerel oli parem: lund vähem ja vett jää peal ka tunduvalt vähem.
Manijale on Munalaiu sadamast napilt 800 meetrit, saarel käib aktiivne elu ja saareelanikke me eriti häirima ei läinudki, kui oli võimalus liikuda merel. Saare Pärnu-poolses küljes oli ca 6-7 km kaugusel vesi näha, aga Kihnu pool loksus laine juba randa. Põhja- ja loodetuul oli oma töö teinud. Kõige ideaalsem vahend lobjakaga sõiduks oli lumejalastega soomekelk, kuid õhtupoole, krõbedaga sai suuskadega kärmemalt edasi.
360 kraadi korraldab sel aastal tihti mereuisumatku, sest jää ja ilmad on selleks pikalt soodsad. Reisijutud.com proovis 14. veebruari matka Haapsalust Hobulaiule ja Vormsile. Muide, varemgi oleme me sealkandis käinud, näiteks Paralepast Noarootsi.
Alustasime Haapsalust Lahe tänavalt, kus on parkla suvistele surfaritele ja rand oma lohede ja purilaudade vettelaskmiseks. Nüüd ajasime samas kohas uisud alla.
Kerges külgtuules on haapsalust Hobulaiule 7,5 km. Värskelt lahti laevatee kulges Haapsalu sadamast välja, kuid mitte Hobulaiu vahelt läbi, vaid Voosi kurku pidi põhja suunas. Seega ei takistanud see lahvandus Hobulaiule jõudjaid, küll aga lõikas ära avatud Noarootsi jääteel kihutajate soovi pääseda Vormsile.
Mahtra mõisa asukohas on paljud kindlasti käinud. Ega seal suurt midagi teha pole - üks monument, muruplats, tiik ja tiigimajake. Kõik. Samas võib oma auto sinna jätta ja Mahtra rappa suunduda - Atla jõe äärest leiab näiteks Örde allika.
Kuna matkarada kohe mõisaaseme juurest ei alga, siis meie GPS träkk on veidi hüplik, aga viib siiski allikani, läbi metsa. Külmal ajal on teekond hästi läbitav, soojemal ajal peab otsima kuivemaid ümberkäimisekohti. Aga matka teine pool - Örde allikast tagasi Mahtrasse on lausa osaliselt siniste kilemärkidega tähistatud.
Lauluväljaku parklast ei viita siiski ühtegi matkaraja märki, kuid otsustasime selle raja siiski träkina siia sisestada, sest pühapäevamatkaks on linnastunud inimesele see igati sobilik teekond. Kuna GPSi polnud kaasas, on rada hiljem Google Earthis kaardile kantud.
Vanasti sai Marimetsa rabarajale Margus Tänava koduõuelt, tema tegi ka selle raja. 2008. aasta kevadel aga juhtus midagi ja enam selle talu õuelt rabarajale ei lasta.
Mis siis ikka - Reisijutud käis ja otsis hiljuti tehtud uue raja alguse üles. Nüüd tuleb ligi kilomeeter rohkem vantsida, enne kui rajale jõuab. 1,6 km on esimese "vana" peatuskohani, sealt mõnisada meetrit esimese tornini ja sealt 6 km laudteed rabas. Tegemist on arvatavasti ühe pikima laudteega rabarajaga Eestis, mis kohati juba üsna lagunenud ja vee all, seega kummikud kaasa. Kunagi kirjutasime vanast rabarajast nii (09.09.2006).
Tallinnas on veidraid kohti. Üks neist on Sõjamäe, Ülemiste, Mõigu ja lennujaama ümbrus. Lennukilt palju nähtud, nüüd siis omal jalal ka läbitud. Tegemist pole ametliku ega tähistatud rajaga, vaid puhtalt meie väljamõeldud soovitusliku teekonnaga. Äkki sobib lennujaamaturistile?
Copyright © 2024. All rights reserved
Designed By Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.
